Kusagilt internetioksjonilt leidsin postkaardi, mis illustreerib ilmekalt ühte mõtet, mida ma siin rubriigis olen korduvalt väljendanud. Seisneb see selles, et tavaliselt määrab mingi vana postkaardi või ümbriku hinna postimark või tempel. Reeglina kirja sisu ei oma mingit väärtust. Selle kaardi alghinnaks on määratud 40 eurot. Mind need templid niiväga ei huvita. Minu tähelepanu köitis hoopis kaardi Helsingi adressaat: prof. A.M.Tallgren. Et nimi on tuttav, siis lugesin muidugi läbi ka kogu teksti ning kohtasin teist tuttavat nime - dr. Manninen. Ning kuna selle kaardi on Tartust teele lähetanud Eerik, polnud raske leida seoseid, kes see saatja on. Postkaardi müügikuulutusele on lisatud foto, kuid kahjuks puudub pilt pöördest. Seega sõnumi tervikteksti ei näe.
Pilt ise on on hägune, siis alljärgnevalt tekst väljakirjutatuna:
dokumentide yle veel homme dr. Manniselt. Loodetavasti on Helsingis võimalik end peale semestri algust imatrikuleerida - kui ei oleks, siis oleks kaunis kurb - peaksin praegu teenima.
Ma ei usu et Helsingi Ylikooli nimekirjas olemisest on ka edasiõppimise seisukohalt kasu - vist nagu meilgi luba loengus käia jne.
Mul on kahju, et ma Sind nii ootamatult pean tulistama. Homme saadan lubat paberid ja kirjutan pikemalt.
Eerik
Selles sõnumist loeb välja mõndagi inimlikku. Kaart on Tartust teele pandud novembris 1927. Seejuures lennupostiga (!?), mis näitab, et Eerikul on tõepoolest kiire. Noormees on 23 aastat vana, äsja lõpetanud ülikooli, värske magister ja paistab pingsalt otsivat võimalust jätkuõppeks. Seepärast pöördubki oma endise õppejõu poole, kelle juures oli tal ülikooli esimestel aastatel võimalus õppida. Professorihärra kõlbaks talle vanuse poolest peaaegu isaks, kuid suhtlemine käib sina-vormis. Ei oska öelda, kas see on soomelik või sõbralik Sina.
Mitmetähenduslik on ka kirjakeses kasutatud sõna "teenima". Selle sõnaga paistab see kiirustamine seotud olemagi. Noor teadlane avaldab tungivat soovi saada imatrikuleeritud Helsingi Ülikooli. Nimekirjas olemine ehk vabakuulaja staatus kurvastaks teda. Oma lapsepõlvest mäletan, et minu vanaema käis oma sõnul teenistuses teenimas, isa ja ema käisid aga tööl. Samas on aga läbi aegade käidus ka kroonus aega teenimas. Võta nüüd kinni, mis mure Eerikul selle teenimisega oli. Professor Tallgren oli muuseas tuntud patsifist.
Ilmari Manninen (1894, Viibur - 1935, Helsinki). Soome etnograaf, kes 1922.aastal valiti kahekümne kaheksa aastaselt vastasutatud Eesti Rahva Muuseumi esimeseks direktoriks. Tema valimisel võis olla määravaks, et mehel oli juba kogemusi muuseumide asutamisel. Kõrvuti muuseumitööga õpetas Ilmari Tartu Ülikoolis etnograafiat, seega oli ta Eeriku õppejõud. Me ei tea, kas Manninen sai Eerikule vajalikud paberid korraldatud. Järgmisest aastast alustas Ilmari Manninen aga ise juba kodumaal, olles Soome Rahva Muuseumi osakonnajuhataja. Foto siit.
Eerik Laid mõned aastad peale sõda Rootsis
Foto siit
Eerik Laid (1904, Meeri, Tartumaa - 1961 Västmanland, Rootsi). Õppis aastatel 1922-27 Tartu ülikoolis muinasteadusi. Lõpetas magistrina arheoloogia alal. Järgnevaks kaheks aastaks sai ülikooli stipendiumi, et teha uurimustööd Tartus ja Helsingis. Töötas ülikoolis õppejõuna, hiljem Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadussekretärina. Kaitses teise magistri etnograafina. 1936. aastal sai Eerik Laidist Eesti esimene üleriigiline muinsuskaitse inspektor. 1940. aastast oli ERM direktori abi ja sakslaste ajal direktori kohusetäitja. 1944 põgenes Rootsi, kus tal õnnestus jätkata erialast teadustööd, tehes doktorikraadi etnoloogias. Erik Laid hukkus autoavariis.
Postitused
2 kommentaari:
Väga huvitav leid! Eerik Laid oli väga mitmekülgne isik, lisaks teadusele oli ta ju sõja ajal seotud Eesti Bürooga Soomes ning Eesti Rahvuskomitee tegevusega, sh Tiefi valitsuse ebaõnnestunud läände toimetamine. Kahjuks on sellest vähe kirjutatud.
Tänan kommentaari eest. Tundub, et mees vääriks omaette raamatut. Nagu kõik meie isad või vanaisad. Siiski, Eeriku elusaatus, eelkõige töö, vääriks erilist esiletõstmist.
Postita kommentaar