Sõbrapäev

See kuulub nende päevade hulka, millega ise ei oska suhestuda. Selleks on vaja koos taoliste tähtpäevadega kasvada. Omada asja suhtes emotsionaalset mälu. Seda ma mäletan küll, kuidas meil siin Eestis hakati seda vaikselt tähistama. Ühed lapsed olid siis veel selles eas. Oli neis õhinat, õnne ja ka pisaraid. Sotsiaalmeediat veel polnud, kus täna igaühel vähemalt tuhat "sõpra". Lapsed laikisid siis vastastikku kaartide ja väikeste kingitustega. Ja nagu lapsed ikka, uskusid sõprusesse. Ning ma arvan, et mitmeski peres oli/on draamat, kuidas kurba last lohutada kui sõpru polegi.

 

Minul endal oli elu jooksul sõpradega nagu oli. Neid päris sõpru ehk mõned üksikud. Esimene neist nägi ka oma kaheksateistkümnenda sünnipäeva ära. Küll mina ja teised olime ta peale kadedad. Praktiliselt sünnipäevaks sai endale juhiload ja heal kohal töötav isa sokutas ta taksojuhiks. Tolleaegne imeline rahakoht, kuhu täismehed oma ülikoolidiplomeid peites ootasid vabanevat kohta aastaid. Korralik "Volga" oli, millega mindki paar korda sõidutas. Poole aasta pärast selle autoga ennast surnuks sõitiski. Hiljem oli veel mingeid sõpru, kuid kulgemisel pudenesid nad minu elust või hoopis mina nende omast.

 

Nagu ma aru saan on Valentinipäeval ka teine sisu. Võimalus teatud tähelepanuavalduseks. See mida mõned otsivad kogu elu ja ei leiagi. Teised leiavad ja kaotavad, et taasleida-kaotada või hoopis lepivad valikuga. Ning vaid üksikud õnnelikud meie seast ei kaota leitut kunagi. Sõprusega võrreldes on asi kordi keerulisem.

 

 

Ning kui sõpruse puhul suudad sa veel lastele midagi seletada, kes on ja ei ole sõber, mis on populaarsus ja muud eluväärtused ning seda elutarkuse jura lisaks, siis selle nähtusega... Vähesed vanemad suudavad siinkohal lastele midagi arukat selgitada või õpetada. Enamikul meist endilgi asjad sassis, vanusele vaatamata. Aga kuidagi toime tuleme, ka sõbrapäeval.