esmaspäev, 3. märts 2014

Ukraina

Kusagil jõuludest alates on mu arvutiekraanil pidevalt lahti see Ukraina uudisteportaal. Ma arvan kordi tihedamalt kui meie omakeelsed uudised. Kiievi kõige kriitilisematel momentidel jälgisin reaalajas otsepilti kasvõi öö läbi. Võimaluse korral olen püüdnud lugeda meie meedias ilmunud lugusid ja nn. ekspertide arvamusi. Need pole mind kahjuks rahuldanud. Ka seal kohapeal viibivad meie korrespondendid jäävad oma teadetes rohkem turisti tasandile. Muidugi pole minu enda kujunenud arusaamised viimase instantsi tõde, kuid nendest mõtetest võiksin pidada kasvõi eraldi teemablogi igapäevaste sissekannetega. Kahtlemata kuulub minu sümpaatia presidendi kukutanud rahvale. Kuid ka siin ei tohiks jääda populismi, et sündmused said alguse Ukraina valikutest Euroopa Liit või Venemaa. Ei saa eitada, et must-valged seletused tunduvad sümpaatsetena, eriti kui nedes selgitustes on inimlikku loogikat. Mul endal puudub kogemus, mis toimub mitte esimeses nooruses meeste peas kui kauaaegne naine vahetatakse paarkümmend aastat noorema vastu. Vladimiril on ju nüüd noor naine ja Viktorilgi juba mitu aastat elukaaslaseks noorem väljalase, isikliku koka õde, kellega ta koos nüüd redutab Venemaal, otsides mõistmist omasuguste seas.
Jah, oleks kõik nii lihtne. Tänasele vastuseisule Ukrainas pandi alus Janukovitši konstitutsioonilise riigipöördega. Või sellesama keeleseadusega, kus vene keel prooviti muuta riigikeeleks, bütsantsliku valitsemis- ja elustiiliga keskuses ning maakondades jne. Tegelikult aga ulatuvad riikidevaheliste ja riigisiseste konfliktide juured veelgi kaugemasse minevikku. Internet on täis videoklippe, mis illustreerivad tänase maailmakaardi kujunemist. Olgu nad pealegi väikeste vigade ja mõnede sisuliste vastuoludega. Asja olemust see ei muuda. Igal rahval on olemas kollektiivne mälu. Kasvõi praeguses konfliktis tasus oskuslikel propagandameistritel nimetada ukrainalasi fašistideks ja kogu vastasseis venekeelse "Berkuti" ja ukrainlastest aktivistide vahel muutus rahvlikul pinnal ideoloogiliseks võitluseks. Ning hukkunuid mälestades ja vigastatutele kaasa tundes, tuleb tõdeda, et vahendeid ei valitud, mõlemal pool. Aga rahva ühismälu ulatub ju veelgi kaugemale. Näiteks täna räägib Rumeenia käimasolevate sündmuste valguses juba kunagisest Bessaaraabiast... Igaüks võtab ajalooteljelt sobiva lõigu, millest alustab ajaarvamist.
Ning võib kindel olla, et ka praeguses konfliktis, nagu alati on palju solvatuid. Osalised jutustavad enda versiooni ebaõiglustest ja teisepoole sigadustest lapselastele, need omakorda edasi ja kunagi...
Ei jõua Suurt Juhust äratänada, et meil Kirde-Eestis tookord kokkuvõttes hästi läks.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mulle rääkis hiljuti Gruusias üks Ukrainast ärapagenu, et tühja sest EL-ist, rahval on lihtsalt korruptsioonist ja vaba (äri)tegevuse takistamisest täiesti siiber.

siil

Hundi ulg ütles ...

Sellega olen täiesti päri. Meie võimu pisike rehepapplus JOKK-skeemi raames, mis mõnikord nördima paneb, pole sealse korruptsiooniga võrreldav. Kohati lausa koomiline. Presidendi põgenemine residentsist oli sedavõrd kiire, et kõiki kompradokumente ei jõutud põletada - osa visati Dneprisse. Välja õngitstud dokumendid oli osa "mustast raamatupidamisest". Seal näiteks eraldi ridadena kirjas, kellele maksti altkäemakse residentsi(!) ehitamise käigus. :)

Bianka ütles ...

Mul on samuti Ukraina sündmustega seoses pähe tulnud võrdlus, KUI hästi meil on ikkagi läinud. Nii Interrrinde kui Pronkssõduriga. See mis batjushka Savisaare ja venelastega Tallinnas aset leiab, on samuti lapsemäng. Isegi Venemaa on vist aru saanud, et meie venelasi ei õnnestu enam Eesti lõhestumiseks üles ässitada, sest nad ei taha kaotada, seda tsiviliseeritud elukorraldust, mis meil on.

Ukraina on raisanud ära 20 aastat, et teha seda, mida meie oleme teinud. Ja kui nüüd pole läänemeelsetel jõududel demokraatliku eluviisi kaitseks suurt midagi muud oma elanikele pakkuda, kui eesootavaid raskeid püksirihma pingutamise aegu ja lubadusi, mis ei pruugi täituda, siis pole imestada, et paljud neist arvavad, et Venemaa tiiva all on parem. Nüüd on Venemaa ennast taas superriigina tõestamas ega anna enam kedagi oma mõjusfäärist lihtsalt ära. Tahaks loota, et Ukraina suudab siiski kodusõja ära hoida.

Anonüümne ütles ...

Ajalugu on keeruline värk. Omal ajal rääkisin turistidele oma kodulinnast, mida on kirjaliku ajaloo vältel 22 KORDA VABASTATUD. Sellest 6 korda eestlaste,nii punaste kui ka valgete poolt. Kõik nad leidsid põhjenduse, miks nendel on õigus seda teha. E.-L.

Hundi ulg ütles ...


Nüüd päevi hiljem vaatan, et Krimmis teeb Venemaa vist ikkagi ära. Püüdlused jätkuvad tulla tagasi ka esialgse plaani A juurde - Ida-Ukraina. Venemaa energiakandjatest sõltuv Euroopa vibutab sõrme...

E.-L. See vabastamise fakt on fantastiline leid!