Üks vanaproua lõpetas oma siinsed toimetamised ära. Arvestades, et inimene oli juba mitmeid aastaid käimas üheksandat aastakümmet, siis oli see lahkumine ka igati loomulik. Nende asjadega on nii, et vaid lahkumise hetk on ootamatu, lahkujale enesele ja leinajatele. Proua oli juba eluajal korraldanud oma asjad nii, et "maad ja metsad" olid antud noorematele ja hilisemat korraldamist vajavad ainult tema isiklikud esemed.
Vanakooli inimesena andis ta lähedastele aegsasti teada, mismoodi ja kuidas peavad asjad olema sätitud jäädava lahkumise päeval - mida teha maise kehaga, kus asuvad puusärgiriided ja need muud momendid. Nii nagu korralikel inimestel kombeks, oli temalgi juba ammu kõrvale pandud kirsturaha. See viimane on mõiste, mida tean mäletavat juba varasest lapseeast. Mõnikord kasutati seda vanematest inimestest rääkides jutumärkidega, tähistamaks inimese sääste. Aga tegelikult oli kirsturaha enamikel juhtudel ikkagi nendesamade jutumärkideta. Ma ei ole sattunud lugema ühtegi uurimistööd, mis selgitaks ja üldistaks vanurite või raskelt haigete mõttemaailmas toimuvaid muutusi SEDA oodates. Kirsturaha oleks kindlasti üks taolise uuringu objektidest.
Talupojamõistus seletab asja lihtsalt. Matusepäeva raha kogumine on tegelikult lahkuja viimane hoolitsus oma lähedaste eest. Et jääjatel ei tekiks rahalisi muresid ja probleeme matuse korraldamisel. Eriti siis kui minejal juba eluajal on antud lähedastele vastavad soovid, mis ja kuidas - kirstumatus või tuhastamine, pasunakoor või laulujorutamine "omal viisil"... Igal asjal on oma hind ja vastavad hinnakirjadki olemas. Kes asjaga on kokku puutunud, teab, et vähemalt kuus sajalist peaks nagu alati varuks olema, tuhandega on juba päris miinimumnormaalne ja valikuid saab hakata tegema alles üle tuhande euro. Meie riigi elanike positiivse kuvandi statistika ütleb, et ühe elaniku kohta on pankades sääste üle kolme tuhande euro, seega ei tohiks maa peale keegi jääda. Sama statistika teine pool ütleb väikses kirjas ka seda, et ühe elaniku laenukoormus on samas üle viie tuhande euro. Numbreid võib alati tõlgendada vastavalt vajadusele. Kuid kirsturahast rääkides pole Eestis vaatamata statistilistele säästudele vist eriti palju peresid, kus pidevalt vedeleks mingi üleliigne tuhat eurot, et lähedane saaks maetud väärikalt ja kombekalt. Siinkohal ongi oluline seesama kirsturaha, mida lahkuja SEDA oodates on kõrvale pannud.
Selle vanaproua viimased soovid saab täidetud ka ilma ta enese kogutud kirsturahata. Tema enda lapsed, tänased vanaemad ja vanaisad on sellisel järjel, et kõik saab korraldatud ilma selleta. Täpselt nii nagu lahkuja soovis, ometi... Ma ei tea millist tähendust kirsturaha korjamisel omab see, et inimene ei taha enda matuseid teiste, olgugi lähedaste, arvel. Kui oluline on kirsturaha kõrvalepanemise juures, et see viimane asi siinses elus toimuks ikkagi iseenda raha eest, "oma kulu ja kirjadega", ilma mingite laenumuredeta omaste jaoks. Meil on alles tekkinud see põlvkond, kes peab kogu elu elamist laenudest kuni surmani igati normaalseks ja mittekuidagi enneolematuks. See põlvkond aga, kellest mina kirsturahaga seoses räägin, pidas omal ajal kasvõi külmutuskapi "Snaige" ostmist järelmaksuga juba suureks finantsoperatsiooniks. Võlguolemine, ka pisikese summana, oli ja on kogu nende eluvaate puhul üks ääretult ebameeldiv ja nadi värk. Teha aga matused võlgu - no kes küll kunagi sellist asja on näinud!
