pühapäev, 25. märts 2012

Vabaduse hinnaks on elu

Mitte ajastatuna, vaid juhuslikult lõpetasin täna, märtsiküüditamise aastapäeva varajasel hommikutunnil kirjastus Grenader poolt välja antud raamatu "Vabaduse hinnaks on elu". Autor on Aino Lepp. See raamat ei ole pühendatud küüditamisele, aga sellest on seal siiski palju juttu. Harrastusajaloolase Aino Leppa huviorbiidis on Pärnumaa metsavennad. Üksikute metsavendade, nende perede, oluliste sündmuste kaudu joonistub õõvastav pilt sellest, millised me olime.

See raamat ei ole ilukirjandus. 520 leheküljel on toodud meeletul hulgal arhiividokumente: pealekaebusi, ülekuulamisprotokolle, täitevkomiteede koosolekute protokolle, Pärnumaa KGB agentide nimesid nii üksikult dokumentides kui nimekirjana jne. Lisaks väljavõtteid inimeste mälestustest. Raamat on rikkalikult illustreeritud fotodega. See on aukartust äratav töö, mida autor on teinud arhiivides, korjanud kildhaaval materjale, fotosid, mälestusi. Aino Leppa raamatus võib leida näiteid, kuidas ta materjali otsib:

   "Tutvunud arhiivis mõrvaagent Napoleoni "tööd" kajastavate dokumentidega ja küsitlenud Johannes Sauli omakseid, otsustasin Juhan Mäetalu üles otsida ning küsida: "Rääkige, mis on tõsi ja kust algab õudusunenägu?" Lükkasin seda käiku aina edasi, sest ma kartsin. Ma kartsin vaadata Hundi-Jukule silma, sest need olid näinud palju verd ja surma.
   Ühel päeval võtsin selle teekonna siiski ette. Sõitsin Abja-Paluojale. Otsitava leidsin kerge vaevaga . Juba esimene vastutulija, kellelt Juhan Mäetalu elukohta küsisin, juhatas lahkelt teed ja tundis huvi, et mis mul sinna asja. Tänasin ja kiirustasin minema, jättes abistaja hämmeldunult endale järele vaatama.
   Vajutasin uksekella nupule, ei avatud. Koputasin, ei vastatud. Lükkasin ust, see oli lahti ja ma astusin sisse. Poolpimedas koridoris võttis mind vastu läppunud haigetoa lehk. --- "

Inimene, kelle Aino Lepp ülesse otsis oli julgeoleku agent-hävitaja, kes metsavenda mängides lõi sidemeid pärismetsavendadega. Ning vastavalt saadud ülesandele juhatas julegeoleku operatiivgrupid metsas olijate redupaikadesse või siis tappis omakäeliselt võimude eest varjunud inimesi.

Seda raamatut ei loe ühe jutiga kaanest kaaneni. Minul oli üleüldse raske sellesse sisse minna. Juba esimesest peatükist alates puistatakse lugeja üle faktiderahega ja nii kuni lõpuni välja. Seepärast on algul raske taibata teose struktuuri. Kuna autori ajaloohuvi sai alguse oma sugupuu uurimisest, siis saame ka raamatu iga "tegelase" sugupuu kohta mingi ülevaate. See on pisut väsitav. Aga mida lehekülg edasi, seda enam õpib lugeja eristama seda, mis on oluline. Muust infost libistad silmad üle.

Kuid tulles tagasi ikkagi küüditamise juurde. Me teame selle kurva sündmuse tekkepõhjusi, oleme lugenud väljasaadetavate plaanilistest numbritest. Oleme kuulnud nimekirjadest, kuid proovime eitada järjekindlalt seda, et neid nimekirju koostasid me omad kaasmaalased. Nagu eitame sedagi, et sisulise küüditamise viisid läbi eestlased, kellel olid abiks vene soldatid. Rahvuslikul mälul on omane unustada asju, mis on häbiväärsed. Mugavam on otsida süüdlasi mujalt.

Aino Leppa raamat ei lase unustada, millised me olime rahvusena keerulistel aegadel. Raamatus toodud faktide ja arhiividokumentide hulk tõestab veenvalt, et nõukogude okupatsioonist oli hoopis hullem see inimlik põrgu, mida me üksteisele esimesel võimalusel korraldasime. Muidugi peame küüditamise aastapäeval rääkima nõukogude võimu kuritegudest. Kuid tingimata peaksime lisama, et nõukogude võim, need olime me ise. Isiklikult aga imetlen sellel päeval neid sugulasi ja tuttavaid, kes selle tee läbi käisid ning vaatamata kodueestlaste sigadustele inimesteks jäid.

Väljasaadetud eestlaste orkester Belaja Holunitsa külas, Kirovi oblastis
 

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Olen paar korda kirjutanud oma pere elamustest viimase küüditamise ööl. Alati, kui niisugustele asjadele mõtlen, tuletan hea sõnaga meelde oma isa, kes sai väga hästi läbi kõikide inimestega, vaatamata nende päritolule, haridusele või varanduslikule seisusele. Ju see meie perekonda säästiski küüditamistest. Põhjust oleks ju alati leitud, sest meil oli linnas 2-kordne maja ja ka saksa ajal töötas isa teatris juhtival kohal. Ene-Liis

helle ütles ...

