reede, 15. mai 2015

Hariduslike erivajadustega lapsevanemad

Eliisabeti juures räägitakse erakoolide rahastusest.

Varsti veerand sajandit tagasi olin ninapidi ühe erakooli asutamise ja käimalükkamise juures. Selle kooli loomiseks oli hädavajadus, sest Eestis ajutiselt viibivate välismaalaste lapsed vajasid haridust. Ning just see ajutisus tingis selle, et nendel lastel oleks olnud ebamõistlik õppida eestikeelses koolis. Arvan mäletavat, et esimese koolijuhi tõime Saudi-Araabiast, kus inimesel lõppes parasjagu lepingu tähtaeg. Tal oli suur kogemus nn. "diplomaatide laste kooli" käivitamiseks erinevates riikides. Kooli asutajatel ei tulnud siis kordagi pähe, kordan, tollel hetkel, et seda eraalgatust peaks toetama Eesti riik või kohalik omavalitsus. Kuigi mingit sümboolset abi ka saime. Kogu kooli tuli majandada õppemaksudest.

Möödus mitmeid aastaid ja nägin ühe teise erakooli asutamist. Entusiastlikud inimesed soovisid pakkuda alternatiivi senisele suhtumisele, panid rahad kokku ja ehitasid koolimaja. Sellise õpilassõbraliku seest ja väljast, mida meil varem polnud nähtud. Ka hariduse sisu taheti selles koolis teha hoopis teisiti kui seda kroonukoolides praktiseeriti.  Üsna pea selgus, et ega ikka ainult tavainimese mõistes ülemõistuse kõrgete õppemaksudega seda kooli üleval ei pea. Entusiastlikud inimesed pumpasid projekti üha sagedamini sisse oma isiklikku raha, et kooli veepeal hoida. Ikka selle niiöelda uue haridusliku sisu ja mõtlemisega. Ainult vanemate rahast kooli ülalpidamiseks ei jätkunud. Mis sest, et koolipere lapsevanemate enamuse moodustasid inimesed, kellel elus majanduslikus mõttes läinud pisut paremini. Või siis need vanemad, kes kasinatele sissetulekutele vaatamata olid seadnud eluprioriteediks võimaldada lastele hea haridus, loobudes ise selle nimel paljustki. Kuid ega ikka lõpmatuseni seda õppemaksu erakoolis tõsta ei saa - seesama koolipere jookseb laiali. Seepärast jõuti mõttetasandil selleni, et tegelikult täidab erakool riigi või siis kohaliku omavalitsuse funktsiooni, kohustust garanteerida haridus, mispärast on õigustatud, et ühiskond peab taolisi koole finantseerima üldistel alustel. Lapsevanemad maksavad aga kinni selle muu auru ja vile, laste erivajadused õpikeskkonnale ja kooli aurale. Nüüd mõtlen, et paljuski maksavad lapsevanemad kinni hoopis iseenda staatuslikku ambitsiooni - minu laps käib erakoolis, minu laps on eriline ja vajab erilist kooli!

Ma arvatavasti teen sellele ja teistele taolistele koolidele liiga. Kindlasti on selles koolis säilinud midagi esialgsest ideaalist. Loodetavasti on see kool lapsesõbralikum kui mõni kehvema mentaliteediga munitsipaalkool. Õppemaksu arvestades peaks kasvõi kempsupaber olema kvaliteetsem. Üldiselt aga vastavad ka selle kooli lapsed nüüd, kevadel, samadele eksamiküsimustele nagu "vaestekooli" lapsed. Õnnestuvad ja ebaõnnestuvad oma eksamitulemustega. Nagu tuhanded teised lapsevanemad üle Eesti, elavad ka selle kooli vanemad eksameid emotsionaalselt rohkem üle kui lapsed ise jne. Ühesõnaga selles osas vahet pole, kas era- või riigikool.

