Eelmisel nädalavahetusel just selline asi mind tabas. Sain telefoniga lapse vanemalt vihje, et äkki üks neist tuleb oma perega minu juurest läbi. Nad olevat sõitnud kuhugi siiakanti sünnipäevale. Rõõm muidugi suur, sest viimati nägin neid pool aastat tagasi ja kõige väiksema pereliikmega pole veel kunagi kohtunud. Asi ilus, aga mure suur. Viimati toodi mulle poest süüa jõulude ajal. Need kilomeetrid lähima väikepoeni kõndida ikka jaksan, aga poekraamiga tagasivantsimine, kotid käeotsas on problemaatiline. Pealegi olen hetkel rahast ka üsna lage, et ega sinna poodi suurt asja polegi.
Kuidagi ma olen hakkama saanud ka ilma toidupoeta. Kui suhkur otsa lõppes, leidsin, et pole viga, pidigi teine kahjulik olema. Proovisin ka tuhksuhkrut, kuid see oli kohvi sees vastik. Kui kohvi otsa lõppes, oli sant küll, aga kohvijoomine ei pidavat ka tervisele hea olema. Pakitee sai asendust vaarikavarte näol ja nii iga asjaga. Leiba olen küpsetanud ise. Õnneks jõulude ajal sai külmkamber täis seda, millest siiani oli midagi teha. Juurikaid on ka natuke varuks. Häda pole midagi kui inimene ise liialt nõudlik ja pirtsakas ei ole. Aga nagu kiuste, just nüüd kui tahtsin midagi lähedastele lauale panna, oli see toiduvarude seis ikka väga nutune. Õigemini nagu polnudki enam midagi, millest süüa teha. Meeletult piinlik, et näevad kuidas ma tegelikult elan.
Mulle meenub tihti see ilmasõjaeelne soovitus perenaistele, et kui tulevad ootamatud külalised, siis minge sahvrisse, lõigake paar viilu sinki jne. No ei olnud mul sinki! Sahvritki enam ei ole, selle asemel tualett ja vannituba. Õnneks meenus mulle, et külmkambri jätsin sulatamata ja pesemata seepärast, et mingi välisel vaatlusel tuvastamata lihatükk seal ühes nurgas on veel jäänud. Panin selle sulama ja kokkuvõttes sai menüü ootamatute külaliste tarvis enam vähem. Esimeseks midagi lillkapsa püreesuppi moodi. Teiseks seenehautis lambalihaga. Magustoiduks mustikatarretis ja lõpuks kausitäis kaneelisaiu vaarikatee kõrvale.
Ning pole hullu, et seekord lähedased siia ei jõudnudki. Üha harvem olen söögituppa, ümmargusele tammelauale iseendale korralikult lõuna- või õhtusööki serveerinud. Seekord siis tegin seda ja tundsin ennast mõnusalt. Eks ma paanitsen edasi mõni järgmine kord.
Alati saab kui kuidagi ei saa. Nagu need väärikad briti daamid raskel 1941. aastal võilillesalatit tehes.
Postitused
15 kommentaari:
See on kõige kurvem postitus, mida siit blogist lugenud olen :(
Kuule, kulla... maiteagi nüüd-.-
Sul on ikka tõelise filosoofi hoiakut. a endal hakkas küll nukker. Tuleks või ise külla, kui minust tolku oleks.
nonäedsiis... nüüd jagub toitu kauemakski.
Lohutuseks ütlen, et ma ei hakka viimasel ajal enam tubegi koristama, kui tuleb vihje, et äkki tuleme... tulevad siis tulevad, ex siis mõtleme edasi. Tean suurepäraselt, et nii ei peaks, aga ausõna, nii on palju lõbusam :)
Aga transport poodi lase vallal korraldada.
Nukker jah. Samas saad sa siiski üllatavalt hästi hakkama - ma ei kujuta ette, mida minu isa sarnases situatsioonis teinud oleks? Süüa ta igatahes surmani teha ei osanud. Kaks korda, mäletan, on ta mune praadinud ja seda ka sellepärast, et naispere oli kodust ära ja poeg ning pojapoeg tulid külla.
Kui tudeng elab sellest, mis kätte juhtub ja keerab kõikvõimalikke kummalisi (ja eelkõige odavaid) möginaid kokku, on see mõnelegi vajalik elukool. Aga vanemaks saades võiks see tudengipõli ju ometi ükskord otsa saada...
Meenub ema naabrieit, kes poest (täiskasvanud) tütrepoegadele süüa ei jaksa muud moodi koju tuua, kui poekotti teisel kilekotil lohistades. Kui just mõni tuttav nägema ja appi tulema ei juhtu.
Pagan, ma käiksin sulle ise provianti vedamas, kui sa kusagil siinkandis elaksid. Vist ei ela?
Selles jutus on nii palju kihte, et kõiki ei jõuagi läbi arutada. Sinu kokakunst on kahtlemata väga muljetavaldav. Tulemata jäänud külalised on kurb, aga põhiliselt omavahelise puuduliku kommunikatsiooni teema. Ega nemad ilmselt osanud aimatagi, kuidas sa neid ootasid või et üldse ootasid... Selliste ehku peale tulejate pärast poleks ju vaja nii kangesti pingutada, piisaks tassist teest või kohvist. Ja kui nad küpsist või kooki ise kaasa pole taibanud tuua, siis on see nende probleem. Muidugi ma saan sinust aru, ma ise ka püüaks samuti lauale panna nii palju head-paremat kui võimalik, aga ega külalised ju söögi pärast tule...
