Blogija anonüümsus

Kui ratepõlvkond blogimaailma kirjutama saabus, oli seal anonüümsusest juba palju räägitud. Seekordne tundetulvane arvamusvahetus ei ole lisanud midagi uut. Minuealist paneb seekordses podisevas katlas hämmastama ehk üks pisidetail. See, et leidub veel noori, kes arvavad, et anonüümsus on internetis võimalik. Tegemist on ju ometi sugupõlvega, kes on internetis kasvanud. Minusugune vanamees, kes kasvõi iga brauseri uuenduse peale on juba infarktieelses seisundis,  võib oma lapsemeelsuses mõelda internetitoimetamise nimetusest.

 

 

Iga rida, mida ma siia blogisse kirjutan murendab minu anonüümsusmüüri. Piir minu tegelaskuju ja tegeliku mina vahel muutub iga sõnaga õhemaks. "Elublogi" kirjutajana maadlen minagi sellega, et pigem jätta millestki kirjutamata kui kirjutada. Ning mitte enda pärast. Minu vanuses puudub juba vajadus millegi pärast häbeneda, midagi varjata. Selle pärast, mis on olnud või on. Pigem on see vastutus teiste inimeste, lähedaste ees. Nendel on õigus teha ise oma otsuseid, mida endast avaldada või mitte. Ma olen enda jaoks proovinud leida lahendust selles, et kirjutan siia blogisse tihedamalt hoopis teiste inimeste lugusid. Ja samas. Just need elublogid mulle meeldivadki, kus avatult kirjutatakse kõigest ja kõigist. Paar korda, haruharva olen julgenud taolistesse blogidesse jätta ka sõbraliku kommentaari, kus palun blogijal mõelda, kas mõni episood või väljendatud ehe emotsioon on kõige mõistlikum avaldamiseks. Ikka nendesamade lähedaste tunnete ja blogija enda hetke suhtesituatsioonide lahenduste tarvis. Eriti kui asi puudutab lapsi. Hiljem olen neid kommentaare siiski kahetsenud, kahelnud nende õigsuses. Õigemini endale võetud volis oma arvamust väljendada.

 

Minu kui ka kõigi teiste blogijate anonüümsus on näiline. Pisut tähelepanelikku lugemist, elementaarset arvutitundmist otsingumootorite ja avalike andmebaaside kasutamisel ning kogu blogija tegelik mina koos kõigi ankeediandmetega on sinu ees ekraanil. Küsimus on vaid selles, et mida selle teadmisega peale hakata. Mind näiteks vaimustasid omal ajal Albert Trapeeži elu ja tekstid tuduvalt rohkem kui mulle teadaolev tema alter ego. Ning nii ka blogides. Ma austan inimeste õigust jutustada oma lugusid anonüümselt. Ja palun jätta ka mulle see õigus blogida kui mul tekib selleks vajadus või tahtmine. Sellena, kellena ma tahan blogida.

 

Mis konkreetsesse kaasusesse puutub, siis klõpsasin läbi enamiku, mis leida. Liialt palju traagelniite feimi korjamisel, et pidada kogu seda lugu heitimisega tõeks. Samas väga osavalt tehtud, et konks paljude poolt alla neeltatud. Kui juhtumikirjelduse saaks CV-sse panna, ootab autorit mistahes suhtekorraldusfirmas kõrgepalgaline töö. See oleks nagu üks, täiskasvanulik, kuid vanamoodne selgitus. Võimalik on ka teine variant tulles tagasi ratepõlvkonna juurde - seal kus hirmsasti püütakse feimi sealt ka valusam heit. Päriselu on asendunud kübereluga. Inimesed samastuvad oma tegelaskujudega, avataridega. Vastusaadud tagasisidemetest põhjustatud suitsiidid (ASK.fm), depressioon ja muu jama on avanud laialdase tööpõllu psühhiaatritele ja psühhoterapeutidele. Vaesed lapsed, ütlen mina, anonüümselt.