esmaspäev, 18. mai 2015

Sünnitusplaan

Tuleb tõdeda, et mitmes elulises valdkonnas on rong minu jaamast ammu mööda sõitnud. Sedasi, et ma ei teagi enam milline vedur või vagun välja näeb ja kuidas sellega reisitakse. Just nii tundsin kui lugesin mingi blogi sissekande pealkirja - Sünnitusplaan. Mõistetavatel põhjustel puudub mul selliste teemade vastu aktiivne huvi ja ma ei hakanud teksti lahti tegema. Mulle lihtsalt tundub, et üha rohkem on neid, kes teevad oma rasedusest ja sünnitusest midagi ... Ei, erakordne see muidugi on. Alati. Nii rasedus kui iga lapse sünd. Iga väikese inimese ilmaletulek on minu jaoks olnud ja on jätkuvalt ime. Kui tulid oma lapsed, siis lapselapsed, üldse lapsed. Ometi tundub mulle, et omal ajal oli kogu see asi kuidagi ... loomulik? Elu lahutamatu osa. Ka siis oli rõõmus üllatus, muretsemine, teadmatus ja ootusärevus. Ja siis need kaks küsimust, mida ma olen elu jooksul korduvalt küsinud: Kas emaga on kõik korras? Kas laps on terve? Just selles järjekorras need küsimused.
Lapsi on alati sünnitatud, ka ilma plaanita. Blokaadiaegne Leningrad, 1942.
Nüüd aga  - Sünnitusplaan. Nagu eluaseme või auto ostmine või? Kummitama jäi. Otsisin selle ajaveebi uuesti üles ja lugesin, mis asi see on. Esmalt ahmisin õhku. Soovidena vormistatud käskude ja keeldude nimekiri ämmaemandale ja arstidele. Et mida tohib, mida mitte, kõikehõlmavalt. Kuni sinna välja, kas günekoloog tohib teostada sünnituse kulgemisel vaginaalset läbivaatust või mitte. Või siis, mida lastearst vastsündinuga toimetades tohib ja ei tohi. Kõike seda lugedes ei julgenud ma endalt küsidagi, kust kohast peatselt sünnitama minev noor naine kõik oma teadmised selles vallas on ammutanud, et käsulaudadena need kirja pannud meedikutele, kes sünnitusabi asja õppinud aastaid. Minu mõistusele arusaadavaid soove oli muidugi ka. Näiteks muusika või valguse osas. Või siis tugiisiku (s.t. lapse isa) roll kogu asjas. Kostüümidest ja lilleseadetest polnud konkreetses Sünnitusplaanis öeldud midagi :)
Sünnitusplaanist ei teatud nõukogude ajal midagi. Emad tahtsid natuke inimlikkust ja lapsega koju.
Poegade emaga rääkisin. Lugesin talle ette Sünnitusplaani. Kas see on mingi nali, päris ta. Hiljem helistas tagasi. Tuleb välja, et mõlemad olime täiendavalt guugeldanud. Tunnistasime mõlemad, et esmane emotsioon ehk polnudki kõige õigem. Meie reageering oli tingitud pigem sellest, et nõukogudeaegse emana ja isana ei kujuta me ette, et võib ka sedasi asjale läheneda, inimlikult. Ning kuigi meil Sünnitusplaani polnud, olime ka meie tollastes askeetlikes tingimustes siiski õnnelikud oma laste tuleku üle siia ilma. Õnnelikud oleme me ka praegu. Nende samade laste olemasolu pärast, lastelastest rääkimata.. 

17 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hundi ulg. Ma olen mees, aga võtan ikkagi kommenteerida.

Sünnitusplaan terminina on tõesti jube. Aga selle sisu - et naine a) teab oma võimalustest b) on oma eelistused ette läbi mõelnud c) on need personalile teatavaks teinud - on väga väga positiivne.

Sünnitajatele tehakse koolitusi. Olen käinud, tugiisikuna. Need on väga abiks. Küllap tehti neid ka 50 aasta eest, aga siis "naiselt naisele" vormis. Koolitust teeb meedik, kogenud inimene, kes on näinud palju sünnitajaid ja oskab noori naisi julgustada ja rahustada. Sealt siis ka teadmised, mida tahta ja ette öelda.

kaaren ütles ...

Kui asja võtta nii, et synnituse suht traumeerivat kogemust natukegi kergendada ja vältida synnitusmaja personali võimalikku vägivalda ( nõukaajal tavaline, mul noorima lapse synnitamise juures yks vana ämmakas, kelle pooridest imbus väsimust ja hoolimatust) see on ainult hea, sest teeb maailma paremaks.
Staarilikud nõudmised muidugi on overkill, sest synnitamine on ettearvamatu asi ja nii mõndagi tuleb käigu pealt muuta. Et keskenduda syndivale lapsele, mitte show õnnestumisele. Ilmselt oli see ka su tänase posti mõte.

