Kirun juba pikka aega, et pole end käsile võtnud ning lipuvarrast ikka veel muretsenud ega paikka pannud. Olen kusagil siin ajaveebis seletanud, et ma pole suurem asi riigi patrioot. Kas see oma riik on mulle juba liiga enesestmõistetav või pole see ikkagi päris seesugune riik, mis tunduks oma. Viimase suhtes ei leia ma ometi, et peaks pidevalt virisema, olles ise küll vana toriseja. Igaühel meist on võimalus tahtmise korral seda riiki paremaks teha ja seeläbi ise paremini elada. Seega kuidagimoodi läheb selle riigi sünnipäev mulle ikkagi korda ja sini-must-valge oleks võinud sellel päeval ka mu koduõuel lehvida. Tegelikult oli seekord ilm see, mis lõi meeleolu. Nagu kevad oleks väljas olnud ja seda ka järgmistel päevadel. Niisiis eelkõige jäi Vabariigi aastapäevast meelde ilus kevadilm lumises talves.
Pisut tumestas pidupäevatunnet üks selle päeva hommikul ilmunud arvamuslugu Sergei Stadnikovilt. Mitte kirjutatu ise, vaid toimetusepoolne ajastatus. Ma ise kaldun nende hulka, kes peavad õigeks rääkida sirgeks kõik keerulised küsimused kaugemast ja lähimast ajaloost. Kas aga niisuguseid asju on vaja arutada riigi sünnipäeval? Ühiskonnas toimub niigi üha suurema kiirusega polariseerumine. Iseseisvus tõi kaasa võitjad ja kaotajad. Võitlus käis ajaga, oskustega, valikutega, vedamistega, tarkusega. Paljudes on kaotusvalu asendunud tänaseks juba vihkamisega kõige ja kõigi vastu. Selliste artiklite avaldamine riigi sünnipäeval on muidugi vesi vihavaenu veskitelele.
Minust jäi need rituaalsed lipuheiskamised ja paraadid järjekordselt vaatamata. Esimese puhul meenub mulle alati mu kunagine välisriikide diplomaatidest sõpruskonna heatahtlik huumor siis kui lips juba lõdvem, et kas Eesti riik ei oleks võinud sündida pisut soojemal aastaajal. Kohustuslik tööalane viibimine varahommikuses kõledas külmas või pakases lipuheiskamisel ja hiljem paraadil oli neile ikka paras proovikivi. Militaarparaadi puhul tunnen ennast aga lihtsalt ebamugavalt kohmetuna. Ma arvan, et seda sõjaasjandust võetakse meil kohati koomiliselt tõsiselt. Kõik need operetikindralid, pidevad paraadid ja uhked väeliigid, olgu selleks või olematu lennu- või merevägi oma kindralitega, kõik see oli juba esimese vabariigi ajal. Ning me teame millega see lõppes.
Suveabiline oli minu juurde tulnud koos sõbraga. Kuni saun küdes, olid nad kõrvaltoas ja muusika mürtsus. Presidendi kõnet kuulasin tükati, muude tegemiste taustaks. Seekordsele tekstikirjutajale kõrgeimad punktid. Ning President sai päris hästi hakkama võõrkeelse teksti ettelugemisega. Loodan, et mingis osas ka autorlus kõne mõtete osas kuulub ettekandjale või vähemalt ta prouale. Mõistagi ei oma need kõned nagu ikka sisulist tähtsust ega tagajärgi. Kuid eks seegi, temaatiline tähtpäevakõne on taolise sünnipäeva lahutamatuks osaks. Nagu ka kontsertetendus. Juhtusin kohe algust nägema ja käskisin poistel muusika kinni keerata. Need tulid ka kõrvaltoast vaatama, mis seal telekas nii olulist on. Istusid ja jäidki istuma. Kui asi läbi, küsib suveabiline sõbralt:
"Kas sa kunagi teatris oled käinud?"
"Mitte üks kord."
"Mina kunagi käisin."
Ja lisab kohmetunult:
"Meid viidi internaadist kunagi Pipi Pikksukka vaatama... Äkki peaks kunagi teatrisse minema?!"
Minu jaoks on see parim hinnang Nüganeni lavastusele. Kahelt kahekümneaastaselt noorelt mehelt, kellel mõlemal hariduseks põhikool lihtsustatud õppekavaga.
Kätlemist ei viitsinud vaadata. Hiljem küll vaatasin kõneainet pakkunud performance'i videot internetist, mis jagas publiku oma arvamustes kahte lehte. Lugesin ja sirvisin neid kommentaare. Enim meeldis kellegi väljendatud mõte, et kõik on kombes, härra Ilves on ju ise Pussy Riot suur fänn. Performance'i jätk meedias on kunstniku poolt juba pisut lahjavõitu. Mulle oleks tunduvalt rohkem meeldinud puhas versioon protestiaktsioonist, olgu see olnud mistahes asja poolt või vastu. Igatahes elevust minu jaoks seni tundmatult kunstnikult.
