Teatud regulaarsusega sirvin/kuulan/vaatan muusika Billboard edetabeleid minevikust. Olen igakordselt hämmingus kui ulatuslik on ikkagi inimese muusikaline mälu. Nende aastakümnete jooksul peaks seesamune aju juba ammu üle ääre ajama. Ja vahest ongi nii, et mõni kaasajal kirjutatud laul tundub sedavõrd tuttav, et olen juba kuulnud kunagi - see plagiaadi teema. Kuid samas, mis sa ikka selle seitsme noodiga niiväga originaalset saad kirjutada :)
On ka vist nii, et mida noorem sa oled, seda olulisem tundub olevat muusika ja tahe olla kursis kõigi hittidega. Tänaseks on see muusikarong minust juba üpris kaugele eemaldunud. Seda põnevam on nendes vanades edetabelites sobrada. Omal ajal sai ju läbi eetriraginate hoida kätt pulsil kõiges, mis seal Läänes toimus. Ning kõik, mis sealt raadiojaamadest tuli, peeti nõukogude inimese jaoks vaenulikuks. Ainuüksi "Ameerika Hääle" igapäevase pooletunnise eestikeelse saate segamiseks kasutati 37 lühilaine saatjat koguvõimsusega 1250 kilovatti. Hea küll, sõnal on jõud, aga muusika? Nimme sai ammustel aegadel krutitud lainepikkus kindlatele raadiojaamadele, et saada ülevaade järjekordsest popmuusika edetabelist üle lombi, kuulata palasid, mis pidavat nõukogude inimese jaoks olema vaenulikud ja vaimselt laostavad.
17. oktoobril 1970. tõusis USA Billboardis esikohale The Jackson 5 pala I'll be There. See oligi nende vendade läbimurde aasta. Pala on uduselt meeles, bänd ise aga eredalt. Nimetatud laul oli nende viies järjestikune edetabelite esikohasingel. Väikesed tüdrukud, nende emad ja vanaemad õhkasid, et solist on nii nummi. Teadmata siis, et see kaheteiskümne aastane poiss veel pea nelikümmend aastat on lavadel, olles surres igavesti surematu megastaar.
Meeldejäävat muusikat tehti ka meil, ning mõistetavalt on emakeelne laululooming mu helimälus isegi rohkem meeles kui see välismaine. Huvitav on iseennast selles osas analüüsida. Vist ikkagi tõsi, et kõik mis keelatud tundub huvitavam ja parem. Seepärast pidi minu jaoks mööduma aastkümned, et mõista kui head heliloojad ja lauljad on meil ikkagi olnud. Sellesama 1970. aasta lõpus toimus järjekordne Filharmoonia lauluvõistlus. Võitjaks kuulutati Arne Oidi (sõnad Arvi Siig) laul "Vana meloodia". Kõikvõimsas Youtube'is ei leidnud selle pala esmaesitust pildis. Küll on aga selle laulja esitus kleebitud heliribana ühe pildirea taustaks.
Ning kuigi tollal polnud kombeks, et ühe solisti poolt esitatud laulu teised "puutuvad", siis sedasama laulu on tutvustanud hulga suuremale publikule ka Georg Ots.
Ja lõpuks "Laula mu laulu" saatest inspireerituna olgu siinkohal ka Jaak Joala versioon samast laulust. Muuseas kui mälu ei peta, siis Jaak Joala "laenas" Voldemar Kuslapi esmalauldud repertuaarist veel mõnegi laulu.
Postitused
9 kommentaari:
Joala esituses on see ilus ballaad, ammune lemmik.
Ü
Nendest kolmest variandist meeldib ka minule enim Joalale seatud versioon. Just selles esituses tuleb esile tollase nomenklatuurse luuletaja Arvo Siia värssides peituv ideoloogiaülene üldinimlik mõõde.
Arvi Siig ikka ja üldse mitte nii väga nomenklatuurne, sest palju tema värsse keelati tollal ära.
Näiteks lisan ka teiste arvajate tsitaadid Wikipediast:
Andres Langemets: "Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud "Reporter värsikaameraga" oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid. Tollal öeldi selle kohta "töölisnoorte elu". Arvi Siiast võinuks kõigi eelduste kohaselt saada biitnik, kui ta tegutsenuks teises ühiskonnas. Kadunud Arvi Siia luuletusi teadsid peast poisid ja tüdrukud, kes muidu luulet üldse ei lugenud."[1][2] Ilmselt märgistavad tulevikus selle taandunud rockerite ajastu värve ja lõhnu kindlasti ka mõned tema kirkamad värsiread.
Rein Veidemann: "Siig oli autoriteet. Tal oli luulenärvi. Aga selle kõrval oli tal ka sotsiaalset tundlikkust. Mis tegi temast sõjajärgse eesti luule ühe publitsistlikuma ja väljakutsuvama luuletaja. Ja mõneski mõttes selle põlvkonna lauliku, kelle noorus möödus 1950.–60. aastate Eesti linnades."
Minu mulje järgi oli Arvi Siig väga kinnine inimene ja seepärast ei oskagi tema hinge sisse näha. See nomenklatuurimärkus aga ajendatud sellest, et ... ah, parem mitte, liiga pikaks läheks. Siis tuleks süveneda tollastesse avaldamisvõimalustesse, elupõlise toimetaja Arvi Siig töösse, Kirjanike Liidu ühe funktsionäri Arvi Siig rollist meie kirjandusmaastikul jne. Mitte, et nüüd midagi väga valesti oleks - aeg oli vastuoluline ja ka inimesed selles ajas. Viitan ka vihjena ühele autoriteedile. Jaan Kaplinski on kusagil oma kassetipõlvkonnast rääkides iseloomustanud Arvit kui tõelist komsomolipoeeti.
Iseenesest kõik see muidugi ei vähenda tema loomingu paremiku väärtust. Mina isiklikult hindasin tema kirjandusse tulekut ja lugesin teda sama õhinaga kui sellesama Kaplinski asju. Ning ehk isegi mõistsin ja mõistan seda Siia "tänavapoeesiat" rohkem.
Lugemissoovitus: Valentina Siig, "Veel kord". Vene keelest tõlkinud ja eessõna: Toomas Kuter. Kirjastus Pegasus, Tallinn 2009, 262 lk.
Ma olen seda lugemist kogu aeg edasi lükanud. Minu mäletamist mööda umbkeelne Valentina oli samuti üks suur vastuolu eesti poeedi Arvi Siia tegudes ja olemises. Ning kui luuletja loomingu mõistmise üheks võtmesõnaks võiks olla lapsepõlves kogetu (millest ta minu arvates vist kusagil avalikult pole rääkinud ega kirjutanud), siis tema ülejäänud elu mõistmiseks väljaspool luulet tuleb märksõnana kindlasti meelde Valentina.
Mina õppisin eile ära sellise sõna nagu "Standard" ja kuulasin Youtubest läbi kõik sellenimelisest Wikipedia artiklist viidatud laulud. Meile (eestlastele) ei ütle need midagi, aga "neile" on see ilmselt samamoodi lapsepõlv nagu Arne Oit meile..
https://en.wikipedia.org/wiki/Standard_%28music%29
Tänan viitamast, Kaur. Ma polnud kunagi sellisest asjast kuulnud. Nüüd jällegi targem.
Ee, kas tohiks paluda veel muusikateemalisi Ajaloo kirjutisi. See teema huvitab mind väga, aga kahjuks on levimuusikas tähelepanelikke ja mäletavaid inimesi meie seas praktiliselt null.
Postita kommentaar