Mugavused maamajas on suur asi. Ometi igatsen päris tihti taga oma esimesi siinoldud aastaid kui vett tuli kaevust tuua ja kemps oli õues. Siis olid öösel tähed taevas ja see kevadine linnulaul kargel hommikul. Ega need kuhugi kadunud pole. Aga needsamad mugavused ei anna enam otsest põhjust varahommikul välja minna ja kogeda seda emotsiooni. Olen viimased kümme aastat olnud väga varajane ärkaja ning seepärast tean, et hommikune linnulaul on midagi võrratut. Mingis vanuses hakkab inimene hindama ja mõistma aega teisiti. Tekib teadmine, et igaühele antakse elus võimalus kogeda kevadet täpselt loendatav arv kordi. Seepärast viimased nädalad ma pakin ennast hommikul sisse ja joon kohvi väljas terrassil. Nendel hetkedel olen tänulik, et mulle on lubatud saada osa veel ühest uuest kevadest. Loodan, et veel päris mitmest ka järgnevatel aastatel.
Kevadel on lindude vidistamise kõrval ka teised hääled. Lapsepõlve suvedest maal tuleb eredalt meelde varahommikune vikati teritamise heli. Korralikus majapidamises oli taluõu ikka alati niidetud, vikatiga. Nüüd niidan ka ise ja kõik need nädalalõpu maainimesed, kes kusagil emadepäeva paiku tavaliselt alustavad hooaega läbi talve tühjalt seisnud maakodudes. Tänapäeva niitmine toimub muidugi mugavustega nagu kogu muugi elu maal.
Nädalalõpul pidin millegipärast natuke ringi sõitma. Igas kolmandas õues põrisesid muruniidukid ja -traktorid. Ning sellised me oleme, et ega me siis piirdu õuealaga. Niidame kunagisi karjakopleid, põllulappe ja koguni heinamaasid. Et ikka ilus oleks ... Luisu kõlin vastu vikatitera on asendunud mugavate masinate mootorimürinaga. Mul on hea meel, et olen vanainimeselikult varajase ärkamisega. Nädalalõppudel on need hommikused tunnid ainukesed, millal kuuled maal looduse hääli ja vaikust. Päeva edenedes asendub see mugavushelidega. Küla teises otsas krutib puhkepäevade linnamaakas oma muusikamasina volüüminupu sedasi, et ka mina saaksin osa selle suve süldihittidest, siis käivitab keegi oma bensiinimootori ja asub usinalt rohtu pügama. Iga maakodu juurde kuulub mootorsaag, millega on ütlemata mugav mõnda lepakaigast tükeldada. Külavaheteel hakkavad edasi-tagasi liikuma ATV-d. Ninna hakkab kanduma kusagilt tuule poolt toodud päeva esimene grillilõhn. Linnainimeste mugavustega nädalalõpp maal, looduse keskel.
Ma ei kurda. Vaikust ja rahu saan nautida alates järgmisest hilisest sügisest alates. Mõnikord on seda vaikust ja rahu siis isegi liiga palju.
Postitused
12 kommentaari:
Kui ma laps olin, veetsin vaba aega vanavanemate pool. Ma ei mäleta, et ma maal (Tartust 16 km kaugusel) kunagi erilisi hääli oleks kuulnud. Kui, siis ainult enda vanaisa põhjustatud (tal olid igasugused traktorid ja kombain, kopp - kogu kupatus). Kui olin linnavanaema ja -vanaisa juures (Tartu külje all Ihastes, täna on see muidugi täieõiguslik osa linnast), algas aga iga hommik kellegi kreissae kiunumisega. Oi, kuidas ma seda lapsena vihkasin - ei saagi kell 10-11 südamest põõnata, kuna keegi saeb.
Tehnika on hea ja teeb meie elu lihtsamaks. Nüüd võiks kuidagi selle nimel töötada, et see tehnika hästi vaikselt töötada suudaks :)
Algus kõlas täpselt nagu minul siin metsas, isegi 10 aastat klapib. Aga kui kui tuli terrass, siis ma ainult ohkasin. Minul pole...
Aga mõnus on küll maal, see on kindel. Õnneks naabrite muusika ja mürin minuni eriti ei kostu.
Ja sa ise niidad muru vikatiga ega kasuta puude lõikamiseks mootorsaagi?
Ei, ei Bianka, muidugi kasutan. On mootorsaed, profitrimmerid, niidukid ja 27 hj murutraktor - ikka täie mugavusega elu. Isegi heliaparatuur, millega võiks lasta üleküla tümpsu nädalalõpu puhkajate rõõmuks või sedasi :)
Mulle meeldivad need "millegipärast" sattumised üldjuhul üle kõige.
Fred Jüssi räägib muide kevade puhul täpselt sama juttu. Kõlab tuttavalt.
Mu meespool A. hakkas just saagima, iseloomustas seda kui keskkonnasõbralikku akti, sest siis "naabrite tümps ei kosta enam läbi."
Hundi Ulg, ma tulen sel juhul teile elektrikitarri trenni tegema. Õrnast jatsust korraliku hevi mettalini.
Aga minu aias Karlova linnaosas Tartus laulavad linnud, naaberaia puudel pesitsevad varesed ( või rongad?). Aegajalt näen ka ilusat kirjurähni. Minu linnasuvila on väga mõnus koht.
Õnneks on meie linnad veel suhteliselt loodussõbralikud.
tead seda Runneli ,, Metsa taga luisatakse vikatit,
läbi metsa kostab luiskamise kaja,
on see inime või on see päkapikk,
luiskab läbi hommikuse aja ,, jne jne.
ja veel Ed. Virza ,, Taevaredel,, kus on maaelu lõhn, hääl ja maitse. Kui neid parajasti reaalsuses ei ole, siis võtan selle raamatu.
Kusjuures Edvards Virzat ma polegi lugenud. Õnneks on olemas raamatukogu ja see raamat läheb mul nimekirja :)
Mugavusheli on hea sõna, ma võtan selle kasutusele kui tohib.
Postita kommentaar