esmaspäev, 4. mai 2015

Vägistamine, väidetavalt

Mõned päevad tagasi panin siia üles pildid oma köögist. Selle laua taga seal olen kuulnud igasuguseid lugusid. See, mida üks isa ja ema mulle nädal tagasi rääkisid, tundub uskumatu. Alla kümnesed vend ja õde käivad neil kaugemal asuvas naabervalla koolis. Selleks on olnud põhjused. Vahemaa kodu ja kooli vahel on suur ja seetõttu on elukorralduslikult otstarbekas, et lapsed ööbivad nädala sees kooli õpilaskodus. Ühel õhtul kui väiksematel juba öörahu, suurematel aga veel mitte, tulidki kolm suuremat poissi ja viisid väikse tüdruku ülemisele korrusele. Kaks neist loodetavalt said aru lubatavuse ja lubamatuse piirist ja lasid jalga. Kolmas, kolmeteistkümnene aastane poiss, jäi aga tüdruku kallal toimetama. Ma olen elus mõndagi näinud ja kuulnud ning seepärast on siiani kõik usutav. Erakordne, kuid usutav. Uskumatu aga järgneb.

Ma ei tea, kas poiss pärast teo kordasaatmist ka tüdrukut hirmutas - mul puudus soov ja tahtmine pärida detailseid üksikasju, kuid laps siiski rääkis järgmisel päeval, pärast julguse kogumist, juhtunust õpilaskodu kasvatajale. Siinkohal peaks olema mõttepaus. Nendest asjadest üldse ja sellest, mida üks täiskasvanu, kasvataja, peab selles olukorras tegema.
Üleliiduline pioneerilaager "Artek", 1969

Ning edasi on paljud asjad väidetavalt. Lapse sõna täiskasvanud sõna vastu, mis pealegi interpreteeritud lapse vanemate poolt. Kasvataja ei uskunud tüdrukut. Pärast sündmuse kirjelduse ärakuulamist hakkas ta last mõjutama, et see lõpetaks oma väljamõeldised - politsei tuleb ja kõik muud hirmsad asjad. Ning tüdruk oligi nädala jagu vait kuni rääkis sellest kodus häbelikult oma vanemale õele. Kui asi vanemateni jõudis ja need pöördusid politsei poole, oli sellest hilisõhtusest sündmusest möödunud juba mitu nädalat. Politsei on asunud oma tööd tegema. Pole põhjust kahelda, et seda tehakse professionaalselt. On teostatud vastavad ekspertiisid, võetud kannatanu ütlused videosse, alustatud menetlustoiminguid koolis ja võimaliku kahtlustatavaga. Nüüd, kus midagi enam mahavaikida ei saa, avaldab kasvataja, jällegi väidetavalt, arvamust, et kui midagi ka toimus, siis äkki ikkagi oli see väljaspool õpilaskodu seinasid!

Samal päeval kui vanemad juhtunust kuulsid, tõid nad tütre sellest koolist ja sellest õpilaskodust koju. Tüdruku noorem vend jäi sinna edasi. Uurimise masinavärk oli käima läinud. Ühel õhtul kurtis poiss igaõhtusel head ööd telefonikõnes emale, et kasvataja oli talle öelnud, et ega teda ka siia kooli kauaks ei jäeta. Kusagil nädal hiljem helistab poiss nuttes koju, et õpetaja oli teda sööklas tutistanud, sest ta ei söönud oma taldrikut tühjaks. Muidugi helistasid vanemad kohe direktorile, et mis toimub. Vastuseks said, et midagi sellist meie koolis küll juhtuda ei saa, laps valetab. Vanemad võiksid üldse rahulikumad olla, sest nende tütre pärast on koolil niigi ärevad ajad. Kas just niimoodi, aga kuidagi selles võtmes see jutt käis. Lapsevanema sõna kooli direktori vastu ...

Tüdruk käib täna uuesti koolis. Koduvalla hääbuma hakkavas koolis. Ega see koolivahetuski õnnestunud esimesel katsel - kool pidavat õppeaasta keskel selleks luba küsima maavalitsuselt (?!). Eesti on väikene ja kaks naabervalda veel väiksemad. Kõik tunnevad kõiki ja tsunftiau on samuti oluline?

