pühapäev, 16. veebruar 2014

Olen inimene number...

Sellise pealtnäha mõtetu, meelelahutusliku vidina otsa sattusin. Arvatavasti enamus on seda näinud, mina mitte. Vahva teada, mitmes inimene ma peale Aadamat ja Eevat olen. Igaühel eelkäijatest on olnud oma lugu. Ühelt poolt unikaalne, teisalt aga pidevalt korduv. Hakkan mõistma, miks ma üha vähem viitsin lugusid meenutada, neid luua, jutustada, lugeda. Kõik on juba olnud. Ning ka selles minemises pole midagi originaalset, enneolematut. Tuleb lihtsalt kannatlikult järjekorras olla.
 
 
Ülalöelduga ei viita mingitele isiklikele morbiidsetele mõtetele. See vidin tekitab hoopis lõbusamaid mõtteid. Mõtlen näiteks sellele, et kui kogu see seksuaalenergia, mis järeltulijate saamiseks kulutatakse (lõbuasjatamisest rääkimata), saaks kuidagi akumuleerida ja muundada soojusenergiaks. Siis vist poleks meie laiuskraadil enam kütta vaja? Lähen kuuri puude järgi.
 


3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Richard Dawkins ,"Jõgi Eedenist".Soovitan lugeda.Minule sai üdini selgeks,m i k s elu Maa peal on,asi on DNA-s,ainult et...tahaks kuulda,mida inimesed edasi arvavad...

Hundi ulg ütles ...

Ühes oma teises raamatus jõudis ta kultuurilise kopeerimise teooriani. See on veelgi inrigeerivam. Mul on vastuolulised tunded. Muidugi tahtsin ka mina kunagi olla erakordne. Otsisin ja soovisin leida oma olemise vajalikkust ja tähendust. Nüüd olen leppinud heameelega ja rahus sellega, milleni Dawkins jõudis - olin pisike vajalik mehhanism geenijões.

Anonüümne ütles ...

...Otsisin ja soovisin leida oma olemise vajalikkust ja tähendust....
Jah,seda otsis juba ka Lev Tolstoi,saamata vastust nagu ma ääri-veeri mäletan.Üles jääb ilmselt veel kauaks küsimus---siiski,milleks see DNA hoidmine ja kellele,nii e t ega jõua kunagi kaugemale kui aegade alguses...Kahju,aga lepime.Nii minagi.