Tavainimene kirjutab, et lapsed vanasti hängimise asemel mängisid. Seejuures õues. Tema loetletud mängudele suurt lisada pole, kõik tulid meelde. Veel oli üks hasartmäng - kopikate pööramine kiviga või siis seinapõrkega variant. Peaasi oli, et vanemad peale ei satuks. Spetsiifilistematest, tingituna elurajoonist, olid mõnda aega lahingud raudteevenelastega. Blomkvisti Rooside sõda oli päriseluga võrreldes muinasjutt. See rahvaste sõpruse kool põlvepikkusest teismeliseni oli pigem "Pal-tänava poisid" kanti, aga pisut karmim. Käiku läksid aialatid, telliskivid. Oli haavatuid ja lõpuks miilitsaid. Hiljem rahunes see kuidagi ära.
Lapsepõlvekodu oli tupiktänavas, majade ees muruplatsid. Suvel olid suurte poiste poolt korraldatavad tänava kergejõustiku "meistrivõistlused". Talvel oli muruplatsidel alaliselt lumekindlused ja muidugi "suusasprint". Pikema distantsiga uisuvõistlused sai peetud samal tänaval, kus Ants Antson edasi-tagasi paarutas. Majavalitsustel oli vist käsk, et mänguväljakud peavad olema. Ega seal suurt midagi teha ei olnud alates sellest kui jalg juba ise astus. Talvel aga küll, pea kõigil mänguväljakutel oli uisuväli. Sport ehk laste liikumine oli suurelt väärtustatud. Kõigis koolides tasuta spordiringid pluss siis spordiklubide omad. Igas koolis oli seinte peal igaaastased ja kõigi aegade edetabelid. Neid pole enam kohanud. Meenuvad isegi mingid erivärvilised märgisüsteemid.
Kiduramatele ja kogukamatele olid kehalise kasvatuse tunnid muidugi piin ja ega trennidessegi kiputud. Kuigi vastu võeti pea igatüht - las laps liigutab. Kuid seda kompenseerisid kõik need loendamatud loovusringid koolides, samades majavalitsustes ja vanemate töökohtades. Jah, riik oli vaene ja inimesed elasid vaeselt. Seepärast vist oligi kõik see kooliväline tegevus lastele tasuta. Nüüd, kus elame palju rikkamas riigis on ka valikud suuremad. Pole enam seda punast, et igaühelt vastavalt võimetele ja igale vastavalt vajadustele ideoloogiat. Nüüd anname lastele vastavalt vanemate võimalustele. Igaüks on oma laste õnne sepp ja eluväärtuste looja.
Aga see üks mäng, kummikeks, see jäigi mul lapsena proovimata. Kastikeksu sai mõnikord tehtud, kuid seda plikade kepsutamist küll mitte. Tüdrukud kandsid siis veel seelikuid ja kleite. Ei tea miks, kuid teinekord oli millegipärast huvitav vaadata kui nad sedasi hüppasid.
Postitused
13 kommentaari:
Ma armastan su pilte/fotosid. Need panevad alati su lood nii tōetruult elama.
Mina miskipärast ei mäleta mingeid loovusringe majavalitsustes ja vanemate töökohtades. Pioneeride majas justkui olid mingid ringid (fotograafia? matkamine?), aga ma ei tea ühtki eakaaslast, kes oleks seal käinud. Muusikakool oli tasuline.
Trennidesse käisid treenerid kekatundides eeldustega lapsi valimas. Tasuta olid need trennid küll, aga igaühte sinna minu meelest ei võetud, seal käis ikka kogu värk tulemuste ja rekordite peale. Rekorditabelid olid koolis tõesti stendil väljas, aga juba veidi tolmunud ja pleekinud. Kui veel kuuekümnendatel olid spordipoisid ja -tüdrukud kooli kõige popimad tegijad, siis seitsmekümnendatest alates ruulisid juba disko, teksa ja välismaa asjad.
*Tänan, soodoma ja ...
*Iga meenutus on subjektiivne ja mingist konkreetsest ajahetkest. Kümme aastat ajateljel võib anda hoopis erineva tulemuse.
Vanemate töökoha all pidasin pigem silmas neid ametiühingu klubisid, igaühel oli oma maja, mida Tallinnas oli rohkesti. Mina käisin Laial tänaval. Fototõendid eelkoolieast näitavad, et olen olnud Piibelehe prints ja Valge jänku. Midagi oli ka majavalitsuste juures, nagu tänapäeva noortekeskused. Need kadusid esimesena ja üsna pea.