Ometigi oli ka see vanaproua läinud kaasa uue aja vooludega. Vanamoodsalt kirsturaha kogudes hoidis ta seda uusmoodsalt pangas. Seepärast ka tema lapsed, kuigi otsest vajadust polnud, tegid teadjamate poolt soovitatud liigutuse. Enne surmatunnistuse ametlikku vormistamist võtsid nad pangas olnud ema raha seina seest välja. Mineku ettevalmistamisel oli vanainimene siltidega varustatud tähtsate paberite juurde pannud ka ettenägelikult oma pangakoodid. Ma päris täpselt ei tea, kuidas see protseduur välja näeb, igatahes sulguvad pärast surma ametlikku registreerimist inimese pangaarved ja edasi toimetatakse vastavalt Pärimisseadusele. Kõik see on mõistetav suurte rahade puhul. Aga kirsturaha puhul on asjal pisut halb maitse juures. Ühelt poolt teed nagu salaja oma lähedase pangaarvet tühjaks, teisalt aga on see lahkunu kindel soov, ülalmainitud "oma kulude ja kirjadega". Mõnikord teeb mind seaduseandja väärastunud mõttemaailm ikkagi murelikuks. Nagu sellegi reeglistiku puhul. Juba eos eeldatakse, et kõik inimesed on pätid ja vargad, varastavad isegi surnud emadelt ja isadelt. Ka kirsturaha. Imelik...
Tegelikult on ju nii, et kõik surnud saavad oludele vaatamata maetud. Või teistpidi, just vastavalt oludele. Nii ka sõja ajal. 1942.aastal sattus Eerik Laid oma uitamistel Kokora-Alatskivi teel ühele ühishauale. Kaheksa saksa sõdurit ja eestlasest küüdimees said siinsamas kümme kuud tagasi, sõja esimesel suvel tulevahetuses surma. Maha maeti nad samasse teeäärde. Valged ristid jäid kalmukünkal seda kohta tähistama kuni nad mõned aastad hiljem väidetavalt kuhugi ümber maeti. Polnud siis kirsturaha ega midagi. Oli hoopis hoolivust, millest ühes hiljutises kommentaaris kirjutasin. Sõja ajal imestamisväärselt ehk pisut rohkemgi kui märgata täna. Hoolivust ja austust ka nende tundmatute poiste vastu, kes selles sõjas surma said.
Vanakooli inimesena andis ta lähedastele aegsasti teada, mismoodi ja kuidas peavad asjad olema sätitud jäädava lahkumise päeval - mida teha maise kehaga, kus asuvad puusärgiriided ja need muud momendid. Nii nagu korralikel inimestel kombeks, oli temalgi juba ammu kõrvale pandud kirsturaha. See viimane on mõiste, mida tean mäletavat juba varasest lapseeast. Mõnikord kasutati seda vanematest inimestest rääkides jutumärkidega, tähistamaks inimese sääste. Aga tegelikult oli kirsturaha enamikel juhtudel ikkagi nendesamade jutumärkideta. Ma ei ole sattunud lugema ühtegi uurimistööd, mis selgitaks ja üldistaks vanurite või raskelt haigete mõttemaailmas toimuvaid muutusi SEDA oodates. Kirsturaha oleks kindlasti üks taolise uuringu objektidest.