Anonüümne ütles ...

Kas see sünnitusplaani blogipostitus mitte välismaal sünnitava noore naise oma ei olnud, kes teadis Eestis ja oma nüüdsel kodumaal toimuva erinevust ja seetõttu juba ka väga põhjalikult ja esimese lapsega saadud kogemust arvestades ette valmistus. igatahes kiidan igati heaks, et noor naine nii palju ette mõtles ja teadmisi omandas.

Ene-Liis ütles ...

Tegelikult on mingi koolitus tulevasele sünnitajale siiski vajalik. Mina näiteks teadsin tänu ämma "valgustusele" ainult seda, et tuleb ise valvel olla, et verest tühjaks ei jookseks. Peale esmakordset sünnitust 55 aastat tagasi esimese öö ma suurest hirmust ei maganudki.Teise puhul röökisin õdesid appi, et ikka õigeaegselt teise ruumi laua peale saada, sest oli hommikune personali vahetuse aeg ja keegi minu juurde ei tulnud.Kolmanda ja neljanda lapse puhul oli õnneks oma isiklik ämmaemand käepärast võtta.

Marca ütles ...

Ma olen küll täitsa tänapäevane sünnitaja olnud, aga see sünnitusplaani teema üllatas toona mindki. Küsisin siis oma arstilt, et kas see on mingi kohustuslik asi või, aga tema naeris, et pigem siiski mitte, lihtsalt mõned tahtvat. Ma olin ses mõttes täiesti nö "loomulik sünnitaja", et ei harinud ennast enne kuidagi. Et no milleks ronida mingitele koolitustele, joogadesse või lugeda hunnikuteviisi raamatuid, kui tuleb ikka see, mis tuleb ning hakkama on ju kõik saanud (ok, eranditega).
Tagantjärele ei oska kahetseda, ehk hingamise oleks võinud endale selgeks teha, aga palju hirmutavam on minu meelest see, kuidas tagantjärele oma "sünnnituskogemust" hindama hakatakse (jah, selline arutelugruppki olemas haigla juures). Mu meelest on sünnitus, mis päädib terve lapsega, igati ok tulemus, kuid olen lugenud ka inimestest, kes arvavad, et Apgari hinne (millega hinnatakse vastsündinu tervislikku seisundit) on hinnang nende "sooritusele" ning kes tagantjärele on kurvad, et "kõik ei läinud nii nagu ma planeerisin". Ses mõttes on planeerimata sünnitus mu meelest riskivabam.

Lendav ütles ...

Plaan on tore asi küll. Tänapäeval on ju ka võimalik "osta" omale isiklik ämmaemand, kes siis sünnitaja soovidega süvitsi tuttav on. Mina seda ei teinud. Ei oleks vist kasu ka midagi olnud, sest esimese lapse sünnitusel seda plaani tegemise võimalust vist veel polnud ja teine laps sündis planeerimata keisrilõike läbi.

Plaan või mitte, aga see on positiivne, et noor ema teab, mis temaga toimub ja kuidas oma olukorda kergendada, kuidas hingata ja seista, lamada, külitada, pressida... Tunda, et ta ei ole meditsiini hammasrataste vahele jäänud tühine mutrike, vaid inimene, kellel on õigused. Õigused oma valitud ämmaemandale, õigused küsida valuvaigisteid, kui muidu ei suuda, õigused privaatsusele (et terve ülikooli kursus ei marsiks korraga sünnitustoast läbi, kui see ei meeldi). Teadlikkus on jõud ja jõudu on noorel emal kindlasti vaja.

Hundi ulg ütles ...

Eks mu kirjutise eesmärk oligi näidata, et sisu teadmata võivad mitmed asjad vanemale põlvkonnale tunduda veidrad. Pisut uurides ütlen täna, et väga tore asi see plaan (ilma liialduslike soovideta). Nõukogude naised ei osanud sellisest suhtumisest isegi unistada.

Lapseootel emad võiksid rääkida sünnitusest oma emade või vanaemadega, kes 60+. Mulle tundub, et sellest vestlusest kujuneks sobilik võrdlus kasvõi hambaraviga. Olid ju kunagi jalaga väntatavad puurid ja tinaplommid. Mina vähemalt mäletan.

Vaatamata kõigele positiivsele jääb minusse ikkagi kahtlus, et mõnikord tõepoolest tehakse tänapäeval rasedusest ja sünnitusest see ..., mida Kaaren (mitte mina meesterahvana!) nimetas show'ks. Aga eks seegi, kõrgendatud tähelepanu vajadus, kuulub õnnistatud oleku juurde.