Ning ega need eksamitulemusedki midagi ei näita. Kooliprogramm ei küsi, kas tegemist tava- või erakooliga. Inimeseks olemine on see ainuõige näitaja. Üleüldine õppekava ainuüksi ei määra inimeseks olemist. Kuigi hariduse olulisust inimeseks kasvamisel ei tohi alahinnata, siis tähtsamaks on siiski muud tingimused. Miks mitte siinkohal ka see erakoolide "aur ja vile". Olen isiklikult veendunud, et lapsest saab inimene või mölakas vaatamata koolile. Meie nüüdisaja erakoolide ajalugu on liiga lühike, et mingeid järeldusi teha. Esimeste kokkuvõteteni erakoolide võimalikest eelistest või siis mitte, jõuame vast kahekümne aasta pärast kui esimestest erakooli sisseastujatest on saanud küpses keskeas vilistlased. Täna on Eestis ligi pooltuhat munitsipaalkooli, kes annavad põhi- ja/või gümnaasiumihariduse. Meil on umbes kolmkümmend riigikooli, hetkel küll enamikus erivajadustega lastele. Ning siis on veel poolsada põhi- või gümnaasiumihariduslikku erakooli. Olgu need siis pealegi parema kempsupaberiga koolid. Või maailmavaatelise erivajadustega vanemate lapsed. Või kogukondlikku jätkusuutlikust järgivad "ullikesed" (heas mõttes). Diskussioon käib selles, kas nende erakoolide pidajatel on õigustatud lootus saada ühiskassast kõigiga võrdne osa, lisades oma raha juurde just niipalju, et lapsed saaksid oma haridusteel juurde midagi sellist, mida tavakool nende laste vanemate arvates ei võimalda.

Vaatamata oludele on antud haridust igasugustes tingimustes. Näiteks see pisut lavastuslik foto sõja ajal evakueeritud Leningradi balletikooli õpilaste harjutustunnist:

20 kommentaari:

reet ütles ...

Tjah, meie lapsed käisid natuke aega erakoolis. Maksime - kui Sinu arutlustest lähtuda - ehtsa nunna poolt õpetatud usuõpetuse, kirikus toimuvate aktuste, ekstra suure portsu inglise keele ja enda teada ka riigikoolist parema seltskonna eest. Seltskonnaga läks nii, nagu läks, üks poiste sõpradest olevat mõne aja eest hommikuti nutnud, sest kartis kooli minnes lihtsalt niisama peksa saada ... Ometi oli seltskond meie koolivaliku juures peamine argument ja lootus. Olukord kujunes aga nii, et vahetundide ajal olid lapsed selleski koolis sama hullusti järelevalveta ja klassikaaslaste kodud sama ebaühtlase ohutusega nagu riigikoolides. Muidu on meil jah maailmavaateline erivajadus. Mina arvan küll, et kuni nõutakse riikliku õppekava täht-tähelt järgimist, on riigi asi tagada ka õppimise rahastamine. Kui lapsevanemad soovivad "muud auru ja vilet", siis erakool saab seda lisaraha eest anda.
Kui ma peaksin lapsed sügisel taas kooli panema, siis ilmselt läheksin ikkagi sama erakooli uksetagust kraapima - ikkagi juba kogetud ja aru saadud ja äkki, äkki, äkki, äkki on see kiusaja-käituja keskmise poja klassist selleks ajaks mõistuse pähe võtnud või koolist eemaldatud? Ise loodan siiski, et saame edasi elada oma erivajadustega koduõppe-elu.

Hundi ulg ütles ...

Mina olen jõudnud samale järeldusele, mille Sina, Reet, sõnastasid. Riigi asi on tagada õppimise rahastus riikliku õppekava piires sõltumata sellest, kes on koolipidaja. Aur ja vile on aga lapsevanema veendumustes ja rahakoti võimalustes kinni.

Rents ütles ...