Talupojamõistus seletab asja lihtsalt. Matusepäeva raha kogumine on tegelikult lahkuja viimane hoolitsus oma lähedaste eest. Et jääjatel ei tekiks rahalisi muresid ja probleeme matuse korraldamisel. Eriti siis kui minejal juba eluajal on antud lähedastele vastavad soovid, mis ja kuidas - kirstumatus või tuhastamine, pasunakoor või laulujorutamine "omal viisil"... Igal asjal on oma hind ja vastavad hinnakirjadki olemas. Kes asjaga on kokku puutunud, teab, et vähemalt kuus sajalist peaks nagu alati varuks olema, tuhandega on juba päris miinimumnormaalne ja valikuid saab hakata tegema alles üle tuhande euro. Meie riigi elanike positiivse kuvandi statistika ütleb, et ühe elaniku kohta on pankades sääste üle kolme tuhande euro, seega ei tohiks maa peale keegi jääda. Sama statistika teine pool ütleb väikses kirjas ka seda, et ühe elaniku laenukoormus on samas üle viie tuhande euro. Numbreid võib alati tõlgendada vastavalt vajadusele. Kuid kirsturahast rääkides pole Eestis vaatamata statistilistele säästudele vist eriti palju peresid, kus pidevalt vedeleks mingi üleliigne tuhat eurot, et lähedane saaks maetud väärikalt ja kombekalt. Siinkohal ongi oluline seesama kirsturaha, mida lahkuja SEDA oodates on kõrvale pannud.
Selle vanaproua viimased soovid saab täidetud ka ilma ta enese kogutud kirsturahata. Tema enda lapsed, tänased vanaemad ja vanaisad on sellisel järjel, et kõik saab korraldatud ilma selleta. Täpselt nii nagu lahkuja soovis, ometi... Ma ei tea millist tähendust kirsturaha korjamisel omab see, et inimene ei taha enda matuseid teiste, olgugi lähedaste, arvel. Kui oluline on kirsturaha kõrvalepanemise juures, et see viimane asi siinses elus toimuks ikkagi iseenda raha eest, "oma kulu ja kirjadega", ilma mingite laenumuredeta omaste jaoks. Meil on alles tekkinud see põlvkond, kes peab kogu elu elamist laenudest kuni surmani igati normaalseks ja mittekuidagi enneolematuks. See põlvkond aga, kellest mina kirsturahaga seoses räägin, pidas omal ajal kasvõi külmutuskapi "Snaige" ostmist järelmaksuga juba suureks finantsoperatsiooniks. Võlguolemine, ka pisikese summana, oli ja on kogu nende eluvaate puhul üks ääretult ebameeldiv ja nadi värk. Teha aga matused võlgu - no kes küll kunagi sellist asja on näinud!
Ometigi oli ka see vanaproua läinud kaasa uue aja vooludega. Vanamoodsalt kirsturaha kogudes hoidis ta seda uusmoodsalt pangas. Seepärast ka tema lapsed, kuigi otsest vajadust polnud, tegid teadjamate poolt soovitatud liigutuse. Enne surmatunnistuse ametlikku vormistamist võtsid nad pangas olnud ema raha seina seest välja. Mineku ettevalmistamisel oli vanainimene siltidega varustatud tähtsate paberite juurde pannud ka ettenägelikult oma pangakoodid. Ma päris täpselt ei tea, kuidas see protseduur välja näeb, igatahes sulguvad pärast surma ametlikku registreerimist inimese pangaarved ja edasi toimetatakse vastavalt Pärimisseadusele. Kõik see on mõistetav suurte rahade puhul. Aga kirsturaha puhul on asjal pisut halb maitse juures. Ühelt poolt teed nagu salaja oma lähedase pangaarvet tühjaks, teisalt aga on see lahkunu kindel soov, ülalmainitud "oma kulude ja kirjadega". Mõnikord teeb mind seaduseandja väärastunud mõttemaailm ikkagi murelikuks. Nagu sellegi reeglistiku puhul. Juba eos eeldatakse, et kõik inimesed on pätid ja vargad, varastavad isegi surnud emadelt ja isadelt. Ka kirsturaha. Imelik...
