Päeva lõpuks võin ju öelda, et olen siiski õnnelik inimene. Mu oma lastega on ju kokkuvõttes (vähemalt siiani) kõik hästi. Paar tõsisemat tervisehäda, muretsemise põhjust, on olnud ja on. Kuid ülejäänus pole hullu kedagi. Need mõtted tekkisid Lindsay Morrise tehtud fotodest, tema jälgimistest ühes poistelaagris. Seesinane ülestähendus siin blogis pole minu jaoks mingi klikipostitus. Pigem meeldetuletus iseendale, et maailm on hoopis kirjum kui seda oma väljakujunenud maailmapildiga koduõuest näen. Ja juba esimese kolme lausega jõudsingi mõtteummikusse - mis on hästi või halvasti, mis normaalne ja ebanormaalne? Sest kui mingi nähtus eksisteeerib, siis ei saa see ju olla ebanormaalne. Õigem oleks vist öelda siis haruldane... Aga ka see pole täpne sõnakasutus. Väikse poisina olen minagi paar korda proovinud ema kontsakingi ja ükskord õed panid mulle seeliku selga ning muidu mukkisid mind. Mingeid erilisi elamusi ei tekkinud, aga näe, meelde jäi küll.
Õnnelik olen aga seetõttu, et lapsevanemana ei pidanud nendes küsimustes võtma seisukohti ja hoiakuid. Öeldakse ju küll, et kui laps on õnnelik, siis on seda ka ta ema ja isa. Ma pole kindel, et minus oleks olnud aastakümneid tagasi sellist sisu ja arusaamist, et sattudes sellesse situatsiooni oleks mul jätkunud mõistust ja jõudu olla õnnelik. Tänan, et saatus mind ja mu lapsi sellest katsumusest säästsid.
Ilma suurema enesekriitikata pean ennast ikkagi tolerantseks, vabameelseks inimeseks. Ometi tekitab taoline poistelaager minus vastakaid tundeid. Mul endal on lapsepõlvest paari suve kogemus poistelaagrist. Tollased arusaamised poistelaagrist tunduvad tänapäeval propageeritava genderkasvatuse valguses arhailised. Kuna aga fotodel nähtav laager toimub koos vanematega, siis tekib paratamatult mõte, et ehk on taoline laager rohkem vajalik just lapsevanematele, sterotüüpsete mõttemallide lõhkumiseks. Teisalt tundub kogu see idee... Kes on see tark, kes ütleb, mis on õige. Õnnelikud aga tahame kõik olla, nii lapsed kui vanemad. Vanaemadest-vanaisadest rääkimata.
Postitused
2 kommentaari:
Selliste teemade puhul käitun põhimõttel, et "ära klõpsi saastal", aga Sinu pystitatud teema puhul võib ehk siiski veidi tiskusjooni arendada:)
Antud postitused ja diskussioonid töötavad vanal ideel, et naiselikkus ja tydruk olemine on midagi alaväärtuslikku. Et värvilised riided ja iluasjad on alandavad, tydruk ja naine peavad olema oma lihakeha paljastavalt pakkuvad ja isuäratavad, et see on sisust tähtsam.
Ärge vastake kohe, mõelge veidi.
Miks meil praegu ikka veel veidi värvilisemaid riideid kandvaid noormehi pededeks jt alaväärtuslikkusele viitavate nimedega tegelasteks hyytakse? Miks on oluline inimesi välimuse ja soo põhjal liigitada nii, et selgelt saab yhtesid "paremateks" ja teisi vastavalt viletsamateks, seega ka moraalselt kergemini väärkoheldavaks pidada?
Mina olen invaliid ja transitimees, seega ei klassifitseeru yhegi soo alla, aga oma lastele ja teistele noortele mõeldes see ei meeldi mulle. Liiga palju sisukaid, õrnu noori tehakse lollide eelarvamuste pärast katki. Ja neid vigu ei saa kunagi parandada.
Laps on õnnelik siis, kui ta vanemad on õnnelikud.
Mitte vastupidi.
Selles poistelaagris pole vanemad õnnelikud. Ja mitte ükski laps nendel piltidel pole õnnelik. Vaadake nende silmi ja näoilmet.
Postita kommentaar