Kokkuvõttes tõden, et ega mu elu polegi kulgenud niiväga sitasti. Sätestasin selle enda jaoks mõni tund tagasi kui taas kord vanaisaks sain. Ning see, juba mitmendat korda toimuv sündmus ei tähenda kuidagi seda, et emotsioon oleks mingit moodi väiksem kui see oli kõige esimese lapselapse puhul. Kõik minu lapsed on olnud soovitud ja kõik sündinud ning sündimata lapselapsed oodatud. Nad kõik on erilised. Ja saagu neid rohkem. Vanavanemate rõõmuks ning nende laste vanemate õnneks. Isana polnud ma just suurem asi, kuid vanaisana olen valmis andma endast parima.
Postitused
9 kommentaari:
Huvitav on jah see, et igasugune suuremat sorti ja tervitatav lapsearmastus tuleb peale siis,kui n.ö. "kõik on läbi".Samas tahetakse, et lapsed saadaks ikka terves,noores eas.MINU LASTE VANUSEVAHE ON ÜLE 20 AASTA.Kõik on teisiti.Mul on tunne, et esimene on kui orvuke,süümepiinad vajutavad lausa maadligi,tahaks temaga sellest lausa rääkida,aga tunnen:pole mõtet, kõik on olnud,kulgenud,läinud nii.
No aga eelkõige ikkagi palju õnne kõigile asjaga otsesemalt või kaudsemalt seotud tegelastele uue kodaniku sünni puhul!
A. Turovski on rääkinud, et bioloogilises mõttes õigustab organismi eksistents end siis, kui tema järeltulija on järglase saanud. Niiet oleks nagu elutöö või midagi :)
Hea ongi, kui nüüd tekib võimalus lapselastega tasa teha see, mis omal ajal lapsevanemana ehk tegemata jäi. Aega tagasi ei pööra, aga asju heaks teha pole kunagi hilja.
Aga esimesele kommenteerijale: absoluutselt vale on mõelda, et oma süütundest pole mõtet rääkida. Läinud on kõik muidugi nii, nagu on läinud, aga teadasaamine, et see, kes on lasknud sul "orvukesena" üles kasvada, ei ela õndsas ükskõiksuses, vaid kahetseb seda ja tunneb süüd - sellest võib väga palju abi olla. Teada, et sind siiski armastatakse, ehkki see alati ehk välja ei paista, on igaühele oluline.
Lugupeetavad. Inimene, kes teie vastu pikema aja jooksul armastust yles ei näita, ylitõenäoliselt seda ei tunnegi. Kui tunneb, siis kindlasti leiab võimaluse selle välja ytlemiseks. Kogetud ja kontrollitud paljude vaatluste abil.
Ka see, et hooliv vanavanem tuleb ainult hoolivast vanemast. Teistsuguseid variante pole mina näinud.
Mina olen näinud just nimelt meest, kes isana polnud suurem asi, aga vanaisana oli lihtsalt super. See oli mu oma isa, kellega ma oma esimese lapse sünnini peaaegu et ei suhelnudki. Ehkki elasime mu esimesed 18 eluaastat ikka ühe perena koos, polnud mul temaga mingit sidet, teismelisena ma ikka väga sageli kahtlustasin, et ehk ta üldse polegi mu pärisisa, nii ükstapuha näis tal olevat kogu mu elust. Esimese lapse sünniga hakkas jää me vahel märkamatult sulama - no ikka heldid, kui näed, missuguse huvi ja innuga vastne vanaisa titega tegeleb. Teise lapse sündimsie ajaks oli ta pensionil juba, siis hoidis titte alates viiendast kuust täiesti iseseisvalt, mida aeg edasi, seda pikemalt ja muretumalt. Vahetas mähkmeid, keetis putru (minu isa, keda ma eales polnud pliidi ääres seismas näinud!) - kõigega sai hakkama. Olidki eriti mu noorema lapsega tohutult suured sõbrad, eriti suur usaldusalune oli vanaisa just lapselaste pubekaeas - selles vanuses, kus minul sellesama mehega igasugune kontakt puudus. Nii et võib küll üsna hoolimatust vanemast saada suurepärane vanavanem.
Õnne järjekordse järeltulija puhul nii vanematele kui ka vana vanematele, vastsündinust rääkimata.E.-L.
Mina ,esimene anonüüm, olen naine.Ja olen viimase anonüümiga 100% nõus.
ka mul on üks sõbranna, kelle äiast sai (mu sõbranna lapsele) tore vanaisa, kusjuures omaenda lastega ta ei osanud nii hästi kontakti saada. asi polnudki vist niivõrd hoolimatuses kui selles, et oma lastega ta justkui ei osanud suhelda, kartis lapsi vms. nüüd vanemast peast on nähtavasti lihtsalt mõttetut põdemist vähem. ja vaba aega rohkem.
Meeldiv siiski, et muidu ykskõiksete massi sees ka mõni hea inimene leidub. Aga antud juhul on oluline täpsustada, et need headeks vanaisadeks osutunud mehed pidid juba noorena siiski osavõtlikud inimesed olema. Kui oma lapsest mitte hoolimise põhjus ongi puhas egoism, kalkus, tihti koos julmuse ja kahjurõõmuga, siis sellisest isast saab eranditult samasugune vanaisa. Soovin meile kõigile rohkem häid ja osavõtlikke inimesi, ehk on mõnelgi meist lootust.
Postita kommentaar