pühapäev, 9. veebruar 2014

Projektiriik

Väike inimene peaks mõtlema väikeseid mõtteid. Näiteks seda, kas täna õhtul teha ahju alla tuli või mitte. Tea kas homme ilma peab, et mõni kaigas metsaäärele välja tuua? Või seda, et tihastele ja rähnile peaks ikka uue pekitüki igaks juhuks riputama. Selline üksildane elu eemal kõigest peakski olema koht ilusate argiste mõtete jaoks. Mind aga painab hoopis muu. Alguse saanud ühest väikesest lausest, põgusast vestlusest ühe noore emaga.
 
See noor naine on pärit paljulapselisest perest. Mehegi leidis samasuurest perest. Elavad omaette, peres väike laps ja väike sissetulek. Selle naise emaga olen mõnikord külavahel kohtunud. Tavaliselt ta kurdab siis, et tuleb järjekordselt vallast. Tahtis saada ettenähtud abile lisaks ettenägemata abi, kuid vald on tõrges. Ütlevad seal, et mees võiks kodusolemise asemel tööle minna. "Vald peab ju aitama paljulapselisi peresid!" on naine nõutu ja samas leiab asjale selgituse, et ega need rikkurid aru ei saa, mis tähendab palju lapsi ülal pidada.
 
Tollelt tütrelt aga pärisin hoopis, et millised on siis tema pere plaanid. Pisukese emapalgaga on varsti ju ühel pool, laps saab nii vanaks. Kuidas lasteaedade ja nende asjadega on? Ta mees, lapse isa, praktiliselt miinimumpalga peal, millest pea pool läheb tööle ja tagasi sõitmiseks. Siis saingi vastuseks, et nemad oma väikese perega vist kolivad sinna valda, kuskohas mehe lapsepõlvekodu - seal vald ikka aitab...
 
Minu maailmapilt on pisut sassis ja nõutu olen. Kuidas on juhtunud nii, et kahekümne aastaga oleme suutnud jõuda selleni. Küll peab vald aitama või keegi muu. Ja see polegi ainult mingi väiksearvulise sotsiaalse kihistu mõtteviis. See on ju saanud ka meie riikluse olemuseks ja kogukondade suhtumiseks. Me ei saa varsti ühtegi teed või muud riigis olulist ehitada ilma, et Euroopa aitaks. Külakiikegi ei saa püsti panna kui mõni fond ei aitaks. Ja lapsi tuleb muidugi aidata. Projektilapsed, projektimajandus ja projektiriik. Küll me olime kunagi naiivsed. Kõik need aastad vene ajal. Oma unistustes.

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

(Homeeriline ja sardooniline naer) Kui ma olin noor kodutu, nälgisin ja kylmetasin, aga santida ma ei suutnud. Hiljem õppisin ise kõiki töid tegema, et mitte abi kerjata. Mul on häbi. Aga see vist pole moes.
Trv, K.

Lendav ütles ...

Veel 100 aastat tagasi oli aeg, kui palju lapsi oli suur rikkus. Aeg on pöördunud. Nüüd on palju lapsi vaesuse sünonüüm... Kes teab, kuna aeg jälle pöördub ja lapsed rikkuseks saavad?

Miks tunnevad terved töövõimelised inimesed ennast abituna kõige lihtsama toimetuleku juures (eluase, söök...)?

Olen ise ka kunagi arvanud, et minu eest ei hoolitseta (aga mul on väiksed lapsed! Riik, miks sa ei aita mind!?). Aegapidi on tulnud mõistmine, et ise tuleb ennast aidata, ise oma oskusi arendada, enda eest seista. Ise olen need lapsed saanud ja ise pean nad ka üles kasvatama.

krati ütles ...

Mitte aeg ei muutu, vaid inimeste arusaam aegadest.

kaaren ütles ...

Inimese loomus ei muutu. Alati on olnud põhimõttelised saunikud, moonakad, kerjused. ainult parematel aegadel, kui kogukonna prygikastid yle ääre ajavad, on abi rohkem ja häbi vähem... vist.
Omaette ja minu vererõhku tõstev teema on osadele inimestele kunstlike eeliste ja teistele kivide-kändude pakkumise tasakaal. Aga siin ei aita muu, kui paljukirutud kodanikuyhiskonna arendamine ja tahate või ei taha, rohkem haridust.

kaaren ütles ...

Lendav, ma arvan, et teiste inimeste sisu hindavatele kodanikele on lapsed praegugi rikkuse symboliks. Ka mulle. Sest laps ei ole aint kuluartikkel ja tyytu asjandus, vaid terve väike maailm, mille kujundamise au on vanemal, ehk sinul endal. Häda sulle, kui sa temaga halvasti ymber käid! (Kuigi vanasti ei peetud lapsi inimesteks, vaid alamõõdulisteks pooltoodeteks, kellega võis teha, mis pähe tuli ja praegugi ei peeta lapsi inimesteks, vaid tylikateks rahaõgijateks. Ja ei nähta Inimest lapse sees)
Inimesi tuleb armastada, mitte läikivaid jubinaid ja muid riistapikendusi.
(Järgneb. Kuna mul on ka paar last, ja tutvusringkonnas on neid ka palju, siis oleks päris palju öelda laste ja vanemate teemadel)

P6rgukiz ütles ...