Reedale. Kristlastega see jama, et nad on oma raamatukesest hoolimata lihtsalt inimesed - aga kipuvad seda tihtipeale ära unustama. Ja need, kes seda raamatut tõsisemalt võtavad, oskavad seda siiski vastavalt oma kõverale inimloomusele väänata, kuidas vaja. Olen näiteks kohanud paduusklikku ärimeest, kes uskus siiralt, et äritegevuse käigus on täiesti okei kellelgi nahk üle kõrvade tõmmata, kui see keegi teine uskmatu on. See oma naabri hästi kohtlemise jutt käivat ikka ainult teiste kristlaste kohta. Nii et arvata, et LAPSED paremad ja sõbralikumad on, ainult selle pärast, et vanemad on kristlased, on küll äärmiselt naiivne.

P.S. Minu kõige silmiavavam kogemus oli ilmselt see, kui hääletades täiesti juhuslikult sattusin katoliiklikusse noortelaagrisse Prantsusmaal. Tegu oli rahvusvahelise laagriga, vanemad olid saatnud sinna oma lapsukesi (15-20) Inglismaalt, Saksamaalt, Hispaaniast. Tõesti väga korralik üritus, päev koosnes piiblitundidest, tehti igasugu hookuspookust (näiteks küünlad, mis kustusid täpselt siis, kui palvus lõppes), räägiti Jumala armust, töötajad hoidsid kõigil silma peal. Ja ööseks läksid kõik telklaagrisse, kus keegi ei tundunud millelgi silma peal hoidvat. Mõnelgi noorel olid pudelid käes, õhus hõljus kanepiaroom, telkidest kostus vadinat (poiste ja tüdrukute oma segamini, kuigi teoreetiliselt oleks pidanud igas telgis kas ainult poisid või ainult tüdrukud olema). Ütleme nii, et öö ja päev erinesid nagu öö ja päev. :D Kirikus olid kõik lapsed korralikud kristlased, järelvalveta said neist hetkega lihtsalt inimesed, ootamatu vabaduse ja suure huviga. Kuna USA-st on see stereotüüp, et katoliiklased ju korralikku seksuaalkasvatust ei saa, mõtlesin tol hetkel, et loodetavasti ei ole siit üheksa kuu pärast liiga palju neitsi Maarjaid võrsunud. :D Samas oleks see muidugi hea lugu, mida tulevikus oma lapsele rääkida - mitte igaühele ei saa öelda, et "sind, tibuke, eostati katooliklikus noortelaagris".

reet ütles ...

Rents, Sa käisid ilmselt Taizes. Seal toimub jah seda ja teist, kui mina kunagi noortegrupiga käisin, siis meil küll ei toimunud, olimegi tublikesed. Me muide oleme Sinuga isegi kirjavahetuses olnud, aga mitte usuteemal. :)

Ei ole naiivne, korralike inimeste lapsed on tavaliselt keskeltläbi korralikumad. Kõigi meie tolles erakoolis käivate sõprade lapsed on sattunud klassidesse, kus käitumishäiretega lapsi pole - et neid teadlikult muudesse klassidesse võiks võetud olla, me tõepoolest ei osanud arvata. Ja see vahetunniaegne järelevalvetus on tõesti erakoolis samasugune. Kodune järelevalvetus, nagu selgus, on ka laste puhul, kelle vanematega peaks enne laste vastuvõtmist peetama pikk ja põhjalik vestlus lastekasvatuse ja pereväärtuste teemal ...

Tegelikult on mul lihtsalt kahju neist inimestest, kellel kristlastega mingi ebaadekvaatne kogemus on (nagu see ärimees, näiteks, võeh, vaevalt et ta tegelikult kristlane oli - kunagi ristitud ja leeritatud inimene, kes kord aastas kirikus käib, ei ole kristlane, igapäevaselt tuleb koos Jeesusega käia). Kui järele mõelda, siis sama kurb on ebaadekvaatne kogemus ükskõik millise maailmavaate esindajatega, olgu need siis sotsialistid, feministid, homoseksuaalid, kirglikud loomakaitsjad või paleotoitujad. Või erakoolide pooldajad.

