teisipäev, 19. veebruar 2013

Abieluettepanek

Vaevalt leidub inimest, kes poleks internetist vaadanud seda videot. Mina, kes veedan üha vähem aega televiisori ees ja saan sarnaselt noorte inimestega oma peamise "liikuvate piltide" vajaduse kätte internetist, komistan ikka ja jälle selle video otsa. See on siis kui otsin positiivseid emotsioone. Sarnaseid, inimeste helgemaid tundeid puudutavaid on muidugi veel, hea flash mob, mõni liigutav lühisüžee brittide talendisaadetest ja mida veel. Omaette rubriigi moodustavad sealhulgas siis need videod, kus keegi teeb kellelegi abieluettepaneku.



Tunnistan iseendale ausalt, et kui oleksin taas noor ja selle tee alguses, siis oleks pärast taolise video vaatamist jäänudki vist veendunud vanapoisiks. Ma kuulun nende inimeste hulka, kellel on suuri raskusi oma mõtete ja tunnete väljendamisega. Vaatamata sellele, et näiliselt oskan sõnu ritta sättida, vajadusel saan hakkama ka mõttetu small talk'iga, ning ka suurte auditooriumide ees või lavadel improviseeritud kõnede pidamine ei olnud mulle elu jooksul võõras. Ja kogu selle tausta juures on ometi tihti just nimelt "kuldsuudel" raskusi kasvõi paari lihtsa ja oodatud sõna lausumiseks.

Hilisem elu kinnitas, et taoline arengupeetus tunnete näitamisel on minu puhul paratamatu. Mõned abitud katsed muuta mõni päev või sündmus eriliseks justnimelt mulle oluliste inimeste jaoks ei kukkunud kunagi välja nii nagu plaanisin või lootsin. Mõnikord, siis teinekord ja lõpuks alati - siis kui sain aru, et minu püüdmist ei märgatudki. Ning siis enam ei üritanudki. Seepärast on sellised videod mulle omamoodi mõju ja maitsega - magusvalusad. Ühelt poolt ülevoolav, heldiv rõõm, et kellelgi on need asjad nii uskumatult vahvad ja ilusad. Teisalt inimlik nukrus sellest, et pole ise kunagi suutnud luua ega ka päriselt tundnud seda seletamatut, mida kogu see video sisaldab.


23 kommentaari:

Aki ütles ...

See video jättis täiesti külmaks. Abielu on kahe inimese omavaheline kokkulepe ja see sõlmitakse nelja silma all, isegi ettepanek on vale sõna.
Mina oleksin selle tüdruku asemel ennast kohutavalt ebamugavalt tundnud ja edaspidi paaniliselt kartnud igasugust suguvõsa ja sõpradega suhtlemist, tõenäoliselt loobunud sellisest mehest.

kertu ütles ...

Ma arvan, et su lähedastel on sinuga selles osas vedanud:)

Aidi ütles ...

Meie kultuuris tekitab selline ettevõtmine, nagu videos oli, ilmselt tõrget. Minu meelest ei oota meie tüdrukud ega naised midagi sellist, no ei ole oluline see suur tähelepanu ja trummid ja viled. Ja ma ei tea, mina vist oleks ka pahaks pannud, kui Ott meie abiellumisotsusest palagani oleks korraldanud. See on ikkagi nii intiimne otsus ja asi.
Aga enda tunnete ja mõtete väljendamise oskused on juba teine teema. Ei tule see eestlastel kergesti jah.

Hundi ulg ütles ...

Seega, parafraseerides üldlevinenud ja sageli kasutatavat väidet:

eesti naine on üks igavesti tuim olevus!

:)

Lendav ütles ...

Heh, eesti naine on ju ometi oma isa tütar :)

Lendav ütles ...

Vaatasin nüüd ka lõpuks selle video ära. Omamoodi armas, puhtalt tehnilises mõttes - kuidas peig sai kõik need sugulastest-sõpradest amatöörid nõusse ja kaasa mängima-tantsima? Intrigeeriv.

Siinmailgi on suurema rahva ees abieluettepanekuid tehtud, näiteks see: http://publik.delfi.ee/news/inimesed/fotod-valentinipaeva-laulukonkursi-finaalis-tehti-lauljale-abieluettepanek.d?id=40336680

kaaren ütles ...

