kolmapäev, 2. veebruar 2011

Kaaperdajad 1

Viimasel ajal vaatan üha harvem mängufilme. Kunagine huvi ja kohustus vaadata loendamatu hulk filme on asendunud apaatiaga. Huvi taasärgitamisele ei aita kaasa ka need minu jaoks mõistetamatult arvukad ja hämmastavalt populaarsed filmiblogid, mis on vallutanud blogipuu. Oleks siis nendes blogides filmiarvustused. Pigem tegeletakse filmide sisu ümberjutustamistega, seejuures väljamõeldud elu ja sündmusi käsitletakse seal tihti reaalsusena. Minu huvipuuduse üheks põhjuseks on kindlasti ka isiklik kiiks. Külastan regulaarselt interneti vanakraamipoode ja seal nähtud esemed pakuvad mulle sedavõrd palju reaalsusele tuginevaid fiktsioone, et ekraanil pakutavatele mängufilmidele ei jätku lihtsalt enam ruumi.

Hiljuti lappasin internetis vanu postkaarte. Teatavasti on antiigiäride põhikunded kollektsionäärid. Neid samu postkaartegi ostetakse oma kogudesse. Kogud on erinevatel alustel koostatud. Tihti on selleks mingi teema. Ning kuigi mina erinevatel põhjuselt ammu ei kogu enam midagi, on ikkagi huvitav. Seekord sattusin lennundusteemalistele postkaartidele. Odavad nad just pole - müüjad küsivad alghinnana kusagil 5.50 US dollarit tükist. Mõned neist kaartidest olid huvitavad ja taustinfot otsides jõudsin ma lennukikaaperdamisteni Nõukogude Liidus.

Need üksikud juhtumid, mis neil aegadel nõukogude tavainimesteni jõudsid, reeglina kuuldustena, tekitasid meis vastandlikke tundeid. Üldjoontes olid "normaalsed" inimesed, mina sealhulgas, nagu kahevahel. Kaaperdajad seadsid ohtu reisjate elu ja see oli halb. Samas elasime kaasa ebaõnnestumistele, sest kaaperdajad olid tavaliselt äärmuseni viidud inimesed, kes lihtsalt tahtsid raudse eesriide tagant pääseda vabasse maailma. Ja mingi piirini me neid seetõttu mõistsime. Mis mind isiklikult hämmastab on see, et neid lennuki ärandamise katseid oli sedavõrd palju, sealhulgas ka neid, mis otseselt seotud Eestiga. Iga juhtum eraldi on omaette filmilik lugu. Need Eestiga seotud lood aga vaata, et terve seriaal. Kõiki lugusid ei viitsi ega oskagi jutustada. Olgu siinses postituses vaid ühe loo piirjooned. Kõigi ülejäänud Eestiga seotud kaaperdamisjuhtumite kohta teen eraldi postituse.


8. jaanuar 1954


Reede varahommikune Tallinn-Minsk-Leningrad lennuk Li-2 on pärast vahemaandumist Minskis saavutanud vajaliku kõrguse ning võtnud kursi Leningradi peale. Kogu meeskond teeb seda, mis alati. Lennuki komandör on tüüri taga, teine piloot teeb logimärkmeid, radist tegeleb oma aparaadiga. Stjuardessi sellel väikesel lennukil ei ole. Seepärast jagab reisijatele ajalehti hoopis pardamehaanik Timofei.



Timofei Romaškin on alles lähenemas keskeale, kuid mõndagi elus näinud. Valgevene külapoisina läheb ta pärast seitset klassi tööle linna telliskivitehasesse. Vanuse saabudes kutsutakse sõjaväkke aega teenima, suunatakse Uljanovski Lennukooli tehnikute kursustele. Seejärel on Timofei Vene-Soome talvesõjas. Pärast selle sõja võitu lubatakse noor mees koju. Timofei aga koju ei lähe, vaid möllib ennast tööle Leningradi tsiviillennundusse - lennukid on sedavõrd meeldima hakanud. Eriti kaua töötada ei saa, sest algab uus sõda. Kogu selle mitmeaastase sõja teeb Timofei kaasa lennuväe pardamehaanikuna. Seepärast on loogiline, et sõja lõppedes otsib mees tööd tsiviillennunduses. Nii satubki ta elama Tallinnasse ja lendab juba mitmeid aastaid Eesti NSV tsiviillennuduse ettevõtte lennukitega. Sellised siis on olnud pardamehaanik Timofei Romaškini senised 35 eluaastat.