Anonüümne ütles ...

Mõttekäik, et homoseksuaal on maailmavaade, on... eee... uudne.

Reet, millegipärast on usklikud pidevalt uudistes. Avasin testiks praegu CNN-i, esiuudis on ISISest ja see ei ole kuigi positiivne. "Homod tapsid külatäie heterolapsi" või "läbirääkimised toortoitujatega endiselt ummikseisus" sorti uudiseid ei kohta aga kuigi tihti.

reet ütles ...

Jaa, palun vabandust, maailmavaade on ikka homoaktivism, kasutasin selgelt vale sõna. Aitäh tähelepanu juhtimast!
Usufanatism on ka maailmavaade, ma olen kohanud äärmiselt armsaid ja avatud hingega islamiusulisi ja paari päris hirmutavat kristlast - omagi koguduses -, aga see jutt läheb juba teema risustamiseks.

Anonüümne ütles ...

Reet, täiesti nõus. Või noh, osaliselt nõus, aga see on tõesti teemaväline.

Hundiulg: "Olen isiklikult veendunud, et lapsest saab inimene või mölakas vaatamata koolile"

Esiteks, loe teema algataja väidet suurte ja väikeste koolide eksamitööde erinevusest.

Teiseks. Eliitkooli mölakal ja külakooli mölakal on vahe. Eliitkooli mölakas trügib ilmselt ülikooli edasi. Tal on kooliajast tekkinud suhtlus- ja tugivõrk, mis teeb ta ühiskonnas edukaks. Tema mölaklus pigem aitab teda. Külakooli mölakas aga pigem jääbki küla tasemele.

See, kas ühiskonna jaoks on edukas mölakas hea v halb nähtus, on iseasi. Aga päris selgelt on eri (suurusega) koolide lõpetajate võimalused elus väga erinevad.

Hundi ulg ütles ...

Diskussioon religiooni teemadel on muidugi alati teretulnud. Ma isiklikult tahan siiski tänada Reeta tema esmase mõtteavalduse eest. Kirjeldus sellest, et vanemad otsivad oma lapsele sellist õpikeskkonda, mis vastaks nende endi veendumustele. Ning mitte alati ei vasta leitu meie ettekujutustele ideaalist.

Anonüümne. Nauditav teemaarendus.

notsu ütles ...

anonüümne, kui palju sa neist eri tasemel võimalustest kooli ja palju inimese enda võimete arvele paned?

eliitkoolide tulemuste puhul tuleb ju arvestada sellega, et nad sõeluvad endale algusest peale andekamad lapsed välja. ei saa oodata, et külakooli õpetajad saaks õpilastelt kätte samu tulemusi, kui neile on jäetud need lapsed, keda eliitkool ei tahtnud. kusjuures vahel mõni külakool ikkagi _saab_ häid tulemusi - selekteerimata lastelt.

notsu ütles ...

ja õpilaste elumus on samuti üks aspekt. tuttav ajakirjanik tilgutas mulle mingi uuriva artikli kirjutamise käigus kogutud infot, et üks Eesti eliitkool juhib õpilaste enesetappude mitteametlikku edetabelit (ja teine eliitkool õpilaste ja õpetajate vaheliste romantiliste või erootiliste suhete edetabelit).

Anonüümne ütles ...

Notsu, ma ei saa aru, mida sa täpselt küsid. Aga ma arvan, et tavakooli õpetaja töö on kõvasti raskem kui eliitkooli õpsi oma. Üks on lapsed ise. Teine on aga kodud ja koostöö nendega. Eliitkoolis - kui laps saab kahe või teeb poppi või ilmub kooli purjus peaga, siis kodus sellega (loodetavasti) tegeletakse. Äärelinna koolis on suurem võimalus, et vanemal on ükskõik, või on ta Soomes ära, või ise ka purjakil ja kontaktitu.

