Kaaperdajad 3

9. aprill 1978

Palangast Tallinnasse sõitev lennuk teeb Riias plaanilise vahemaandumise. Suvel pole selle lennuliiniga probleeme - tavaliselt on kõik kohad väljamüüdud. Ülejäänud aastaaegadel on see lend aga pooltühi, sest Leedu kuurotlinna kilomeetritepikkused puhtad liivarannad on siis inimtühjad. Seepärast ongi sellel lennuliinil peatus ka Riias, et kokkuvõttes koguda lennule siiski rohkem reisijaid. Muidu aga sõidavad sellel aastajal põhiliselt meremeeste naised. Kõigele muule lisaks on Palanga ka ju sadamalinn. Naised on just äsja saatnud omad mehed jälle mitmeteks kuudeks merele. Seepärast paneb kogu see naispere muidugi tähele Riiast lennukile astuvat noort meest. Nii umbes kolmekümnest, igati sportlikku ja pilkupüüdvat.

Kui lennuk on suuna juba Tallinnale võtnud, hakkab toimuma. Aeroflot on kehtestatud selleks ajaks juba reeglid, et kokpiti uks peab olema lukustatud kogu lennu vältel. Selle suletud ukse taga seisabki äsja Riiast peale tulnud reisja ja nõuab selle avamist. Muidugi edastab ta läbi suletud ukse ka oma peamise nõudmise - Rootsi! Kuigi vastavad instruktsioonid on olemas, on meeskond raske valiku ees. Neid kaitseb suletud uks, kuid salongis on stjuardess ning 13 reisjat - naised ja lapsed. Meeskond keeldub juhikabiini ust avamast ja siis algab laskmine. Kaaperdaja, Moskvast pärit, keegi Afonin avab kabiini suunas tule sportpüstolist Margolin. See ei ole mingi õhupüss, vaid kusagil kahekümne sammu pealt saab sellega ka inimese tappa. Hiljem loetakse piloodikabiini uksel ja vaheseinal 11 kuuliauku. Selles lennukis oma praktikalendu sooritav Aleksander Dintšenko mäletab paarkümmend aastat hiljem, et kuuliauke olevat olnud lausa 23. Ning ei oma erilist tähtsust, kumb arv tõene on. Margolini püstoli suurim magasin mahutab kümme kuuli, väiksemad viis ja kuus padrunit. On selge, et kurjategija kavatsus pääseda juhikabiini oli tõsine. Lasi ta ju ühe magasini tühjaks, vahetas selle ja jätkas tulistamist.

Meeskond on saanud ühenduse maaga ja edasi läheb käiku nn. "variantB". Tegelikult ma ei tea, kas sellist varianti ametlikult üldse eksisteeris. Äkki oli see kõik lihtsalt õnnestunud improviseering. Aga asjaolu, et paljud lennukikaaperdamised lõppesid NSVL-s niiväga sarnaselt, annab alust arvamiseks, et neid olukordi püüti lahendada ikkagi mingi läbimõeldud ja -mängitud stsenaariumitega.

Seega, saanud maapealt vastavad juhised, tegutseb meeskond vastavalt variandile B. Kaaperdaja nõudmistega ollakse nõus. Kuna aga kütust on lennukil vähe, palutakse kurjategijalt luba maanduda Stokholmi asemel hoopis Gotlandil. Tegelikult maabub JAK-40 pärast õhus aja parajakstegemist Pärnu hävituslennuväe polgu lennuväljal. Maabumisel ruleeritakse lennuk sedasi, et midagi sovietlikku koheselt silma ei hakaks. Hilisemalt väidetakse, et tõepärasuse saavutamiseks olevat kasutatud butafooriana ka midagi Pärnu "Endla" ladudest. Teatritöötajad pole seda aga kunagi kinnitanud. Kas etteantud instruktsioonide kohaselt või muul põhjusel veenatakse Afoninit, et kindluse mõttes - võõras lennuk võõral maal, peaks väljuma tiiva kohal oleva avariiväljapääsu kaudu.