Kahju noorest inimesest, kes nii m6tleb. Inimesed v6iks ise hakkama saada, mitte teiste peale loota. Ma arvan, et selline m6tlemine antakse kaasa kodust, lapsep6lvest. Ja sellised inimesed ei hakkagi kunagi m6istma, et palju saab ise ära teha. Mnjah.

Aki ütles ...

Mind häirib, et ka siin blogis on paljulapselised vaesuse ja abipalumise sünonüüm. Tegelikult ei puutu ju laste arv asjasse, ma arvan, et vähelapselisi on vaesuses tunduvalt rohkem.

kohalik ütles ...

teisalt-mida siis teha? töökohti lihtsalt ei ole maal, rääkimata sellistest, mille palgaga ära elab... ise midagi teha? mida? kõik ei ole sündinud ettevõtjad ja ideegeneraatorid. näägutame aga, et mis teete lapsi kui kasvatada ei jõua...aga lahendused?
tegelikult pole siin ka mina mingi ütleja, lasin jalga sest riigist ju samamoodi. aga enne seda proovisin järele nii mõndagi-käsin korjamas metsasaadusi, ladusin puumasina alt puid (poel teps naiste töö ja sinikaid saab kenasti, kui eksid), tõstsin kartulikotte..midaiganes. püsivat sissetulekut ei andnud neist ükski . kuigi minu lahkumise põhjus polnud raha, tean ma siiski üsna hästi, mis võimalused maakolgastes on...

Hundi ulg ütles ...

Ma olen nõus Akiga, et vaevalt kõik need 40 tuhat last, kes meil täna elavad täielikus vaesuses on pärit suurperedest. Arvatavasti jäin oma tegeliku mõtte kirjapanekuga jänni, et jäi mulje pahatahtlikust ja rumalast sünonüümist.

Siin blogis kirjutan ma Sildistamata nendest pisikestest sündmustest ning uitmõtetest, mis eemal olles "suurest elust", pagenduses, harva tekivad. Seekord siis tekkisid need sellisest situatsioonist nagu kirjeldatud.

Suurpered on mulle tegelikult väga südamelähedased. Olen ise pärit paljulapselisest perest. Mul endal on lapsi tublisti üle Eesti keskmise. Ning elu erinevatel etappidel olen jõudumööda aidanud taolistest peredest pärit "võõraid" lapsi kuni tänase päevani välja. Ning just selle viimase fakti pärast oma mõtte kirja paningi.

Teie poolt kirjutatud kommentaarid on aidanud mul oma mõtteid korrastada ja kraamida. Siin oleks kõvasti teemaarendust.

Emmeliina ütles ...

kahjuks või kasuks pole nõus Akiga osaliselt.
Kui jagada kahe inimese töötasu kolme-nelja -viie-kuue....kümne või kaheteistkümnega, siis on loomulikult vahe sees.

Abipalumine võetakse valdavalt ette siis kui üks lapsevanem (valdavalt isa)ei maksa elatisraha ja neid "isasid" ühe lasterohke emme kohta mitu.

Oma nelja lapsega oleme tundnud igasuguseid aegu: eriti raske, kui kolm koolis käisid (90.ndatel)ja suurem osa sissetulekust laste huviharidusele ja toidule kulus. Õppisin enda vajadusi minimaliseerima ja ma ei ütleks, et see mu psüühikat tervendas. Pidev hirm, et ei jätku ja vastutus homse päeva ees räsis nii, et veel praegu ei suuda ilma hirmuta ühtegi üle 10 euro suurust ostu teha. Kuigi lapsed kõik enda rahakoti peal.

hr. Hundist saan aru,sest piisab mul ainult suhelda nn. ääremaa õpetajatega, kui mured minuni jõuavad.

Pealkiri on väga tabav. Kahjuks.

iibis ütles ...

Tegelikult on terve Euroopa hädas nende projektiinimestega, kes pärandavad oma teadmised elus toimetulekust - ja kuidas vastavaid toetusi hankida - oma lastele. Inglismaal olla üks rumeenlanna koguni kaasmaalastele vastava käsiraamatu avaldanud (loomulikult Suurbritannia, mitte Rumeenia toetuste kohta). Seal muidugi toetused ilmselt suuremad, kui Eestis paljude väärikate ametite eest saadavad palgad.

Kust see lapski siis õpib, et väärikas on oma veearve, toidukorv ja maniküür ise välja teenida ja mitte toetusi kokku kombineerida?

Teine teema ongi muidugi see, et täiskohaga erialast tööd tegev inimene ei saa selle eest siinmail kätte elamisväärset summat. Suisa alandav oli, kui mõni aasta tagasi ekskaasa pahaselt mühatas: tule sealt koolist ära, ma võin sulle vabalt selle natukese raha ise juurde maksta.