kolmapäev, 30. september 2015

Elamata elud

Üleeile räägiti taaskord parvlaev "Estonia" hukust. Mida kaugemale meid kõiki vapustanud sündmus jääb, seda tagasihoidlikumaks muutuvad seda päeva tähistavad mälestusteenistused. Ning see on mõistetav, kakskümmend üks aastat hiljem, tegelikult juba järgmisel päeval mistahes katastroofist läheb elu edasi. Jäävad vaid lähedaste äng ja mälestusmärgid. Skulptor Mati Karmini loodud ja Tahkuna rannas Hiiumaal seisev teiste hulgas, pühendatud õnnetuses hukkunud viieteistkümnele lapsele.
Foto: Heidi Tooming
Ning kuigi on senini kahtlejaid, siis ametlikud uurimised on jõudnud üksmeelsele järeldusele, et kedagi nende uppunud laste ega kõigi ülejäänute hukkumises süüdistada ei saa.

11. oktoobril üheksateist aastat tagasi šokeeris meid kõiki liiklusavarii. Ma arvan, et meist enamiku mälus on see sündmus tuhmunud. Pala vallas sõitis palgiveoauto sisse koolibussile. Krista, Triinu, Meelis, Kertu, Kristi, Merit, Rita ja Anton said surma. Noorim oli kümnene, vanim neljateistkümnene. Üheksa last said vigastada. Hukkunud lastele on pandud õnnetuskohale lihtne mälestuskivi, millel üks ilusamaid ja sügavmõttelisemaid lauseid, mida ma lugenud olen.
Õnnetuse asjaolude uurimine kestis peaaegu kümme aastat. Või mida seal uurida  - kõik oli ilmselge. Aga ettevaatamatusest õnnetuse põhjustaja kohtus karistada ei saanudki. Surmaauto roolis oli alla kolmekümnene noor mees. Iga kord kui uurijad hakkasid temaga asjast rääkima, hakkas ta värisema ja nutma. Mehele tehti korduvaid psühhiaatrilisi ekspertiise, mis tunnistasid mehe avarii hetkel süüdivaks, kuid tema vaim oli murtud. Arstid olid need, kes ei lubanud mehe üle kohut mõista. Kümne aasta möödudes oli tema seisund sedavõrd halvenenud, et lõpuks paigutati ta ajutiselt vaimuhaiglasse sundravile.

Rohkem kui aasta tagasi tulistati Ukraina õhuruumis alla Malaysia Airlinesi lennuk, lend 17. Kõik pardalolnud hukkusid. Sealhulgas lapsed, kellede elamata jäävad elud on kusagil olemas.
Autoriteetne rahvusvaheline komisjon uurib asja. Esimeses raportis jõuti "hämmastava" tulemuseni, et "lennuki kere purunes juba õhus ja seda tõenäoliselt arvukate kiiresti liikuvate objektide tõttu, mis tungisid lennuki keresse väljastpoolt". Aasta  palehigis tööd on nüüd viinud komisjoni järgmise oletuseni, et "teooria, mille kohaselt tulistati lennuk alla BUK-raketiga, tundub olema kõige tõenäolisem". Süüdlastest ei räägi keegi. Ometi on kusagil keegi, kes võttis sihikule, kes vajutas päästikule, kes andis käsu. Ei täna, aga arvatavasti ka kunagi tulevikus ei tee neile süüdlastele keegi psühhiaatrilisi ekspertiise. Nende inimeste täna elatav elu on mässitud olematusse.

4 kommentaari:

KK ütles ...

Mina mäletan Pala õnnetust ja kui ma sealt läbi sõidan, tuleb taas ikka meelde.

Kaur Virunurm ütles ...

Me elame õnnelikul ajal ja õnnelikus kohas. Kui aastakümnete tagune avarii on endiselt meelel, siis see tähendab, et muid ja suuremaid hädasid meil ei ole. Pole sõda või sõdu, maavärinaid ega üleujutusi, epideemiaid ega nälga. Sajand tagasi või paartuhat kilomeetrit lõuna poole ei mäletaks aastatetaguseid hukkunud keegi, sest uusi katastroofe tuleks liiga palju peale.

väga väga naine ütles ...

Me mäletame, aga igapäevaselt, taustal, teiste asjade vahel.
Aga jah. Mõnes mõttes õnnelik aeg, õnnelik koht - võiks olla palju hullem, alati, alati.

Anonüümne ütles ...

Mina mäletan, et Palas süüdi olev inimene sai mõne aasta pärast isaks.