Trenne ja ka treenereid oli kindlasti erinevaid. Meenub legendaarne Tšika, kes ei öelnud kunagi ei. Rajooni sprdikoolidesse prooviti muidugi valida vastava parameetriga. Kuid spordiklubid polnud nii valivad.
Tasuta kooliringid. Kindlasti sõltus koolist ja direktorist. Minu koolis oli valikuid mitmeid: noorte meremeeste ring, kunsti- ja käsitööringid, tantsuringid (rahvatants, ballett, karaktertants), teadus- ja tehnikaringid (füüsika, keemia, lennumudelid, kartautod), muusikaringid (koorilaul, ansamblid, instrumendiõpe, orkestrid), kooliraadio ja koolikino, näitering, spordiringid (kergejõustik, pallimängud, ujumine), koolialmanahhid-koolileht jne.
Vaat siis. Meie koolis oli vist laulukoor ja rahvatants ja kogu lugu.
Igasuguseid nokitsemis- ja tehnikaringid võiksid praegu küll kättesaadavamad olla. Väidetavalt ei jätku juhendajaid, kuna oskaja tehnikamees teenib eraettevõttes erialase tööga kordades rohkem kui ringijuht. Siin võiks sotsiaalselt vastutustundlikud suurettevõtted rahaga õla alla panna.
tavainimene,majavalitsuste juures oli lausa ringide uputus...! Mittekoosseisulised ringijuhendajad pidasid neid.
'
raamatupidaja majavalitsusest tol ajal.
Ilma rahata ringe oli Tarus küll piisavalt. Sai neist vastavalt soovidele õige mitu tükki läbi käidud: laskmine, radistide ring, langevarjurite ring, kunstiring, suusatamine, ujumine, sõudmine, purjetamine, rahvatants, koorilaul. Käisid mõne aja ära, seni kui sai selgeks asja iva.Siis valisid jälle teise, huvitavama. Aga kes tahtis, võis ka ühele alale pidama jääda.E.L.
ma olin Tallinna laps ja käisin küll pioneeride palees Ellerheinas ja loodussõprade ringis.
Lisandunud kommentaarid täiendavad minu kooliringide jne-d: laskmine ja loomaring (kakakoristajad, hi-hi hiii...).
Ja tõepoolest, üks strukrtuur oli veel oma tasuta laste huviringidega - ALMAVÜ. Tollase väikse tallinnlasena jäi mulle tollal mulje, et see oli rohkem vene laste osa. Tartus oli see ehk pisut leebem.
Lisaks siis veel kultuurimajade ja muude paleede ringid (hiljuti kirjutasin Tombi poistest).
Kahtlemata tuleb tõdeda seda, et paikkonniti olid tingimused väga erinevad. Ajast, millest mina räägin oli eestlaste urbaniseerumise kõrghetk. Ja minu mälupildid ongi pealinnast.
Palju toimis ikkagi ringijuhendajate entusiasmil (koolides sobilikud lapsevanemad) ja sotsiaalselt vastutustundlike ettevõtete ehk siis šeflusettevõtete juhtkonna moosimisel (loe: ringijuhendajate võtmisel nende palgale). Ning peamine nagu praegugi oligi juht. Nii ka selles koolis, mida meenutasin, lagunes kõik kui lahkus konkreetne koolijuht ja kohale määrati samast kooliperest püüdlik karjäärikommunist.
Mitte ei mäleta, et Tartu ALMVÜ-s, AAVÜ-s või LAVÜ-s keegi vene keelt oleks rääkinud! Kuna poiste ja tüdrukute koolid olid eraldi, siis eelmainitud organisatsioonides käisid kõik koos.Oli huvitav koht tutvumiseks! Kui neid organisatsioone, eriti LAVÜ-d , poleks olnud, ei oleks tänapäeval eestlastest lendureid, sest nimelt nende klubide kaudu oli mittevenekeelsetel piirirahvaste esindajatel võimalik lennundusse sattuda. E.-L.
ot millal poiste ja tüdrukute koolid eraldi olid?
Segakoolid Tartus tulid 1954.a. sügisest. E.-L.
vat kui huvitav. mu kolmekǘmnendatel üles kasvanud vanaema käis jälle segakoolis. Maakoolis.
Maakoolid olidki üldiselt segakoolid minu teada.
Postita kommentaar