Kõik teavad, et eliitkoolid sõeluvad algklassides välja mitte lapsed, vaid haridus-huvilised pered.

Millest siis omakorda see tugivõrgu teema. Tugevate perede lastel läheb statistiliselt hästi ka siis, kui nad on koolipõlves lootusetud ludrid. Sõber / klassivend toetab sõpra ja nii edasi.

Natuke sama asi on ülikoolide korporatsioonid. Ma pole korporant, aga mitmed kolleegid on. Ja ma olen küllalt kuulnud vestlusi teemal "hei mul on siin üks rebane ripakil - kas ehk oleks talle töökohta või rakendust - võtad ise või saad uurida?".

notsu ütles ...

Ma reageerisin sellele jutule:
Hundiulg: "Olen isiklikult veendunud, et lapsest saab inimene või mölakas vaatamata koolile"

Esiteks, loe teema algataja väidet suurte ja väikeste koolide eksamitööde erinevusest.


St ma järeldasin, et eksamitööde erinevus on toodud vastunäiteks Hundiulu väitele, et "saab inimene või mölakas vaatamata koolile".

Ja vastustasin omakorda seda vastunäidet ja väitsin vastu, et eksamitööde erinevus ei näita tingimata eri koolide erinevat mõju, vaid õpilaste erinevusi, mis on neil niikuinii olemas, Hundi ulu sõnu kasutades "vaatamata koolile".

Tugivõrgustik on teine teema.

notsu ütles ...

...v.a koduse tugivõrgu teema. see on samuti koolist sõltumatu - st tugeva koduse tugivõrguga lapsel on see tugev koduvõrk olemas ka külakoolis. ja mu isiklikud kogemused oma 1980.-1990. aastate koolikaaslastega näitavad, et kehva koduse tugivõrguga lapsi võib olla ka eliitkoolis - ja nende käekäiku mõjutab see kodune taust rohkem kui fakt, et nad käisid eliitkoolis.

ühesõnaga, ma väidan, et kooli mõju õpitulemustele ei ole kuigi suur.

Anonüümne ütles ...

ma pidasin teema algataja all muidugi priimulat silmas.

kaaren ütles ...

Ilma koduse toe, hoolimise ja abita pole andekal lapsel ka eliitkoolist tolku, sest ellujäämine kõigepealt, haridus on juba konstrueeritud vajadus, mitte põhivajadus.

Anonüümne ütles ...

Aga kui on olemas kodune tugi, mõistlikud vanemad, siis on ikkagi suureks abiks, kui on 5 päeva nädalas kvaliteetne keeleõpe või keskkoolis 5 päeva nädalas kvaliteetne mate-füüsika.
Aga sobib ka Koidula gümnaasium, lihtsalt kõik koolid ei ole võrdselt head. Aga lapsele head starti ju tahame, eks.
Aga kui laps ei suuda, siis ei suuda, on , nagu on.

Anonüümne ütles ...

notsu, küsimus. Kuidas sa seostad õpitulemusi ja edukust päris elus?

Edukus on muidugi ähmane mõiste. Ilmselt on seda kõige lihtsam mõõta sissetulekuga; lapselaste arv või eluiga võivad olla objektiivsemad, aga raskemini arvestatavad mõõdikud.

Aga keegi (afaik) pole mõõtnud eri koolide lõpetajate sissetulekute sõltuvust koolist. Mõõdetakse õpitulemusi, sest need on numbriliselt kenasti olemas. Aga võtta lõpetajate makstud maksud 5, 10, 20... aastat pärast lõpetamist, neist muud faktorid maha arvestada ja kooli efekt üles leida - pole tehtud, mu teada.

Ehk, ma arvan, et koolil on ka muid efekte lisaks otseste õpitulemuste.

vt ka http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/7_82007/12-15.pdf

notsu ütles ...

