teisipäev, 25. märts 2014

Laulupeo liköör

Hiljuti oli suur seletamine ja õiendamine, et laulupidu ja alkohol ei sobi kokku. Mind ennast alkohol ja lõbusad inimesed ei häiri. Purjus inimesed küll. Kokku kahele petitsioonile allakirjutanud vabaühendused väidavad, et nad kõik esindavad kedagi, teatud huvirühma ja seda nad ka demokraatia reeglite järgi teevad. Seega võib kinnitada, et sajad tuhanded eestimaalased nõudsid enda poolt loodud sihtasutuselt (sest riik läbi esindusdemokraatia olemegi me ise), Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuselt: järgmine laulupidu olgu alkoholivaba! Demokraatlikult seatud ja valitud sihtasutuse juhid päris pikalt ja kaugele neid sadu tuhandeid ei saatnud. Samas on eelarve, erasektoriga sõlmitud sponsorlepingud ja muud asjad. Ning petitsiooni kirjutanud rahvas samas ka ei ütelnud, kuidas nad kavatsevad oma nõudmisega iseenda peo eelarve tasakaalu saada, kellelt ära võtta, et peole juurde anda. Kokkuvõttes ja kompromissina pidid nüüd mingid aedikud tulema. Mnjah.
 
Lapse ja noorena olin laulupidudel osaline, hiljem kuulaja. Laulu ja tantsupidu ongi üks vahva asi, kus tegelikult on kõik peolised. Nüüd pole juba kümme aastat kusagil suurematel rahvakogunemistel käinud. Eelmise postituse kommentaaris avaldasin mõtet, et paljugi muudub kui ajateljel on kasvõi kümne aastane vahe. Ei mäleta lapsepõlvest ega hiljem, et laulupidudel oleks olnud joomist. Ma arvan, et pisut lauluõli "arstirohuna" võis ka mõnikord vanematel meestel olla.  Mõni häiriv tüüp publikus võis tekkida. See pandi ruttu "sidrunisse" ja plats oli jälle puhas. Ega tollal siis tohtinud täis peaga ringi kakerdada. Aastatega on järelikult palju muutunud. Kasvõi see, et ise enam alkoholi ei taha. Nüüd jäi diskussioonist ja argumentidest kohati mulje, et lauljad ei jõuagi täis peaga lavale ja staadionil kavas oleva Viire takka asemel hakkavad tantsijad kargama temperamentselt puntratantsu. Mure on suur kui võtta abiks poeesia üks võludest, mitmetähenduslikkus. Eelmise noorte laulu- ja tantsupeokavas olnud peo tunnuslaulus "Maa ja ilm" (helilooja Olav Ehala) hoiatab sõnade autor Viiu Härm, mis kõik juhtub kui peol on viina ohtralt palju:
Maapõue tuli, see iginoor,
lahvatab leegina siin,
kui ma ta südames siia toon
ja pilvede piirini viin.
 
 
Lauluväljak 18.07.1965. Foto Valdur Vahi

Paratamatult kõik kaubastub. Las siis olla tõesti seal parem aedikud kui me ei oska pidu pidada. Varasemalt polnud seda vaja ei lauljatele ega publikule. Ja ega ma nendest varasematest aastatest isiklikult alkoholimüüki mäletagi. Kasvõi 1965. aasta laulupeol, kus muuseas esmakordselt esitati meie vabadusepüüdluse mitteametlik hümn "Mu isamaa on minu arm".
 
Vaevalt parteihuht Johannes Käbin oskas tolle aasta laulupeol,
pildil koos laulupeo külalise, kosmonaut German Titoviga,
ette näha, et sellest Gustav Ernesaksa
laulust saab aastateks tema õudusunenägu
(Foto: Valdur Vahi) 
Kuigi, sellesama laulupeo tarbeks lasti müüki spetsiaalsed joogid. Nii ilmus piiratud koguses lettidele "Laulupeo liköör". Kuu aega peale pidu, ühel laupäevasel augustipäeval kogunes väike seltskond midagi tähistama. Põhjust leiab alati: äsja olid Tallinnas valmis saanud Tartu maantee ja Endla tänava viaduktid; tänavatel hakkasid sõitma Saksa DV uued trammid; Vilde-asta raames käisid "Külmale maale" filmivõtted; Panso äsjaloodud Noorsooteatril oli augustis just esimene tööpäev; rahvale tutvustati uut seltskonnatantsu hully-cully :) Mida iganes. Igatahes läks "Laulupeo liköör" kaubaks ja asjaosalised jäädvustasid selle pudelisildile. Et jook kellelegi liiga ei teinud annab tunnistust käekiri.

 
Oma kogemusest tean, et Liviko oskas siis ja veel mitmeid aastaid hiljemgi likööre teha. Need olid ikka tõelised kleebekad, mitte kaasaegsed ludinal voolavad. Ning ega siis neid joodud. See oli rohkem selline mekkimise värk. See, et liköörid head olid, annab tunnistust ka "likööriklubi" uus kohtumine ja äralahendatud pudel, selle silt. Sündmus ikka ilusasti dateeritud ja signeeritud.
 
 
Neid pudelisilte müüb internetiäri vahendusel keegi, kes elab siit 1400 kilomeetri kaugusel, Voroneži oblastis. Eeldatavasti pudelisiltide kollektsioneerimisest midagi teadev müüja tahab esimese sildi eest saada vähemalt 200 ja kohvilikööri eest 100 rubla. Eks see esimene jook ongi haruldasem.


5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Turundus nõukogude moodi. Muide, tähtpäevalised myygiartiklid on päris ilusad, eriti rahvuslikud. Ja teatud põlvkonna jaoks omandab see kultuuritausta ja ajaloo maitse. Kui inimese mälu pikem oleks.
K.

Anonüümne ütles ...

Üks väike,kuid mitte eriti oluline mälestuskild. Siis , kui Titov Tallinnas käis, peeti Saaremaal Kihelkonnas ühe lenduri pulmi.Pulma õlu valmistati läheduses olevas Mihkli talumuuseumis ja sealt viidi õlut ka Tallinnasse suure ja tähtsa külalise Titovi kostitamiseks. E.-L.

Hundi ulg ütles ...


Turundus jah, jutumärkides. Läheb sinna nende aegade reklaaminduse hulka: ostke Tallinna Kaubamajast Muid kaubamajasid ju ei olnud :)

Hea kild, E.-L.. Kosmonaudi külaskäik oli siis ikka väga suur asi. Nüüd juba ammu ei tea, kes seal kosmoses käinud ja kindlasti on ka praegusel hetkel mõned seal üleval.

Kadi ütles ...

Väga huvitav postitus, jälle :)
Mul on tegelikult kahju, sest pole ise veel kordagi meie suurele laulupeole jõudnud, kuid olen osalenud väiksematel, nt Tartu öölaulupidudel. Mäletan, et esimesel aastal(2008) oli seal hästi mõnus õhkkond, hiljem sai põhiliseks laaberdamine ja laulmine jäi tagaplaanile. Vähemalt mulle tundus nii.

Hundi ulg ütles ...

Kindlasti oled Sa, Kadi, jäänud millestki olulisest ilma. Ning ma ei ole kindel, kas Lauluväljakul enam nüüd ongi seda, mis tegi need peod millekski väga eriliseks.