Tegelikult on ju nii, et kõik surnud saavad oludele vaatamata maetud. Või teistpidi, just vastavalt oludele. Nii ka sõja ajal. 1942.aastal sattus Eerik Laid oma uitamistel Kokora-Alatskivi teel ühele ühishauale. Kaheksa saksa sõdurit ja eestlasest küüdimees said siinsamas kümme kuud tagasi, sõja esimesel suvel tulevahetuses surma. Maha maeti nad samasse teeäärde. Valged ristid jäid kalmukünkal seda kohta tähistama kuni nad mõned aastad hiljem väidetavalt kuhugi ümber maeti. Polnud siis kirsturaha ega midagi. Oli hoopis hoolivust, millest ühes hiljutises kommentaaris kirjutasin. Sõja ajal imestamisväärselt ehk pisut rohkemgi kui märgata täna. Hoolivust ja austust ka nende tundmatute poiste vastu, kes selles sõjas surma said.
Postitused
7 kommentaari:
Puutusin eelnimetud probleemidega kokku ca kuu aega tagasi. Nimelt suri minu trepikojas 89-aastane vanaproua, kelle eest ma aegajalt hoolitsesin. Tema poeg elab USA-s ja siia saabumisel olin talle matuse konsultandiks. Õnneks teadsin seda, et esmalt tuleb ema raha välja võtta. Kuigi poeg on ainuke pärija, on hiljem võõrast riigist raha ja dokumentidega õiendamine küllalt keerukas.
Mis puutub matusekorraldusse Tartu linnas, siis saab raha eest kõik teha ühes kohas ja samal päeval- leinatalitus, tuhastamine ja urni surnaeda matmine.E.-L.
Minu arust võiks selle pangaarvega olla nii, et surmatunnistuse ettenäitaja võiks pangakontorist lahkunu arveldusarvelt välja võtta mingi piirsumma, näiteks 1000 eurot. Me peaksime ikka algselt eeldama, et raha väljavõtjal on seda vaja kasvõi sellesama matuse kuludeks. See praegune süsteem - vargsi pangaautomaadi juurde, lahkunu veel soe, on ikka väga alandav.
Tegelikult saab pangast matusekulude jagu raha välja votta ka enne pärimismenetluse loppu. Kulude kandmist tuleb toendada matusebüroo arvega. Aga ikkagi ei saa seda raha kohe, vaid mitme nädala pärast.
Matuste tarbeks annab Seb pank lahkunu arvelt 1000 Eurot kätte, Swed pank aga 2000 Eurot (aeg oli vist ühe kuu jooksul surma ajast) Ülejäänud läheb pärimisele. Seega, kui ei ole just väga suured summad, on mõistlik raha enne surma registreerimist välja võtta. See lihtsalt on mõistlik, kuna pärast on üks mure vähem.
Arve ei lähe lukku just hetkel, kui surm registreeritud, aga mingi aja pärast küll, kuid seda ma hetkel täpselt ei tea.
Tore teada, et need asjad polegi nii lootusetud ja pangad on kehtestanud oma regulatsioonid. Sest nagu kirjutasin, inimese lahkumise hetk siit ilmast on ka sündmuse aimatavuse olemasolul siiski ootamatu. Ning mitmedki pered on sellise kurva sündmuse saabudes päris suurte rahaliste probleemide ees.
Ja mis oleks eetiliselt hirmsaim tegu selle aimatavuse juures kui olude sunnil peaksime ise hakkama lahkujaga juttu tegema tema pangarvetest, pangakoodidest ja võimalikust kirsturahast.
Must, aga tõene stsenaarium intensiivravi osakonnas: hoidke teda veel veidi, homme on pensionipäev.
Ikka veel õpin, et inimesed on teistsugused, kui mina arvan.
Arvan, et õpin surmani.
Ja veel : summa väljavõtmine võib kujuneda probleemiks,kui on peale pandud päevalimiit...Imekombel sai üks tuttav raha kolm päeva järjest peale surnukeha kodust viimist kätte jupphaaval...
Postita kommentaar