Need , kes aitasid küüditamist läbi viia, olid jätised, saast, sabarakud, aga ikkagi ei tohiks unustada seda, MIKS küüditati, kes seda kõike riiklikult organiseeris, miks viidi küüditatud Venemaale, mitte mujale, näiteks "soojale maale". See ei aita nn rahvuslikku häbi üle elada, kui me kinnitame pidevalt, et me ise küüditasime end.
Ma arvan, et tunduvalt rohkem oli ikka neid kaasmaalasi, kes ei koostanud nimekirju, ei olnud kaasas, kui tuldi südaöösel uksele taguma.
Sellepärast ei meeldinud mulle ka Oksaneni "Puhastus", et see nagu üldistaks kogu rahva käitumist.
Iga rahva hulgas on reetureid ja alatust, nii ka meie hulgas, tõsi.

Hundi ulg ütles ...

Helle, muidugi on oluline esmalt vastata küsimusele, MIKS?

Samamoodi aga peaksime otsima vastust, miks osa meist muutus jätisteks. Veelgi olulisem, kas oleme midagi õppinud minevikust. Minule on jäänud mulje, et seda traagilist ajajärku käsitletakse tihti must-valgelt, nägemata halle laike meie enda ajaloos. Ja neid halle laike tekib paradoksaalselt nüüd, kus rääkida võib kõigest, üha rohkem. Küsi kas või oma gümnasistide käest,kes vastava ajalooperioodi juba läbinud mida nad teavad hävituspataljonidest? Ometigi olid sealgi valdavalt meie rahvuskaaslased...

Vaadeldav raamat kirjeldabki seda, et süsteem teadis täpselt kuidas inimesed hirmus ja saamahimus käituvad. Et ilma suuremate jõupingutusteta tekivad kaasajooksikud, aktivistid, kaebajad. Märtsiküüditamises, näiteks, osales otseselt või kaudselt üle 8000 parteiaktivisti, valdavalt eestlased...

Sul on õigus selles, et enamik inimesi proovis säilitada oma inimliku pale. Siiski on hirmuäratav näiteks samas raamatus reprodutseeritud arhiividokument sõjajärgse Pärnumaa julgeoleku agentuuri-informaatorite nimistust number 3 (!). Kuus lehekülge tihedalt tükitud agendinimesid koos kodanikunimedega, ca 170 eesti ees- ja perekonnanime. Iga nime taga agendi nn. tööviljakuse näitajad.

Kõik see on kurb.

helle ütles ...

Inimloomus ei ole muutunud, seepärast jään veendumusele, et pole olemas heroilisi rahvusi, vaid on igasuguseid inimesi - neid, kes kasutavad olusid ära, kes on ainult omakasu peal väljas, kes löövad noa selga kas või sõbrale või vennale, aga on ka igasuguseid teisi - häid, suurepäarseid, altruistlikke, ausaid, ennastohverdavaid. Suurim hulk kuulub sinna vahepeale - ütleme skaalal 1-10.
"...süsteem teadis täpselt, kuidas inimesed hirmus ja saamahimus käituvad". Siin ongi võti - süsteem oli kuritegelik, mis põhjustas olukorra, kus kerkisid esile just need aktivistid-kommunistid-agenddid-koputajad.
Praegune aeg ja süsteem produtseerib teistsuguseid inimesi, kes ka mahuvad laias laastus skaalale 1-10.

Anonüümne ütles ...

Pole Hellega nõus. Süsteem püsib inimeste najal, kes Saddamitel võimul aitavad püsida. Ega asjata öelda, et iga rahvas väärib oma valitsejat. Eestlasi on vähe, kokku me ei hoia: seda näitab hästi me talude asetus, poliitikute tegelik pale, meedias toimuv:http://www.epl.ee/news/arvamus/andres-maimik-jumal-formaadis.d?id=64127961

mustkaaren ütles ...

Seda on hea meeles pidada, aga mida me peaksime selle infiga edasi tegema? On selge, et ilma j2reldusteta on mistahes info k6igest myra. Kas me j22megi oma egode hlvemaid kylgi nuumama, v6i siiski 6pime ajaloost, sunnime (justnielt SUNNIME) ennast hoolimata individualistliku industriaalyhiskonna petlikust heaolust yle vaatama ja n2gema enda k6rval teisi inimesi kui inimesi, mitte ainult kui vahendit oma heaolu parandamiseks v6i m6ne tuju t2itmiseks?
Kui me neil teemadel ei m6tiskle, siis pole me paremad, kui need, kes karu l6ualuu nimel venna tapsid ja koorelahutaja v hakklihamasina p2rast terve perekonna lasid hukkamisele viia.
Mitte miski ega keegi ei saa meie elu ega ajalugu paremaks teha. Ka mul on olnud palju v6imalusi k2ituda alatult, v22ritult, peksta, tappa, varastada, manipuleerida. R6hutan - v6imalusi. Soovin meile k6igile v6imet teha valikuid, mis ei kahjusta kedagi, ja mis ei j2ta meist ajalukku p6lenud lehekylgi.

Hundi ulg ütles ...

Ega meil, Anonüümne, Hellega nagu vaidlust polegi. Me toonitame temaga vist erinevaid aspekte. Tema peatähelepanu on Süsteemil ja minu oma väikesel inimesel selle sees. Ja lõpuks jõuame keskpõrandale kokku. Sest ka mina pole soovinud skaala ühest poolest rääkides eitada ülejäänu olemasolu.
Rahvusele tervikuna aga mingit omadust külgepookida on üldse tänamatu ja mõtetu töö.

Anonüümne ütles ...

Keegi siingi räägib sellest:
http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:FlkDd1_ATGMJ:hirmushernetis.blogspot.com/2011/12/siber.html+&cd=9&hl=et&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a

Anonüümne ütles ...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed
erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.