See võib olla see koht, kus korraks süttis kaaperdaja peas midagi kahtlustavat. Avariiväljapääs avatakse ja... Afonin haarab enne väljumist kättpidi enda juurde kõige lähemal istuva lapse. Selleks on üks viieaastane poisike. Mistahes väljatöötatud kriisiplaan ei toimi kunagi ideaalselt. Nii ka seekord. Tekkinud situatsioonile reageerib stjuardess Natalja Võssotskaja. Et vältida tõelise pantvangidraama tekkimist, kus pantvangiks veel väike laps, teeb ta Afoninile ettepaneku, et poisi asemel tahaks pantvangiks olla hoopis tema. Stjuardessi selgitus, et ka tema tahab Rootsit näha tundub kurjategijale vägagi veenev - no kes siis ei tahaks?!

Afonin väljub koos pantvangiks võetud Nadjaga ettevaatlikult lennukist. Kõik tundub kuidagi tühi olevat. Kuigi eemalt läheneb üks inimene. Lennukini jõudes alustab tundmatu koheselt Afoniniga inglisekeelset juttu. Et te olete sattunud Gotlandile ja sedasi. Ning selle püstoli võiks käest ikka ära panna, et ametivõimudega pahandust ei tekiks ja sedaviisi. Afonin on lõpuks ometi jõudnud Läände! Ta annab oma Margolini püstoli rootslasele ning... Edasi on juba kõik tehnika küsimus. Pärnu sõjaväelennuvälja dispetšer Bakanov on täitnud suurepäraselt oma rolli ja taamalt lähenevad juba soomustransportöörid.

19. september 1982
NB! Põhjalikumalt olen sellest episoodist kirjutanud SIIN

Seda napisõnalist nupukest võiks nimetada Saaremaa esimese lennukikaaperdamise kirjelduseks. Kahjuks pole aga midagi jutustada. Teada on vaid see, et neli (või viis?) inimest püüdsid ebaõnnestunult ärandada lennuki JAK-40 liinil Kingissepa-Tallinn. Saaremaa oli teatavasti siis piiritsoon. Mis sellel pühapäeval juhtus, kes olid ärandajad - kas eestlased, mis täpselt toimus, mis kaaperdajatest sai - need küsimused on veel tänagi, 28 aastat peale sündmust vastamata. Kusagil on arhiivid vastavate toimikutega. Kusagil on asjaosalised, kes teavad. Aga kusagil tiksub ka aeg ning mälu tuhmub.

5. juuli 1983

Šeremetjevo lennuväljalt Moskvast on väljunud reis nr. 2113 Tallinnasse. Õhus teatavad kaks reisijat, kahekümneaastane M.Ivanov ja kaheksateistkümnene A. Galuntšikov, et nad lasevad lennuki õhku kui nende nõudmisel ei lennata Rootsi (mõnedel andmetel Londonisse, mainitakse ka Oslot). Nagu paljudel analoogsetel juhtudel, veenab meeskond, et tingimata on vaja teha vahemaandumine tankimiseks. Edasise kohta eksisteerib kaks versiooni. Esimese kohaselt ütleb meeskond, et nad tangivad Helsingis, kuid tegelikult maabub lennuk Viiburi sõjalennuväljal. Teise versiooni kohaselt maabub lennuk aga Leningradis.

Teadmata asjaoludel vabastavad kaaperdajad pärast maabumist osa reisijatest. Pardale jäänud reisjate hulgas on kaks sisevägede nooremleitnanti, kelledel on saksapärane sõjaväeline eriala - фельдъегерь. Tegemist on sõjaväekulleritega, kes on parasjagu ametiülesannete täitmisel ja seega relvastatud. Ühel neist õnnestub kurjategijad elimineerida. Üks noormeestest, Galuntšikov saab koheselt surma, Ivanov aga raskelt haavata. Mingit pommi noormeeste juurest ei leita. Feldjäägerid Rastšesov ja Zubovitš on päästnud kõigi reisjate, meeskonna ja iseenda elud. Sest nii nagu paljudes NSVL lennukite kaaperdamiste situatsioonides varem ja hiljem on ka seda reisilennukit TU-134A jälginud õhus pidevalt sõjaväe hävituslennukid. Hävituslenduritele on antud käsk tulistada tsiviillennuk riigipiirile lähenedes alla. Koos kõigi reisijatega. Seekord õnneks selleks vajadus puudub.