Lennuk liigub mööda lennukoridori nii nagu see on seal Türi ja Rapla vahel „maha“ märgitud. Jõutakse Käru kohale ning Timofei suundub tagasi kokpiti. Ta hakkab käsikaudu ust enda järele sulgema kui äkki on ta selja taha tekkinud veel üks mees. Mehel on seljas gümnastjorka, küll ilma lõkmete ja paguniteta. Just selline poolsõjaväeline riietus nagu paljud sõjas olnud mehed, pea kümme aastat võidupäevast, ikka veel kannavad. Edasine käib kõik kiirelt. Mehel on käes püstol ja ta kamandab „käed üles!“ ning nõuab raadioside väljalülitamist ja lennuki juhtimise ümberlülitamist autopiloodile. Samaaegselt kui meeskond vahetab omavahel segaduses pilke, näevad nad läbi avatud ukse, kuidas esimeselt istmelt tõuseb üks naisterahvas. Keegi meeskonna liikmetest ei jõua midagi öelda ega hoiatada. Selgub aga, et selleks polegi mingit vajadust.Naine on riietatud samuti sõjaväelisse gümnastjorkasse ning ta astub rahulikult tundmatu kõrvale. Ka naisel on käes püstol.


Selline ärev hetk – mis nüüd juhtub, kestab vaid hetke. Naine ulatab oma relva mehele, kusagilt on ta kätte ilmunud kapronnöör. Ilma liigsete sõnadeta hakkab ta kõige lähemal oleva meeskonna liikme, radisti käsi kinni siduma. Lennuki kabiin on suhteliselt väike. Timofei näeb, et tal on olemas mingi võimalus. Hetkel kui kaaperdaja pead pööramata heidab vaid korraks pilgu naise poole, veendumaks, et radisti käed on korralikult seotud, Timofei ründab. Just sellel hetkel astub naine sammu tagasi ja satub kuidagi ettesööstva pardainseneri ja relvastatud mehe vahele. Naine kukub. Kahe püstoliga relvastatud kurjategija hüppab tagasi ja avab mõlemast relvast Timofei suunas tule.


Kuulid tabavad 35 aastast meest, kes käinud kahes sõjas ja seal kriimugi ei saanud, mitmesse kohta. Kokku neli kuuli. Timofei tardub hetkeks ja vajub siis aeglaselt maha. Tulistaja ise on oma teost hämmingus - mitmeid kordi on läbi mõeldud kõik variandid, kuid kui see nüüd on tõepoolest juhtunud, kõigist võimalustest kehvim, on see ikkagi ootamatu. Lennuki komandör ja teine piloot ei jäta võimalust kasutamata. Nähes, et kaaperdaja on hetkelises segaduses hüppavad nad kurjategijale kallale. Meeskonnal õnnestub ühe püstolitest kaaperdaja käest ära lüüa. Teise püstoli kättesaamine on tunduvalt keerulisem, mees osutub küllalt tugevaks. Ja kuigi võitlus käib kaks ühe vastu, peavad lennuki piloodid siiski hiljem tänama ka saatust. Selgub, et kuidagi on sellel püstolil kuulide etteandmise mehhanism pärast esimest tulistamist kinni kiilunud. Igatahes on ühel hetkel mõlemad kaaperdajad, mees ja naine põrandal pikali. Meeskond kontrollib taas kogu olukorda lennuki pardal. Timofei on samal ajal palju verd kaotanud. Lennuki kapten otsustab pöörduda tagasi lennu alguspunkti. Õhus on oldud vähem kui nelikümmend minutit.


Samal ajal kui lennuki rattad puudutavad lennuraja betoonplaate stardib lennuki poole ka kiirabiauto. Radist on võtnud ühenduse maaga ja komandör on teatanud juhtunust lennubaasi. Kõik teenistused on esimesel valmidusel. Juba on kohale jõudnud ka Julgeoleku Ministeeriumi mehed. Raskelt haavatud pardamehaanik toimetatakse viivitamatult haiglasse. Timofei Romaškin sureb järmisel päeval. Ta maetakse kõigi austusavaldustega Tallinnas. Kolm kuud hiljem omistatakse pardamehaanik Romaškinile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Üksteist aastat hiljem, samuti jaanuaris, avatakse Timofei sünnimaal Valgevenes, Minski lennujaama pargis tema mälestusskulptuur.Möödub veel nelikümmend aastat ja alles siis saavad inimesed teada, et sellel päeval, 8. jaanuaril 1954. aastal toimus kõige esimene tsiviillennuki kaaperdamise katse NSVL-s.