Sünnipäeva jätkuks vaatasin pildigaleriisid. Kunagi torisesin, et meeste riietuskultuur pidulikuks vastuvõtuks jätab soovida. Selles osas on pilt muidugi palju parem. Ja väga palju oli ilusaid õhtukleite. Iga aastaga muutume me üha väikekodanlikumaks riigiks. Seepärast on taoline kostüümiparaad korra aastas vist paljudele oluline teema. Mina jään kogu selle väljanäituse puhul ühes asjas kindlale arvamusele. Kui kellegi õhtutualett väärib heas mõttes esiletoomist, siis las olla. Minu mõistusele jääb aga arusaamatuks kui keegi, kes iseennast on stilistiks hakkanud kutsuma, pealegi veel meesterahvas, hakkab esile tooma kõige koledamalt riietunud daame aastapäeva vastuvõtul. Mul on kahju selle noore mehe emast, kes seda "moekriitikut" üksinda kasvatas. Isa igatahes pole selle poisi kasvatuses ilmselt küll osaline olnud. Eidelik mees kasvas üles. Kahju.
Sellised kaootilised sünnipäevajärgsed mõtted, mis isiklikult minus millegipärast püsima jäid. Aga üldiselt oli tore pidupäev.
Postitused
3 kommentaari:
Riigil? Riiki ju pole enam. Riigi mängimine käib küll täie hooga. Nii et oh seda illusioonides elamist. Lõhestunud Eesti oma kogukondade-ja erakondadega
Mis eidelikku Fokinisse puutub - mulle ta meeldib, on lõbus ja pole suu peale kukkunud. Noormehel on huvitav maitse. Mis see Eesti elu muud on justkui muusikateater oma pea-ja kõrvalosadega, dirigeerimine toimub Euroliidust ja NATO-st.
Lõpuks mis virisemisse puutub, siis kõige õudsemad on ükskõiksed ja virisejate üle virisejad - need ei tee ise midagi, kas nad eriti mõtlevadki? Virisejad enamasti osutavad puudustele, nende seas on tegijaid ja lihtsalt mõttehiiglasi nagu Kivisildnik.
Riigi teeme tegelikult meie ise. Oma tegemiste ja ettevõtmistega, või siis passiivsuse, arguse ja lollusega. Viimast on kahjuks liiga palju, see annabki ahnetele aferistidele võimaluse minu ja sinu maksuraha peal liugulaskjatele oma võimalusi räigelt kuritarvitada. Ja kaaskodanikele võimaluse karistamatult vägivallatseda, sest kõigile ju meeldib, keegi ju ei ytle midagi, bla-bla. Olen yle elanud mitu tapmiskatset ja ei karda enam sugugi minu naha kallale kippujatele vastu hakata - kaotada pole ju midagi, kyll aga võita.
Hundi Ulg, Sinu ebamäärase tunde riigi suhtes tekitab ilmselt yksildane eluviis. Olen tähele pannud, et riigiga on rohkem rahul need, kellel on tugev pere, palju igasugu ettevõtmisi ja probleemidele osatakse loovalt läheneda. Rahul pole need, kes ootavad pigem teistelt asjade korraldamist, ära tegemist ja kinnimaksmist. Muidugi pole ka mina riigiga väga rahul, aga väga meeldib mulle asjaolu, et ma saan teha peaaegu kõike, mis pähe tuleb, ja keegi ei tohi mind takistada. (Seda loomulikult erinevatel elualadel ettevõtmiste kohta, ma ei pidanud silmas teiste inimeste kallal mistahes viisil vägivallatsemist, selle vastu puudub mul absoluutselt huvi) Ma sooviksin meile kõigile oskust lahtiste silmadega enda ymber vaadata ja leida võimalusi, sest me ei ela ju siiski Aafrikas v araabiamaades, kus midagi teha tohib ainult väga väike heal järjel seltskond, ylejäänud peavad nende tegemisi taluma ja leppima.
Aga yhte asja sooviksin kyll - sõna- ja mölavabadus on meil muidugi õitsval järjel, aga peale möla ootaks ka pikemaid samme ja kogukonna märkamist mitte ainult kõige tähtsamate, vaid ka abivajajate varustamisel kalapyygivahendite, karkude ja KOOLIHARIDUSEGA.
Ja ärgu vene orjariik tagasi tulla mõelgu, või muidu. Kuigi paljudele, ka noortele, oleks oma peaga mõtlemise vajaduseta, ja jäikade raamide sees elamine vägagi meeltmööda.
Leidsin lihtsalt ühe huvitava blogi või mis ta iganes on.Äkki on huvitav lugeda? Sest paistab teine tark jutt olema.
http://madmaxestonia.blogspot.com/2013/01/korgharitud-maailma-mured.html
Postita kommentaar