17. november 1985

Üks järjekordne abielupaar proovib sundida väikelennukit AN-24 kalduma marsruudilt Tallinn-Riia-Vilnius kõrvale ja maabuma Rootsis. Tegelikult pole 38 aastane tuletõrjuja ja 31 aastane ökonomist Olja veel abielus. Nad elavad juba mõnda aega koos ja ühiselt on unistanud elust Läänes, miks mitte ka abiellumisest.

Mõlemad teavad, et täna on nende saatus asetatud ühele kaardile. Seepärast demonstreerivad nad veenvalt meeskonna esindajale omavalmistatud lõhkeseadeldist, mille nad ähvardavad käivitada kui nende nõudmisi ei täideta. Ning jällegi läheb "Aeroflotil" käiku palju kordi edukalt läbiviidud ja lõpetatud operatsioon (olgu mainitud näiteks, et samal päeval proovitakse samasugust lennukit ärandada kusagil Krasnodari krais). Rootsi asemel maabub lennuk Haapsalu sõjaväelennuväljal. Kurjategijad peetakse kinni. Demineerijad on valmis tegelema isevalmistatud pommiga, kuid see vajadus langeb ära. Nn. lõhkeseadeldis koosneb kahjutust armeenia kellatehase uhkusest, nõukogude kodudes populaarsest äratuskellast Sevani, lihtsast kompassist ja värvilistest traatidest. Tõeliselt ohutu, kuid karpi asetatuna väljanägemiselt siiski ähvardav. Mingil ajal toimub kohus kurjategijate üle. Štšerbakov peab viibima range režiimiga koloonias järgmised 15 aastat. Ta vabaneb alles järgmisel sajandil. Malõševale määratakse karistuseks 5 aastat reaalset vangistust.

24. juuni 1990

Vaatamata sellele, et NSVL raugastunud liidrid olid vahetunud nooremate vastu, käibel oli moesõna "glasnost" ning demokraatiat "oli nii, et tapab", lennukikaaperdamised ometi jätkusid. Keegi M. Varfolomejev kaaperdab reisi nr. 8385, Tallinn-Lvov. Mõnedel andmetel oli kaaperdajaid mitu. Üksikasjad on teadmata. Kurjategijal õnnestub sundida meeskonnal maandada TU-134 Helsingis. Helsingi on muuseas sellel 1990. aasta suvel kaaperdajatele "kuum koht". Nädal enne meie lennukit õnnestus ühel teisel kaaperdajal ärandada Läti tsiviillennunduse TU ja maandada see samuti Helsingis. Selle sihtmaa suhtes olid kaaperdajad küll naiivsed, sest Soome nagu ka Rootsi andsid kurjategijad alati Nõukogude Liidule välja.

16. november 1990

Tallinna Lennujaamast väljub Tallinn-Moskva lennuk Tupolev-134. Pardal on 64 reisjat. Veidi aja pärast proovib üksiküritaja, kellest avalikkusele on tagantjärgi teada vaid perekonnanimi Žuravljov, hõivata lennuki eesmärgiga pääseda Rootsi. See katse likvideeritakse meeskonna poolt juba eos ning kaaperdaja elimineeritakse. Siiski otsustab lennuki kapten pöörduda tagasi Tallinnasse, kus pärast maabumist kaaperdaja arreteeritakse. Sellel aastal on see 25. kord, kus proovitakse mõnda "Aerofloti" siseliinide lennukit kaaperdada.