Ning ühes asjast on mul nostalgiliselt kahju. Sellest teadmatusest ja põnevusest, mida tänased vastsündinu vanemad ilma jäävad - kas tüdruk või poiss? See teadmatus vääris kõiki neid üheksat kuud ootamist.

Tulevikku vaadates ei imesta ma seda, et tänased Sünnitusplaaniga lapsevanemad tunnevad kunagi veidrust selles, et Plaani juurde hakkab kuuluma otse loomulikult lapse tuunimine ammu enne sünnitust. Teadus on selleks kohe-kohe valmis.

Anonüümne ütles ...

Tuunimine - kuidas? Aga teste saab küll teha juba praegu liiga palju. Iga test on omakorda risk... Ja nende testide tulemusega on vaja midagi teha...

Lendav ütles ...

Noh, näiteks lapse sugu ei pruugi teada. Poisi puhul teadsin, aga tüdruk "ei näidanud". Ja pealegi saab öelda ultraheli tegijale, et infot sündiva lapse soo kohta ei soovita.

Iga asjaga on võimalik üle pingutada ja see "showks" muuta. Samamoodi on show elemendid näiteks pildistamine ja filmimine. Sünnitus on mu meelest niivõrd intiimne asi, et ma ei tahaks sinna küll kedagi kaameraga vehkima. Ja mis selle filmiga pärast saab? Kes seda vaatama peaks? Milleks? Piisab sellest, kui vastsündinu ema kaisus üles tähendatakse. Sellest on mul natuke kahju, et oma lastest esimestest päevadest pilte pole - poeg oli esimesed 4 päeva täpselt minu ema nägu :)

Hundi ulg ütles ...

Kloonimine on täna juba reaalsus. Loomkatsed on läbitud edukalt ja mis see inimeselaps siis teistmoodi on. Ega ei saa kindel olla, et kusagil ka inimesega vaikselt valmis saadud - see hetkel veel eetika ja pisut religiooni küsimus.

Ma ei julge öelda teaduslikes, aga populaarteaduslikes küll on jutu olnud sellest, et vajadusel saaks kromosoomimängudega "tellida" näiteks pruunisilmset, linalakka jne. Eks me kõik või vähemalt paljud oleme andnud oma panuse geenivaramusse :) Kust need teoreetilised (ja praktilised) teadmised muidu tulevad.

kaaren ütles ...

Mina tahan omaenda geenidega omaenda laste kaudu surematu olla, geenide ymberkirjutamine on juba võõrad read minu raamatus.

Anonüümne ütles ...

kas saan kirjutada, kui endal blogi pole ?

Hundi ulg ütles ...

meiliaadress:

hundiulg2010@hotmail.com

krsi6 ütles ...

Kui ma peaaegu 6 aastat tagasi viimati sünnitamas käisin, küsis ämmakas ka minult mu sünnitusplaani. Olin sama üllatunud kui sina, Hunt.
Kõigi mu 3 lapse sünni juurde on taevas saatnud suurepärased aitajad, ilmselt tehti plaane minu pea kohal.

Anonüümne ütles ...

tere, vaatan nyyd iga päev, kas on uut, aga ei ole. Millalgi olin sõltuvuses Õnnepalu blogist, kas nyyd kordub sama. Ilmselt suurenes su kylastatavus oluliselt peale teadagi, mida. Õnneks on mul enamus vanu postitusi lugemata, sest alles ju leidsin selle . Oli kerge tuvastada, kellega on tegu. Ja kummaline, et läheduses on keegi, kelle kirjutistest sa ei tea, aga need puudutavad. Nyyd.

Hundi ulg ütles ...

Iga lugeja on teretulnud, kes siinsetest kirjutistest midagi enda jaoks leiab.

Ma olen siin ajaveebis varemgi ütelnud, et mulle meeldib olla virtuaalmaailmas tegelaskuju. Mitmetes tõsistes teemades, millest kirjutan, proovin reeglina vältida asjaosaliste nimesid, austades kaudselt nende õigust olla anonüümne. Iga kord see aga ei õnnestu, sest sündmus või juhtumised iseenesest annavad niidiotsad asjaosaliste tuvastamiseks.

Igatahes tänud Sulle, Anonüümne, et oled austanud neid mittesiduvaid mängureegleid.

Trepp ütles ...

Ma vabandab siiralt teemavälise kommentaari pärast. Kunagi Te soovisite teada, miks ma enda kummalist blogi pidama hakkasin. Nüüdseks on järg jõudnud sinnamaale, et selle põhjuse esimene osa on postituses ära kirjutatud (järg sellele on tulemas lähipäevil): http://atrepp.blogspot.com/2015/05/utlus-sa-naed-hea-valja-on-raige.html