esmaspäev, 28. september 2015

Iluuisutamine

Mul on tunne, et peaksin oma postitustele loomagi ühe uue sildi - põlvkonna mälu. Kusagil varasemalt olen selgitanud, et need on sündmused, nähtused, aistingud, millede mõistmiseks peaks noorematele kirjutama pikkasid sissejuhatusi, lõigusiseseid selgitusi ja hulganisti ääremärkusi. Seda juhul kui minu kirjutamise eesmärk oleks lai publikum. Sellist sihti pole ma aga endale seadnud. Seega las olla.

Nõukogude ajal ei tundnud mina oma tutvusringkonnas ühtegi inimest, kes oleks positiivselt kaasaelanud impeeriumi sportlaste sooritustele ja rõõmustanud nende võitude üle. Ei, vastupidi, iga "vene" sportlase ebaõnnestumine tiitlivõistlustel oli rõõmupäev. Eriti nendel aladel, kus nõukogude sportlased olid ülitugevad. See oli mingi omamoodi protest kogu selle okupatsiooni ja absurdi vastu, milles me pidime elama. Mõistagi oma sportlastele, eestlastele, hoidsime ikka pöialt, vaatamata sellele, et nad esinesid punalipu all, rinnal suur sirp ja vasar lärakas ja nende võidu korral mängiti võõrast hümni. Selline segadust tekitav vastuolu ...

Üks nõukogude spordi ideoloogilistest ikoonidest oli iluuisutamise paar Belousova ja Protopopov. Paarisuisutamises maailmas ühe kümnendi vaieldamatu tipp. Moskva Kesktelevisioon kandis liiduvabariikidesse üle iluuisutamise kõik tiitlivõistlused. Ja nii me siis vaatasime ja lootsime iga kord, et äkki nad seekord komistavad ...

Ajad muutuvad ning ka tõekspidamised. Kui mul oleks olnud võimalus osaleda nädal tagasi Harvardi ülikooli poolt korraldataval igaaastasel iluuisutajate tšempionide galaesinemisel, oleksin kindlasti võtnud Ludmilla Belousova ja Oleg Protopopovi esinemise jääareenil vastu püsti seistes ja sügava austusega. Ning mõtetes oleksin palun neilt südamest vabandust kõigi minupoolsete halbade soovide eest pool sajandit tagasi. Ning mitte ainult seepärast, et nõukogude tiitlite ja ordenitega pärjatud abielupaar, nõukogude spordi sümbol mängis samale võimule 1979. aastal ninanipsu, putkates läände. Eelkõige ikka seepärast, et 79-aastase Ludmilla ja 83-aastase Olegi esinemist ei ole siiani piinlik vaadata.  

5 kommentaari:

Linda ütles ...

Vaatasin ka seda videot eile ja kavatsesin oma blogis neist kirjutada, aga jõudsid ette. Mul on nad oma esinemistega väga meeles, kuigi neid tollal sai naabrite juures väga väiksest ja viletsast telekast vaadatud.

ritsik ütles ...

Mina küll elasin koos Levandi võiduga olümpiamängudel kaasa tolleaegsetele vene iluuisutajatele. Nimesid ei mäleta aga üks vene paar meeldis mulle väga. No mis teha, et NSVL-i esindasid, nii hästi sõitsid ju!

Emmeliina ütles ...

ka mina mäletan neid ja kõlakaid nende põgenemisest...
video eest aitäh!

Hundi ulg ütles ...

Tõeline spordisõber rõõmustab iga sportlase õnnestunud soorituse üle, sõltumata, millist riiki atleet esindab. Arvan, et elades tollal omas mullis, pöörasin ma rohkem tähelepanu spordivälistele asjadele sellessamas spordis.

Nimetatud iluuisutajatepaari hiigelaegadel oli meie ajakirjanduse retoorikaks roiskuv kapitalism, kümne aasta pärast saabuv kommunism, kehvad ilmaolud ja mõningased ajutised raskused. Sotsialismi eeliste tõestuseks kõlbas mistahes fakt, valest rääkimata. Ning kuigi meie toidulaud siis sõltus millegipärast Põhja-Ameerika viljasaagist, hüppasid "meie" nõukogude sportlased siiski kõigist teistest kõrgemale ja kaugemale :)

Ma vist elasingi lapsepõlves ja varases nooruses pisut nihestunud maailmas. Miks muidu olin juba täiskasvanuna, pereinimesena tõeliselt üllatunud, pigem jahmunud, saadest teada, et paljudes eesti peredes ei tähistatutki jõulusid, et paljud eestlased polnud kordki elus kuulanud "Ameerika Häält" ning paljud eestlased kuulsid alles kaheksakümnendate lõpus esmakordselt staninlikest repressioonidest... .

Anonüümne ütles ...

Mina mäletan Irina Rodnina'd ja Al-dr Zaitsevit.Aga mis üldse sporti puutub,siis oo jaaa,mäletan, kuis isa juubeldas,kui jäähokis venelased kaotasid!
**
tallinnlanna