Täiskasvanutena teame, et sellel lool lõppu ei tulegi. Mitte ainult juriidiliselt, vaid üldse. Kindlasti on väikesele ohvrile abiks tema vanematele menetluse käigus antud psühholoogilise abi kontaktid. Tegelikult peaksid sellises olukorras saama samasugust tasuta abi ja nõustamist ka tüdruku isa ja ema. Minu arvates ka väidetav kahtlusalune ja tema vanemad. Kuid kuulates oma köögis seda, tõsi küll, ühepoolset juttu, tundub mulle, et selle kooli juhi ja pedagoogide suhtes on mistahes abi lootusetult hiljaks jäänud. Seda oleks pidanud andma kunagi ammu, ameti ja töökoha valikul.
  

16 kommentaari:

krati ütles ...

Kus oli see kasvataja siis, kui seda tüdrukut pilastati ? Igas internaadis peaks olema valvekasvataja, kes öö jooksul oma ringkäike teeb .

Seega, kus oli see kasvataja, kes püüdis tüdrukut vakka sundida ? Kuidas on võimalik, et tema kuritarvitamine nii vaikselt sai sündida, ilma ainsa ohvripoolse hääleta ?

kaaren ütles ...

Värdjad.
Täiega.
Kuidas sai kasvataja läbin.kutud lapsega niimoodi käituda???
Terveks eluks rikutud hingega tydruku suguvõsa võtku jalad selga ja rääkigu kõva häälega, et kuidas selle kooli täiskasvanud töötajad lapsi nagu loomi kohtlevad.
Veelkord- värdjad, nende koht ei ole koolis, vaid mulla all.

kaaren ütles ...

Kes arvab, et pekstav, vägistatav vm alati karjub, see ei ole asjaga kokku puutunud. 1. Ehmatus, et mis ometi toimub, saaks see juba läbi. 2. Tegija hirmutab ja halvab sellega ohvri tahte, nii et see veel tükk aega pärast toimunut on kange ja ebaadekvaatne. 3. Piinav häbi kogetu pärast, mis suleb enamuse vägivallaohvrite suud, sest enamasti, nagu ka selles loos, syydistatakse ohvrit ennast ja pestakse kurjategija hoolega puhtaks.
Mul on väga mitmekylgsed vägivallakogemused titeeast saadik ja sõbrannadelt olen aastate jooksul palju sama skeemiga lugusid kuulnud. Ja mu pikaaegsed kogemused lasteasutuste, politsei ja prokuratuuri inimeste ning teistega, kes saaksid midagi muuta, ytlevad, et tugevamaõigus, ohvri syydistamine ja pättide puhtakspesemine on inimestel kontides.
Muide, peksmise ja piinamise ajal karjuvaf ainult väga väiksed lapsed. Umbes 3-sed hakkavad juba aru saama, et see ei päästa, otse vastupidi - karjumine annab piinajale hoogu ja naudinguallikaid juurde.

notsu ütles ...

hea, et vähemalt vanemad lapse poolt on.

Hundi ulg ütles ...

Kaaren, mul võivad peas olla roosad prillid, kuid las nad olla. Kolmeteistaastaseid poisse antud kontekstis ei saa, ei julge ma ma nimetada kurjategijaks. Selleks peab olema sündinud poisina ja läbima selle ea, et mõista. Õpilaskodudes juhtub mõndagi. Sealsamas köögilaua taga olen peaaegu täiskasvanud meestelt kuulnud lugusid, kus kümnesed poisid on õpilaskodudes pidanud ähvarduste saatel täitma vanemate poiste seksuaalfantaasiaid. Enamus emasid ei tea, mis nende väikeste poegadega on toimunud või võib juhtuda kodunt eemal.

Värdjad? Nõustun! Need oleme me meie. Oma ükskõiksuses ja turvatsoonis. Täiskasvanud.

krati ütles ...

Mina olen elanud ka mingi aeg internaatkoolis, tervisest tingituna.

Ei olnud nii, et koolikaaslasi karta tuli, pigem pidin mina pelgama hoopis õpetajat .

Eks ajad olid ka mõnevõrra teised , aga tean , et sama inimene eostas hiljem keskkooli tüdrukule lapse.

Ise nägin enne seda kuidas selle meekodaniku ametlik abikaasa röökis, ja lohistas üht teist õnnetut tüdrukut kettipidi mööda internaadi koridori .
Mille eest ta tüdrukut lehmaks nimetas, ma muidugi tookord ei juurelnud .