See pdf kinnitas laias laastus seda, mis ma märkisin - et kooli mõju on suhteliselt väike; ja Colemani uuringu hilisem kriitika, mille käigus leiti, et "õpilased õpivad paremini koolides, kus on hästi koolitatud õpetajad, piisavalt õppevahendeid, väikesed klassid," viitab sellele, et suurel linnakoolil on omad eelised (rohkem õpilasi => parem võimalus kaadrit valida), väikesel maakoolil teised (väikesed klassid). Aga laias laastus näitas see ikkagi - ka Eesti puhul - et kõige rohkem loeb perekondlik taust ja see millised õpilased ja õpetajad on kooli hunnikusse kogutud, mitte see, mis nad seal teevad.

Eesti uuringu puhul ei öeldud midagi põhjuslike seoste kohta, täheldati ainult korrelatsioone. Ja korrelatsioon kooli õpilaste suure arvu ja heade tulemuste vahel võib näidata lihtsalt seda, et kooli, millel on hea kuulsus, pannakse oma lapsi parema meelega - ja eriti teevad seda need vanemad, keda oma laste käekäik rohkem huvitab, st vanemad, kelle lapsed oleks edaspidi tõenäoliselt edukamad nii või teisiti, kasvõi koduõppel.

Mis puutub edu määratlemisse - sellega on see häda, et igaühel on oma edu kohta ise mõõt, mis tähendab, et adekvaatseimaid andmeid saaks, uurides inimestelt, mis eesmärgid neil on, ja võrreldes neid eesmärke tegelike saavutustega. Aga selle pealt ei saaks muidugi head statistikat teha, sest sedasorti edu alaliigid nagu "teenin palju raha" ja "olen näljane, aga kuulus ja pärjatud kirjanik" ja "olen puuetega laste kasvataja, kes saavutab nende laste arengus suurepäraseid tulemusi, kuigi sissetulek on kesine" ei ole ühismõõdulised.

Selles mõttes on hinded (kui neid pannakse võrreldaval alusel) ikkagi parem mõõdupuu, sest näitavad oskusi ja võimeid, millega inimene saab hiljem pihta hakata, mida ise tahab. Aga kuna hindeid ei mõjuta sugugi ainult kool, ei saa lihtsalt hinnete alusel koolide headust võrrelda, enne tuleks taandada muud mõjurid.

notsu ütles ...

a kui sa räägid koolis sõlmitavatest sidemetest, mille pealt saab hiljem profiiti lõigata, siis ei tohi jälle unustada kodust tausta: kui peenemat sorti koolis käivad teatud ringkonna perede lapsed, siis tegelikult pakub see ringkond selliseid sidemeid niikuinii, juba seltskondliku läbikäimise kaudu. nii et ka sellist edu ei saa puhtalt kooli arvele panna.

notsu ütles ...

ja NB, ma ei taha sugugi öelda, et kuna kodu mõjutab rohkem kui kool, siis on kool kui niisugune mõttetu. sest just neile, kellel ei ole kodust erilist tuge, võib kool anda vajaliku šansi, et üldse hakkama saada, ja kooli puudumisel poleks neil üldse kuskilt haridust võtta (erinevalt lastest, kelle pered võiks neile vabalt koduõpet anda).

koolihariduse kui niisuguse olemasolul on täiesti mõõdetav mõju isegi elanikkonna IQ-le, nt mõnel arengumaal, kus on viimaks üldine koolikohustus kehtestatud, on IQ selle peale drastiliselt kasvanud (ilma et muud IQ-d mõjutavad tegurid nagu toitumus või rahvatervis oleks paranenud).

Mu point on just see, et ärgu materdatagu väikesi maakoole sellepärast, et nad ei näita sama hiilgavaid eksamitulemusi kui suured koolid, kes endale lapsed ette välja sorteerivad.