20 kommentaari:

Eve Piibeleht ütles ...

Loen neid lugusid alati põnevusega. Endal ei jagu kannatust netisügavustes kaevata, aga sellised minevikulood on paeluvad.

L. ütles ...

Väga huvitav.

Edu jätkamisel.

tegelinski ütles ...

Elulood ja saatused.
Kaaperdajate elust ja saatusest
tõenäoliselt enam andmeid ei leia ...

Anonüümne ütles ...

Kena oleks edaspidigi lugeda, sest olen perekondlikel põhjustel nii mõnegi kaaperdamise juhtumiga kursis.

Hundi ulg ütles ...

See tagasiside ergutab mind oma märkmeid edasi lappama. Minevikumälu ei ole blogimaailmas see teema, millega populaarsust ja lugejaid saaks koguda. Seega olen oma neljale lugejale kommentaari eest tänulik :)

Reeglina on tõepoolest nii, et kaaperdaja saatus on olla tavaliselt konkreetse nimega tundmatu. Aga on ka vastupidiseid näiteid. Esimesena meenub mulle kahe leeduka reaalne saatus. Isa koos 13(!) aastase pojaga kaaperdasid "edukalt" lennuki - ainult üks inimene sai surma. Läbi Türgi vanglate jõuavad nad lõpuks tõotatud maale, Ameerika Ühendriikidesse. Kolmkümmend aastat hiljem elavad isa ja poeg ikka veel koos. Oma unistuste maal jagavad nad tillukest ja räpast kahetoalist korterit. Ühel päeval laseb poeg sealsamas korteris, kõigi võimaluste maal, oma isa maha. ... (kordan oma postituse alguse mõtet - no miks ma peaksin filme vaatama!?).

Mul on hea meel, Anonüümne, et selle kirjutise netimerest leidsid. Ma ise ei pea oma tekstidest suurt midagi. Küll aga pean ma väärtuseks seda, et sedasi internetti poetatud, lisatud, paljundatud üksik nimi või sündmus ärgitab mõnda inimest mõtlema oma lähedastele, elavatele ja lahkunutele. Siinse blogi statistikamootor näitab, et mõnikord seda juhtub. Viimasegi nädala jooksul sisenes näiteks üks tundmatu lugeja konkreetse isikunime otsinguga pea poolsada korda ühele vanale postitusele.

Helve ütles ...

olen vilets kommenteerija, kuid loen tänuga Sinu postitusi. alati.

Anonüümne ütles ...

See lugu toimus juba siis, kui Eesti mehed Aeroflotis töötasid.Tallinnast Stocholmi suunduvat lennukit taheti ühe pommiga mehe poolt kaaperdada, kuid lendurid "mängisid lolli" et on meeldi nõus. Vastavate kaitseorganitega koostööd tehes tükk aega mere kohal tiirutanud, maandusid nad välismaana maskeeritud Riia lennuväljale, kus kaaperdajat võtsid vastu ingkise keelt kõnelevad "tsivilistid". Kaaperdaja pommiga porfelli kätte saamine ja tema käte raudu panek läks siis juba väga libedalt.

Hundi ulg ütles ...

Ma vaikselt lootsingi ja loodan ka edaspidi, et mõni siia lehele sattunu lisab mõne juhtumi. Mina oma kogutud märkmete hulgast sellist ei leia. Kui see ei ole 1977. aasta juuni kaaperdamine. Selle ärandamise kohta on mitmeid vastandlikke faktiväiteid. Minul on teada, et seegi kaaperdatud JAK maandati Lätis, küll aga mitte Riia lennujaamas (s.o. mitte Skultes).

Ma loodan endale aega võtta ja oma kogutud märkmed üsna varsti siia blogisse ülesse panna.

Anonüümne ütles ...