Minu jõhker ja inetu elu sisaldab abielu, mille sõlmimisel olid asjaosalised 2-kesi ja hallis rõivastuses - järgmisel päeval oli vaja sõita mu vanaema matustele. No ja kuna abielu siiski ei ole romantiline show, mille lilled õitsevad forever after ever, vaid sisaldab tubli lõviosa tegeliku elu tegelike probleemide yhise lahendamise vajadust, siis oleks asjakohasem mitte tsirkus, kohvik ja loomaaed, vaid hoopis tubli tööpäevake advokaadi, notari ja kohtuniku-härra seltsis:P

helle ütles ...

Seda videot olen Sinu blogis juba näinud.
Mind huvitab hoopis, kuidas elab Sinu noor koer. Sa võtsid ikka uue koera ju?

Anonüümne ütles ...

Inimsuhted on väga mitmekesised ja paljud ( nii mehed kui naised) kardavad ehk tõesti abielu-ettepanekut teha. Võibolla sellepärast lihtsalt hakataksegi "kokku elama" ilma mingite kohustusteta põhimõttel-tulin, kui tahtsin ja lähen, kui tahan. Kaugemale ei vaevuta mõtlema. E.-L.

Lendav ütles ...

Ettepaneku tegemine või tegemata jätmine on üks asi, see, kuidas seda tehakse, juba teine. Kas kaks inimest saavad selle kokkuleppe vaikselt omavahel tehtud või toimub see suure emotsinaalse kisa-kära (loe: laulu-tantsu) saatel, sõltub mu meelest põhiliselt temperamenditüübist. Ja õiget või vale lähenemist pole olemas, on lihtsalt sellesse hetke sobivam või mittesobivam.

Hundi ulg ütles ...


Mõttearendusi kirjutatule ja väljendatud arvamustele oleks muidugi kuhjaga. Aga teema ise ei ole minu jaoks õnneks või kahjuks juba teist aastakümmet aktuaalne. Kui, siis ehk oma laste eludele mõeldes.

Nõustun muidugi sellega, et kõik oleneb temperamendist ja ka traditsioonidest.

Selle viimasega seoses olen mõtelnud, kuidas eesti keel, sõnad, mis moodustavad mõisteid on ajale jalgu jäänud. Abielu puhul räägime sageli "mehele minekust". Kuigi juba nõukogude ajal mindi üha sagedamini hoopis naisele. Veelgi enam, täna sageli ei mindagi kellelegi, kolitakse lihtsalt kokku.

Sama meheleminek eeldas kunagi ka sedasama ettepanekut, "tulla naiseks". Nüüd siis läbirääkimised ja parem kui see toimub veel juristide osalusel...

Aga jäädes ikkagi ettepaneku kui rituaali juurde, et mees küsib naiselt jne., siis eks seegi ole üks näitaja, kas kokku on saanud õiged, kokkusobivad inimesed. Et hilisematel aastatel ei juhtuks sedasi, et mees toob lilli ja naine mõttes toriseb, et oleks parem ühiskassasse kümme eurot rohkem toonud - elu vajab elamist ja asjad ajamist, lilledega peret ei toida. Või siis vastupidi, mõni ootab kogu elu, et toodaks lilli ja jääbki ootama.

Eks need asjad olegi keerulised.

Anonüümne ütles ...

Paistab, et kire ja särinaga algava suhte puhul peetakse olmele ja ellujäämisele mõtlemist kohatuks... aga me ei ela ju lõunamaal ning geenimälu peab talupojatarkusi meeles pidama, kaspole;)
Ma saan endale kyynilisi seisukohti lubada mitmel põhjusel. 1) Noorena olina kaua yksi, sest mehed mind ei armastanud ja koos/abieluvärki sain ainult teiste õnnetuste kaudu kogeda, seega oli aega mõelda. Ja mõelda. Ja mõelda. Olen näinud palju õnnetusi, mida veidigi õigusalaseid teadmisi oleks leevendanud... 2) Meie kliimas kahjuks ei saa kodunt väljalöödud naine lastega ainult kotitäie riietega rõõmsalt edasi sambatada, meie inimesed on sageli nii vaesed, et ei saa lahkuläinud lapsi-sõbrannasid-sugulasi ka eriti aidata. Olen olnud kodutu teismeline tydruk (koos sellele kaasnevaga) ja palju muudki kas omal nahal kogenud v teiste peal näinud. Seda kõike poleks, kui inimesed oskaksid ja julgeksid oma õiguste eest seista ja mõtleksid oma (võimalikele) lastele.
Ma ise abiellusin mehega, kes oli samamoodi nö teise järgu kaup. Muidugi ma maksan selle eest, et keegi yldse minuga koos elada soovib, ja mitte vähe, aga peab ytlema, et olen siiski head kaupa teinud. Kahju kyll, et minu elus lilli ja romantikat pole, aga tore ju, kui kellelgi on. Erinevus rikastab!
Kaaren.

