Kuu alguses kirjutas Lendav oma blogis muusikast. Alljärgnev haakub tihedalt selle teemaga. Möödunud nädalavahetusel oli mul ülipikk telefonikõne inimesega, kellega kunagi koos oldud mitmeid aastaid. Kõige ilusa kõrval oli ka vähemkaunist. Ja jällegi ei suutnud ma ära imestada oma valikulist mälu kui asi iseennast puudutab. Kõik, mis oli kole on ununenud, mälust kustunud. Ausalt ja siiralt. Kas see on mingi minu mälu eripära?
Olen selle nähtumuse kohta juurelnud mitu päeva. Ning sama kaua on kusagilt ajusopist ilmunud korduvalt see laul. Millegipärast on enamus sõnadestki peas. Ehk äkki seekord tähenduslikult. Olen seda Helend Peebu esituses kuulnud mitmeid kordi kogu selle laulu olemasolu jooksul. Ning kuigi meeste hääälepaelad ei tekita vananedes enam noore mehe nauditavalt kõlavat tämbrit, siis seekord on oluline just hääle kõla. Oma viimasel avalikul esinemisel, 96 aastaselt, tegi Helend Peep, minu silmis, selle laulu parima esituse kogu selle katkendliku fraseeringuga. Või olen hoopis mina nii vanaks saanud, et mõista alles nüüd, millest ta kogu oma pika elu laulis.
Postitused
2 kommentaari:
Mu vanaema ütles, et see Haland Peebu laul olla temast. Lapsena ei saanud ma aru, millest ta räägib? Nüüd juba aiman.
Mul on õnn olnud seda laulu kuulda kord aastas umbes 10 aasta vältel. H.P oli mu vanaisa sõber ja kord aastas - vanaisa sünnipäeval- käis ta meil ikka külas. Ja siis nad seal kahekesi istusid ja filosofeerisid ja laul tuli ka. Lapsena ei saanud ma sisust suuremat aru... aga ilus oli ikka.Kas tõesti on sellest juba üle 35 aasta möödas...
Postita kommentaar