Maaelu ilma autot (või vähemalt mopeedi) omamata ongi tänapäeval üsna võimatu. Aga valla sotsiaaltöötaja ometi võiks sinu eest oma elektriautoga mõnikord poes käia?
Ma ei hakka rääkimagi, kurb oli lugeda jah. Aga kui sellest osast kiiresti üle minna, siis mulle jäi silma, et poodi ise kõndida jaksaksid, aga täis kottidega tagasi tulla on probleem? Kui nii, siis kas soome kelk ei võiks natukenegi abiks olla? On käimisel tõhus tugi, hoiab libedaga kukkumast ja kotid saab ka istmele ning käepideme otsa ära paigutada. Ja neid vedeleb kasutamatult paljudes majapidamistes, ehk saaks sulle organiseerida selle.
Meil lapsepõlvekoduski vedeles pikki aastaid see kelk sauna pööningul, samal ajal kui pensionile jäänud ema kurtis, kuidas talviti poes käia (1,5 km) on libeduse tõttu lausa eluohtlik. Ma rääkisin talle kordi ja kordi, et toome talle kelgu alla, käigu sellega (tal muidu tervis on vanuse kohta väga hea), ega ta sellega kelgutama ju ei pea, vaid käimisel oleks toeks ja tassimisel abiks - aga tema häbenes. Kui siis ühekorra ta koos oma kottidega päris valusasti kukkus, tuli see kelk juba ilma vastuvaidlemiseta pööningult alla ja nii sai emast umbes üle 20 aasta küla esimene soomekelgutaja. Aga seda staatust ei jätkunud tal kauaks, sama talve lõpuks käisid juba peaaegu kõik küla pensionärid taasleitud kelkudega poes. Vot sellised lood siis selles kohas, kus minu ema elab.
See soome kelgu teema muidugi eeldab, et su tervis üldse niipalju liikuda laseb.
Teine teema on muidugi minu jätkuv imetlus vanema põlve inimeste oskuse suhtes mittemillestki midagi teha, see leidlikkus ja oskus rahaga ümber käia ja nii säästlikult toitu valmistada on küll asi, mida minusugustel tuleb eluaeg õppida, aga selgeks ikka ei kipu saama.
Tänan kaasamõtlemast ja muretsemast. Lisan ühe lisamõtte järgmises postituses.
Nii väga teistsugune lugu kõiksugu lugude keskel...
Mina küpsetasin siis ka nüüd leiba. .
Nu seda, et juuretis õige väe alles kolmandal korral kätte saab, olen lugenud, ja minu puhul pidas paika ka .
Esimesed kaks leivategu toimusid gaasiahju abil, aga kuna ahjukene on vana ja nii ehk naa oli mingi lauakas plaanis hankida , siis sai isegi Nordy elektriahi ostetud .
Kolmas leivategu toimus juba Nordy kaasabil . Kõik oli ok, aga koorik jäi paks ka kõva.
Lugesin kuskilt, et veekauss alla. Neljandal korral katsetasin. Ei noh, koorik sai super, aga see oli ka ainus asi, mis selle leivateo juures super sai.
Mis ma valesti tegin?
krati
Mina teen leiba päris leivaahjus. Ja jändan jätkuvalt koorikuga. Üks soovitas koorikut õliga määrida enne ahju panemist, pisut aitas.
Leiva sisu sain söödavaks alles siis kui taipasin pärast pätsi vormimist või vormi panemist lasta tal veel umbes tund-poolteist kerkida. Siis tekkis korralik läbiküpsemine ja leivale omane õhulisus.
Tänud vastamise eest !
Kui see suur saladus pole, siis kaua jändad juba selle oma leivakoorikuga ?
Et ma siis ka teaks , kaua mul aega minna võib .
Aga mis mina veel välja lugesin : Sa määri peale ahjustvõtmist ka leiba . Seal oli küll kirjas taluvõiga, aga ma usun, et õli ajab ka asja ära.
Siis üks nipp, mille kasutamiseni veel ise ei ole jõudnud (kuna mul seda superkoorikuga plönni on veel terve päts alles): peale seda kõige kuumemas kuumuses küpsetamist , mis kestab oma 20 minutit, pista vormile fooliumimüts pähe.
Kohe ei tohi , ei pidanud korralikut koorikut tekkima.
Igatahes veekausi jätan mina järgmine kord ära, teeb leiva nätsaks .
Kuskilt jälle lugesin , et kui tavalise küpsetamise puhul tühi küpsetusplaat ahju pista, siis pidi see ka avitama liigse kuumusega toime tulla.
Ema on mul elu aeg leiba küpsetanud ja lapsena sai tihti temaga töö juures kaasa oldud ja hiljem teisme eas ise ka öösel koos naistega leiba tehtud. Toda aegu köeti leivaahjusid veel söega. Oi seda leivalõhnalist romantikat.
Leivad olid ahjus mingi pool tundi, sel ajal kasteti neid veega, enam ei mäleta kas üks või kaks korda küpsemise aja jooksul.Ka praegu konveier ahjudes on sees süsteem, mis piserdab leivad veega üle, et kooruke pehme jääks. Või ja õliga määrimine teeb kooriku kõvaks, arvestades, et leib küpseb kauem ja kõrgemal temperatuuril kui sai.
Ma varasemalt panin koos leivaga mõne veenõu ahju aurama. Ega see aidanud. See pealt piserdamine on teinud asja palju paremaks.
Postita kommentaar