Anonüümne ütles ...

Kaaren,sa tegid mu kurvaks...

Elviina Ikonen ütles ...

Igal ajajärgul on omad tavad, kuid praegune õhtul baaris kohtume, veedame koos öö ja järgmisel päeval kolib üks teise juurde, ei ole just meelt ülendav. Liiga argine ja ratsionaalne. Tundub, et kõik tahetakse nagu vahetada peenrahaks ja nii elataksegi peenraha elu.

Vanasti ma arvasin, et sellise mugavuse taga on meeste vastutuse pelg, aga sama mõtteviis on ka vallanud naised.

väga väga naine ütles ...

Mul tuli vaadates täiega pisar silma just seepärast, et ma mõtlesin, kuidas see mees tuli sellele mõttele, kogu selle seltskonna ära rääkis sinna, kuidas ta neile seletas, mida ta tahab teha, neid värbas, kuidas nad proovi tegid (ja tegid, ja tegid, selline asi tahab rohkem harjutamist kui korda kolm läbi mängida ja valma), kuidas nad kõik seda selle naise eest salajas hoidsid... Omg, see on nagu lastele jõulude planeerimine, ainult et ägedam, sest mingi jumala suur punt rahvast tuli kokku, et ühe abieluettepaneku nimel tööd teha!

Tõsiselt võimas sotsiaalne elamus.

Sealjuures ma rõhutaksin, et asja sümbolväärtus on ka tohutu. Erinevalt ühest eelkommenteerijast mina ei arva, et abielu oleks kahe inimese asi. Abielu ikkagi on keeruline töö, see ei ole mingi niisama "ah, viskame valmis kuidagi", see on just nimelt selline asi, mille juures kulub väga ära suguvõsade toetus, see, et inimesed su ümber toetavad seda, et te olete paar - mitte ei kehita õlgu ja teie esimesest kerkivast probleemist kuuldes ei märgi: "Kuule, ise sa temaga abiellusid ju. Kui ei meeldi, eks lahuta!"

Õudselt äge.

Aga sündmuste ilusakstegemise juures vist ei tasu nii väga sõnadele pühenduda =) Sõnad on lihtsalt sõnad, aga midagi teistmoodi TEHA avaldab alati muljet =)

Bianka ütles ...

Selles videos võtab mees ühe väga olulise asja, nagu abielu üle arutamise ja selle otsuse järelemõtlemise võimaluse naiselt põhimõtteliselt ära. Kas kõik või mittemidagi ja kohe! Sellise kammajaaga, nagu siin videos, naise roll selle tähtsa otsuse planeerimisel ju välistatakse, ja see pole see mitte ilus, vaid äärmiselt mõttetu. Abiellumine pole tänapäeva naisele kaugeltki ainus eluunistus või eneseteostuse alternatiiv.

Minu arust "marry me" pole üksnes jah-ei küsimus, vaid suures osas "kuidas"-küsimus. Isegi sellise lihtsustatud jah/ei lähenemise puhul on raske kujutleda, et pärast sellist showd saaks naine vastata "ei" kogu suguvõsa ees. Kuigi see ei pruugiks ju tähendada, et naine meest ei armastaks või tahaks temast lahku minna, vaid üksnes seda, et "võib-olla mitte kohe". Samuti tahaks läbimõtlemist tõesti kõik see juriidika, nagu Kaarem mainis, eriti kui on asjasse segatud sinu-minu lapsed, ekskaasad, kinnisvara ja erinevad tulevikuvisioonid. Üks näeb elu mõtet suurlinnas, teine metsaüksinduses...

Hundi ulg ütles ...

Ma olen siin mitmeid päevi mõtelnud, aga Bianka arvamus aitas selle lõpuks pisutmoodi sõnastada.

