Eelmist kirjutist on loetud palju. Seekord tuli vist välja kihiline jutt. Kahtlemata peegeldab iga tekst alati mingis osas kirjutaja enda sisemaailma. Ise loen aga sellise eneseväljenduse kordaläinuks vaid juhul kui selles on ka piisaval määral üldistust. Ma olen jätkuvalt kriitiline oma stiili ja õigekeele suhtes, kuid paraku puudub minus tuglaslik kannatlikus ja järjekindlus tekstide viimistlemiseks. Minu mõte tahab kiiresti sõnadeks vormuda, et anda ruumi mõnele järgmisele. Ometi mõtlen millegipärast jätkuvalt ja üldistavalt sellel samal teemal.
Üks foto jäi mul sinna loosse lisamata. Ühel argisel päeval, 1942.aasta septembris, kõndis värskelt Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna lõpetanud Ilmar Talve fotoaparaadiga mööda Tartut. Sõda oli linna purustanud, kuid inimesed elasid selles linnas ometi igapäevaelu. Ning seda Ilmar jäädvustaski. Üks tema fotodest on mul pidevalt silme ees. Eriti siis kui tekib tahtmine viriseda toidu või selle puuduse üle. Täna pahandame me juba siis siis kui poes pole hetkel saada meie lemmikvorsti. Mingil määral on ju meil kõigil, kes on vähemalt 40+ midagi analoogset meeles üheksakümnendate algusest. Siiani irvitatakse Edgari talongide üle. Sõja kaasaegsete mälestustest on jäänud mulle siiski mulje, et see toidukriis oli sõjaajaga võrreldes toiduparadiis. See foto Tartu improviseeritud turust on pildistatud tavalisel neljapäeval, mitte nädalalõpul. Tartlased ehk oskavad isegi tuvastada, millise tänava varemete kõrval kõik need inimesed proovivad midagi müüa, vahetada, osta. Selleks, et toit oleks laual.
Tartu, 24.09.1942.a. Foto: Ilmar Talve
P.S. Minu külmkambrid on jälle täis. Tänan, et muretsesite. Hoolivus on üks suurimaid väärtusi, mis meil on teistele anda.
Postitused
4 kommentaari:
See vana pildike sõjajärgsest Eestist ja praegune aeg ei ole võrreldavad.
Need kaks aega ei ole võrreldavad.
Nagu Sa eelmies postituses kirjutasid, tuues välja lõigukest ammuste aegade kokaraamatust : Minge aita, võtke nuga ja lõigake singist käntsakas .
Siis oli, mida aita viia ,ja mida sealt võtta. Oli põlvkondade jooksul hangitud põllutööriistad ja parendatud kari. Ja põhiline -oli tahe elu edasi viia.
Mis praegu külakohtades on ?
Vahetult peale sõda , enne
kollektiviseerimist ei olnud vist asi ka nii hull, kui ta nüüd on.
Siis me sõime oma toitu, nüüd EU jääkisid .
Külakohad on inimestest tühjaks jooksnud , nagu nuumsiga verest enne jõule .
Ja ma ei saa ütelda, et see urbaniseerumine on alguse saanud viimase kahe kümnendi jooksul.
Plikakesena sai suvituskohas küll nähtud neid vanu, kelle võsukesed olid linna kaabet teinud parema elu peale. Ja nii need vanad siis elasid esivanemate kombel, heina tehes ja lehmakonti pidades - kuni veel hing sees oli , ise ootavalt bussipeatuse poole vahtides, et ehk seekord ...
Ega üheksakümnendate alguski teistmoodi polnud, sama tendents jätkus vana hooga. Ja kestab siiani . Algul linna, siis linnast välismaale .
Järgmist pikajalist sõda meie rahvas vist üle ei elaks.Vaenlasel piisaks piiramistaktikastki, kuule poleks vaja raisatagi - me sureks kõik rõõmsalt nälga, kuna maal on tehtud kõik selleks , et seal elu ei oleks .
Kahjuks ei tule fotol olev koht silmade ette, kuid analoogsel "turul" sai emaga koos küll käidud. Sai ka peale sõda kelguga Vasula järve lähedal elava sugulase poolt kotiga jahu toodud.Muutunud on meil tublisti see, et ühiskond on rohkem killustunud. Miskipärast tundub, et on osa inimesi, kelle peamiseks tegevuseks on virisemine ja selle asemel et tööd otsida või lihtsat tööd teha, ainult ootavad kusagilt ülevalt poolt abi.Valdavalt on see virisev osa täies tööjõus inimesed,mitte need, kes tõesti abi nii füüsilises kui moraalses mõttes vajaksid. E.-_L.
Taamal seisvate majade asemel praegu Fortuuna 1
Tänud, Martin, koha tuvastamise eest!
Postita kommentaar