Aga mind vahtis see inimene ka rohkem kui imelikult, ja korra päästis mind selle pedagoogi käest pinginaaber , kes mind kättpidi suutis mehe haardest välja tirida.


Ma ei olnud kunagi varem mõelnud, kuidas ta teadis, mis plaanid sel õpetajal olid, ja kas ta ehk ise millegi sellise ohvriks langeda võis, kuid selle õpetajaga minul õnneks edaspidi kokkupuuteid polnud, kuna sain kodulinna tagasi pöörduda
Mina pääsesin konkreetselt ehmatusega, aga eelpool kirjeldatud situatsioonid annavad ettekujutust, mis seal toimus, ja paljudel kordadel see vana Casanova
võis mitte vahele jääda ?

Hundi ulg ütles ...

Lugedes Krati meenutust avastan end mõttelt, et mina paneksin võrdusmärgi nende kahe kasvataja, kahe loo vahele. Pedofiilne kasvataja ja infatiilne kasvataja. Ning Kaaren reageerib emotsionaalselt õigesti. Mina reageerisin samamoodi.

Küsimus pole ju selles, et taoline inetu asi juhtus. Ja isegi selles, kas kasvataja tegi tollel õhtul oma tavatööd nõutaval viisil. Seda on toimunud ja juhtub ka edaspidi. Ka kõige paremates ja ideaalsemates tingimustes - siinkohal võiks pikalt heietada ja teoretiseerida laste seksuaalkäitumise teemadel. Marru ajab kasvataja püüd toimunut olematuks vaikida.

kristallkuul ütles ...

Appi :O

Loodetavasti tuleb siit lisaks uurimisele ka kõva meediakajastus. Mitte et ma sooviks lapsele ja perele selle haige sündmuse läbielamise piina ja muid ebameeldivusi, vaid ma tahaks, et sellised artiklid toimiksid preventiivselt. Kui potentsiaalsed kurjategijad või nurgas tillinäppijad (ükskõiksed, eitavad pedagoogid jt) neid lugusid loevad, saavad nad aru, et sellised juhtumid tulevad välja ja asjaosalised saavad karistada. See peab ära lõppema, et vaikime maha, alandame ja häbistame, et ohvrid ei julgeks kuskil midagi rääkida ja kannataks omaette.

Hunt, ma loodan väga, et sa annad sellele perele nõu oma looga hiljem avalikkuse ette tulla ja avaldada ka nende süüdlaste nimed. Sorry, aga sellised inimesed on enda elu ise ära rikkunud. Kõik peavad teadma, mis on selliste väärarenguga inimeste nimed. Nagu Kaity Voogre nimi avaldati.

Skarabeus ütles ...

See tundub jälle üks sellistest lugudest olema, kus saab öelda, et küll jumal aitab, kui ta ainult juhtub kodus olema.Sest inimestel õpilaskodus on justkui muud mured.Meenub eelmine õpilaskodu juhtum, mille üks asjaosalistest videosse pani, kus last kohutavalt mõnitati,alandati,kiusati.Tulemuseks ikka see,et ohver pidi lahkuma koolist, kurjamid aga mitte.
***
Alatuste Trepi kirjutajale (kuna ta kommentaare ei avalda,olles selleks liiga enesekeskne):
kaalu psühholoogilist abi, see mõttetu kättemaks on sul nagu kott lahtilastud kirpe.Oled ennast ise juba haigeks süganud.Suurim suutmine on iseenda muutmine.Aga muidu on huvitav küll...:-)

soodoma ja gomorra ütles ...

Ma mõtlen sama, et miks alati "selliste " lugude puhul, hakatake kooli/asutuse/lasteaia seisukohast "asja kinni mätsima". Minu arusaamist mööda tuleks ka just vastupidi: kõva häälega tunnistad, et juhtus, juhtub ka paremates peredes, aga me tegeleme sellega.

Mulle ka tunudb, et sel pole kooliga miskit pistmist. "Sellised" asjad juhtusid ja juhtuvad veel. Olenemata kohast.

Mulle jääb ka täiesti mõietatamatuks nende täiskasvanute käitumine/reaktsioon. Või ma ei teagi, kuidas seda nimetada. no ei mahu lihtsalt pähe.

kaaren ütles ...