Praegusest ajast on Eestiga seotud lennuki kaaperdamisjuhtumid 20. veebr 1993 ja 24. nov 1994, mõlemal korral maanduti Tallinnas.

Hundi ulg ütles ...

Tänud, Anonüümne. Mõlemad juhtumid on mul märkmetes olemas ja selle "minisarja" lõpetangi viimases osas nende kahe juhtumiga. Ette öeldes mõlemad need pisut nukrad, ütlemata, et traagilised.

Kai ütles ...

Suurimad tänud huvitava postituse eest. Ajaloolise tõe huvides pean ütlema, et Timofei Romaškinile oli ka Eestis püstitatud pronksbüst. Nimelt oli Vääna-Jõesuus 60ndate lõpus ja 70ndate alguses TR nimeline pioneerilaager.Laagri sihtgrupiks olid lendurite (tsivilistide ja sõjaväelaste)lapsed. Kuna eestlastest lendureid oli vaid näputäis, siis kujunes nii, et mina koos oma õega olime laagris ainsad eesti lapsed. Seega õnnestus viiel järjestikusel suvel TR pronksbüsti juures igal hommikul ja õhtul lineika ajal vsegda gotov TRi suunas saluteerida. Huvitav, kuhu büst aegade keerises kadus - järsku on veel alles? Ka seda me teadsime, et TR oli kangelaslendur, aga mis kangelastegu oli, seda ma sain alles sellest postitusest teada!

Hundi ulg ütles ...

Väärtuslik detail, Kai, et see lugu terviklikumaks saaks. Nüanss, mis iseloomustab tervet ajastut. Kangelaste nimesid kandvaid pioneerilaagreid oli ju teisigi. Võib arvata, et selliste laagrite kohustuslikuks rituaaliks oli ka vastava isiku kangelasteo kirjeldamine lastele. Romašikini kangelastegu oli aga järelikult sedavõrd suur riigisaladus, et seda varjati isegi temanimelises pioneerilaagris. Olid ikka imelikud ajad.

Anonüümne ütles ...

Romaškini tütar Larissa töötas
alates 1966.aastast stjuuardessina Aerofloti Talllinna osakonnas ja peaks vist isegi praegu Eesti lennunduses töötama. ( leksikon Kes on kes.. lk 156)

Hundi ulg ütles ...

Jälle üks kena täiendus loole. Seega Larissa hakkas stjuardessina tööle 12 aastat pärast isa surma. Huvitav kui vana ta võis olla sellel traagilise päeval, millal isa sängitati Siselinna kalmistule.

Anonüümne ütles ...

Larissa oli isa surma ajal 8-aastane

Anonüümne ütles ...

Mina olin ka 2 suve (1967 ja 1968) Romaškini nimelises pioneerilaagris Vääna-Jõesuus ainukese eestlasena. Ema töötas lennujaamas sünoptikuna. Mäletan neid igahommikusi ja -õhtuseid rivistusi lipuväljakul, aga vot büsti küll ei mäleta. Järsku siis veel ei olnud valmis?

Anonüümne ütles ...

Kai,see büst on täitsa olemas veel ja hiljuti nägin oma silmaga seda.
Saadi omalajal kätte Emexi hunnikust!

Anonüümne ütles ...

1969 a juuni kaaperdamise ajal oli stjuuardessiks eestlanna Liina Härma,kellega töötasin 80.ndatel koos majavalitsuses.Ta oli kaadriosakonnas.
Mäletan tol ajal räägitavat,et see kaaperdamine oli ainus sõjaolukord pärast sõda.
Moskiito

Anonüümne ütles ...

5.9.1958 toimus kaaperdamine samuti Tallinna lennuekipaaži lennukis:https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%9A%D0%B0%D1%82%D0%B0%D1%81%D1%82%D1%80%D0%BE%D1%84%D0%B0_%D0%98%D0%BB-14_%D0%B2_%D0%99%D1%8B%D1%85%D0%B2%D0%B8 P.s. eelpoolmainitud pioneerilaagris olen isegi olnud. Büsti ei mäleta, küll aga jäi meelde söökla lähedal seisnud purilennuk, kuhu võis siis ronida ja liikuvaid osi logistades endamist ette kujutada.

Hundi ulg ütles ...

Tänan, Anonüümne, täienduse eest.