kolmapäev, 26. veebruar 2014

Kulinaarne mäluauk

Kurtsin sellel kuul, et mul on valikuline mälu. Proovides ennast nüüd kõrvalt jälgida, nii palju kui see võimalik, olen teinud uusi tähelepanekuid. Veel paarkümmend aastat tagasi oli igasugu õpetusi ja koolitusi, kuidas muuta tõhusamaks oma lugemist. Ikka kiiremini ning peaasi mõistuse ja meeldejätmisega. Olen elu aeg palju lugenud ja mingit "täienduskoolitust" selles osas ei pidanud vajalikuks. Nüüd on olukord pisut muutunud. Üha rohkem tekste on arvutiekraanil ja mul on tekkinud raskusi meeldejätmisega. Paberteksti puhul tuletasid vajaliku lõigu meelde kasvõi sellest alustades, et manasid silme ette teksti asukoha leheküljel. Arvan, et see on paljudele tuttav nipp eksamilaua taga istudes. Ekraanilt loetava teksti puhul sellest võttest vähemalt minul kasu ei ole.
 
Minu jaoks tüüpiline situatsioon. Tavaliselt ma kokaraamatuid ei kasuta, kuigi mul on neid elu jooksul kogunenud paras hulk. Tingituna oludest teen igapäevast süüa peamiselt olemasolevatest materjalidest, pagasiks paarkümmend pimesi tehtavat põhirooga, mida vastavalt siis mugandan. Ja saabki igakord pisut erinev. Ma pole ise nendes suurtes hüpermarketites käinud varsti juba kümme aastat. Seepärast on mõned toiduained minu jaoks täiesti tundmatud. Hiljuti toodi mulle linnast bataati. Minu kokaraamatutes pole sellest juurikast muidugi sõnagi. Eks need teatmikud on ka veidi aegunud, vanim retseptiraamat on mul pärit 1896.
 
Abi sain muidugi internetist. Et juurikas võõras, siis proovisin kõike teha võimalikult retseptilähedaselt. Ja siis see mäluasi oligi jälle platsis nagu mitmeid kordi varemgi samas olukorras. Valmistamisõpetus ilusasti ekraanil jooksin kirjutuslaua ja köögi vahet "paarsada korda". Ei jäänud meelde algainete kogused, toimingute järjekord, ajamäärangud. Päris kokaraamatuga oleks korra läbi lugenud, teist korda ehk pilgu peale visanud ja roog oleks valmis olnud. Ei, asi oli kokkuvõttes päris söödav, isegi maitsev ma ütleksin. Kuid vahepeal oli selle toa ja köögi vahet jooksmisest ikka täielik villand. Või äkki on need tõesti esimesed viited alzheimerile...  Igatahes koduperemehena ma mõistan koduperenaisi, kes mõnikord on meeleheitel, proovides teha oma kõigekallimatele kõike hästi ja armastusega. Hea, et mul siin peret pole.
 
 


2 kommentaari:

Lendav ütles ...

Mina oleksin vist võtnud tüki paberit ja olulise sinna kritseldanud ja paberitükk näpus kööki läinud... Mul on lapsest saati heitlik mälu olnud.

Ma armastan paberraamatuid - mul on ka e-luger, aga pole sellega siiani sõbrunenud. Niivõrd võõras on see, et paber ei krabise, et ma ei saa panna kümnete kaupa paberitükikesi järjehoidjaks huvitavate kohtade juurde, et ühte õhukesse tahvlisse mahub hulk raamatuid ja ma ei saa neil kaanevärvi ja paksuse järgi vahet teha... Võõras maailm.

tyyp ütles ...

Ma võtan ka tavaliselt paberi ja kirjutan internetist paberile.
Mul on kirjutamismälu, tehnikumiaegse suure konspekteerimise pärand.