13-aastane ei ole enam algklassilaps. Ta saab väga hästi aru, mida teeb. Kunagi oli mul tuttav sotstöötudeng, kes hakkas undama, kui ma yhe asotsiaalse pere tyksikeeratud laste tempe kirjeldasin. Et kuidas ma ikka saan nii noori, 13-15-16-aastasi pättideks nimetada. Praegu käivad need noored praegused 23-25-26-sed kordamööda vangimaja vahet.
Nii et...
Väga väheste eranditega jätkavad need lapsed oma alustatud rada. Ma tean ainult yhte "pöördunut" tänu surmasuust pääsemisele, aga enamusele see ei mõju.
Aitab ainult avalikustamine ja yhiskonna vastuhakk. Olen olnud asja sees ka oma laste eest ja kogenud, et leebus tekitab karistamatusetunnet ja annab võimaluse yritusi korrata. Meil on mitmel viisil kuritarvitatud lapsi rohkem, kui meile arvata meeldib, aga see jätkub, kuni jätkub ohvrite sõimamine ja, kordan, pättide õigustamine. Rohkem traumadega inimesi aga tähendab rohkem ebaadekvaatset käitumist ja valesid otsuseid täiskasvanuna, sealhulgas järgmise põlvkonna kasvatamisel.

Hundi ulg ütles ...

Selliste isikuvastaste kuritegude puhul tekib paratamatult õhku küsimus, kas praegune seisukoht, et süüteovõime algab 14. eluaastast on ikka põhjendatud. Väidetakse, et see vanus on määratud asja tundvate, lastega tegelevate spetsialistide soovitusel. Kuigi Venemaal näieks just praegu käib ühiskonnas diskussioon, et langetada seda vanuselist piiri 12. eluaastani.

Antud juhtumil on aga võimalik teo toimepanija siiski meie seaduste kohaselt süüteovõimetu. Süü tõestamisel on selle poisi elu natuke aega kindlasti ebamugav. Sellisena, nagu seda näeb ette Alaealiste mõjutusvahendite seadus.

Mari-Leen Albers ütles ...

Tere, palun saada oma email info at bestblog.ee

Hundi ulg ütles ...

Mari-Leen, meiliaadress saadetud.

Aga sellest loost veel. Lapse isa käis koolis tütre dokumentide järel. Kool on pisut oma seisukohta muutnud. Et võib olla isegi midagi taolist oli, kuid kindlasti ei juhtunud see koolis. Teisisõnu, et kui kooli aia taga, siis on ju kõik okei?

Tqnis ütles ...

Mnjah...

Hull lugu. Aga paraku mitte uus asi ja...
Selliseid asju tuleb ette. On alati tulnud.
Traditsiooniline meetod selliste asjade ennetamiseks on sooline eraldamine. Kas lausa õppeasutustes, aga kindlasti internaatides ja lausa ühiselamutes. Eelistatavalt eraldi majad, aga vähemalt eraldi korrused. Muidugi ei välista see samasoolist seksuaalset vägivalda...

Ja kuna selliseid asju ikkagi juhtub, siis traditsiooniline viis selliste situatsioonide lahendamiseks on nimelt mahavaikimine. Eitamine. Just see, mida kasvataja või kool praegu teeb.

Muide, mahavaikimisel on omad eelised. Isegi ohvri seisukohast. On võimalik teha nägu, et midagi ei juhtunud. Kui hakata asja selgitama, siis saavad paljud teada.

Hundi ulg ütles ...

Paljud minuvanused vanamehed, kes lapsena või noorukina olid koolide internaatides heietavad muheledes mälestusi, kuidas ja mismoodi vaatamata kurjale kasvatajamutile jõuti või püüti saada tüdrukute "poolele". Minuvanused "tüdrukud" kihistavad selle sama asja peale neid aegu meenutades. Olid ajad ja mänguilu ... :)

Nüüd aga ... Konkreetne juhtum võtab üha absurdsemaid pöördeid. Minu jaoks on tekkinud küsitavusi teadaolevates uurimistoimingutes. Ja näen oma paranoilisust tunnistades, et selle lapse vanemate ja kogu pere suhtes on algatatud oskuslikult teatud kiusamiskampaaniat vallapalgaliste poolt, kus kannatajaks sama pere teised lapsed. Loodetavasti on see siiski lihtsalt asjade kokkusattumine.