Eks neid abieluettepanekuid ole igasuguseid ja isesuguseid. Muidugi on äärmiselt tobe kui videonäites oleks see ainult mehe isekas initsiatiiv, mis on rajatud mittemillelegi. Tahaks uskuda, et meestel jätkub sedavõrd palju oidu, et eelnevalt ikka püüda "õhust" ka mingeid tüdrukupoolseid märke/signaale, et viimane asjast huvitatud ja selleks sammuks valmis. Et sellist ettepanekut tegelikult oodatakse. Mõnikord isegi juba küllalt pikka aega. Abiellumine ei tohi olla kindlasti ainus eluunistus või eneseteostus. Mina pean seda rohkem elu normaalseks koostisosaks, muude oluliste asjade kõrval.

Eitava vastuse korral on eelkõige mees see, kelle minapilt saab hävitava löögi. See signaalide tunnetamine ja tõlgendamine on meile kõigile tuttav kasvõi kooliajast. Mäletate küll neid puberteediea klassiõhtuid, kus tantsimise ajal tüdrukud ühes ja poisid teises nurgas:

Läheks ja kutsuks ta tantsima, aga kui ta keeldub...? Kõik ju vaatavad. Parem ei lähe!

Ma vist üldse ei meeldi sellele poisile... Miks ta muidu mind tantsima ei kutsu?!

Ja see lapsepõlv kandub abiellumise ikka. Inimesed elavad koos, ühine majapidamine, lapsedki juba, aga abielu ei ole. Mõlemad väidavad seda igal võimalusel, et ega see paber midagi loe... Kuni hakkavadki ise seda väidet uskuma. Kas ka oma sügavas sisemuses?

Ma annan endale aru, et juriidika on oluline. Tänapäeval üha enam. Siiski jään isiklikult oma maailmapildiga ja tõekspidamistega "eilsesse" päeva, tänaste paadialuste ja prükkarite juurde. Nii paradoksaalne kui see pole, kuid isiklike kokkupuudete najal tean, et nende hulgas on palju selliseid mehi, kellel ei tulnud pähegi, iseoma eetikale tuginevalt, hakata enda poolt põhjustatud või teistmoodi lagunenud abielust nõudma oma osa ühisettevõtte lusikatest ja kahvlitest. Kuigi seaduse järgi oli neil selleks õigus. Ma mõistan neid mehi ja isegi austan neid selle eest. (P.S. Jätame siinkohal vastuargumendid - ise nad on süüdi. Ma räägin juriidikast ja omamoodi mehelikkusest. Viimasest selles võtmes nagu mina sellest aru saan.)

väga väga naine ütles ...

Ma üldiselt arvasin juba ette, et ta poleks hakanud seda niimoodi tegema, kui ette naise nõustumises kindel polnuks.

Vbla olen liiga kaine mõtlemisega =)

Anonüümne ütles ...

Midagi erilist polnud ses videos, palju ägedam on see:http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=7F9WZgTgB9E#!

Lendav ütles ...

See viimane oli küll liig mis liig. Kõigepealt ajada naine endast välja ja siis niiviisi lajatada... See oli juba õõvastav. Naine šokis ja siis kohe abielluma selle tohutu rahvamassi ees, kleit jooksu pealt selga ja... Jube. Mis sest, et nad teineteist armastavad, et mees läks kindla peale välja. Ikka ei ole ilus niiviisi teha.

Käopoeg ütles ...

Viimane video oli super! Palju etem kui minna adrenaliini saama Afganistani lapsi maha tappes.

Hundi ulg ütles ...


Ma eeldan, et olen siin kommentaariumis ainuke meesterahvas, seepärast:

Naised, teie signaalid on segadust tekitavad - seinast seinani!

Tunnistan järjekordselt, et olen puuga pähe saanud eesti mees, pisut tuimavõitu ja totakalt kohtlane.

Minu ainuke kergendav rõõm kogu loos on selles. et kõik see teema on minu jaoks juba aastakümnete tagune ajalugu. Uhhh...!

Lendav ütles ...

No kõik sõltub konkreetsest naisterahvast. Mis sobib ühele, ei lähe teisele mitte. Mulle küll meeldib üllatusmoment, ka killuke nalja on teretulnud, ikka, alati. Aga kui sealjuures jääb tunne, et see "romantika" ei ole enam mitte kingitus, vaid sundolukorda panek, siis on juba kehvasti. Mul võiks ju vähemalt illusioon olla, et ka minul on õigus otsustada ja oma arvamus välja öelda, mitte ei pea leppima kõigega, mida suure hurraaga ette söödetakse?