Kaaperdajad 1

Viimasel ajal vaatan üha harvem mängufilme. Kunagine huvi ja kohustus vaadata loendamatu hulk filme on asendunud apaatiaga. Huvi taasärgitamisele ei aita kaasa ka need minu jaoks mõistetamatult arvukad ja hämmastavalt populaarsed filmiblogid, mis on vallutanud blogipuu. Oleks siis nendes blogides filmiarvustused. Pigem tegeletakse filmide sisu ümberjutustamistega, seejuures väljamõeldud elu ja sündmusi käsitletakse seal tihti reaalsusena. Minu huvipuuduse üheks põhjuseks on kindlasti ka isiklik kiiks. Külastan regulaarselt interneti vanakraamipoode ja seal nähtud esemed pakuvad mulle sedavõrd palju reaalsusele tuginevaid fiktsioone, et ekraanil pakutavatele mängufilmidele ei jätku lihtsalt enam ruumi.

Hiljuti lappasin internetis vanu postkaarte. Teatavasti on antiigiäride põhikunded kollektsionäärid. Neid samu postkaartegi ostetakse oma kogudesse. Kogud on erinevatel alustel koostatud. Tihti on selleks mingi teema. Ning kuigi mina erinevatel põhjuselt ammu ei kogu enam midagi, on ikkagi huvitav. Seekord sattusin lennundusteemalistele postkaartidele. Odavad nad just pole - müüjad küsivad alghinnana kusagil 5.50 US dollarit tükist. Mõned neist kaartidest olid huvitavad ja taustinfot otsides jõudsin ma lennukikaaperdamisteni Nõukogude Liidus.

Need üksikud juhtumid, mis neil aegadel nõukogude tavainimesteni jõudsid, reeglina kuuldustena, tekitasid meis vastandlikke tundeid. Üldjoontes olid "normaalsed" inimesed, mina sealhulgas, nagu kahevahel. Kaaperdajad seadsid ohtu reisjate elu ja see oli halb. Samas elasime kaasa ebaõnnestumistele, sest kaaperdajad olid tavaliselt äärmuseni viidud inimesed, kes lihtsalt tahtsid raudse eesriide tagant pääseda vabasse maailma. Ja mingi piirini me neid seetõttu mõistsime. Mis mind isiklikult hämmastab on see, et neid lennuki ärandamise katseid oli sedavõrd palju, sealhulgas ka neid, mis otseselt seotud Eestiga. Iga juhtum eraldi on omaette filmilik lugu. Need Eestiga seotud lood aga vaata, et terve seriaal. Kõiki lugusid ei viitsi ega oskagi jutustada. Olgu siinses postituses vaid ühe loo piirjooned. Kõigi ülejäänud Eestiga seotud kaaperdamisjuhtumite kohta teen eraldi postituse.

8. jaanuar 1954

Reede varahommikune Tallinn-Minsk-Leningrad lennuk Li-2 on pärast vahemaandumist Minskis saavutanud vajaliku kõrguse ning võtnud kursi Leningradi peale. Kogu meeskond teeb seda, mis alati. Lennuki komandör on tüüri taga, teine piloot teeb logimärkmeid, radist tegeleb oma aparaadiga. Stjuardessi sellel väikesel lennukil ei ole. Seepärast jagab reisijatele ajalehti hoopis pardamehaanik Timofei.

Timofei Romaškin on alles lähenemas keskeale, kuid mõndagi elus näinud. Valgevene külapoisina läheb ta pärast seitset klassi tööle linna telliskivitehasesse. Vanuse saabudes kutsutakse sõjaväkke aega teenima, suunatakse Uljanovski Lennukooli tehnikute kursustele. Seejärel on Timofei Vene-Soome talvesõjas. Pärast selle sõja võitu lubatakse noor mees koju. Timofei aga koju ei lähe, vaid möllib ennast tööle Leningradi tsiviillennundusse - lennukid on sedavõrd meeldima hakanud. Eriti kaua töötada ei saa, sest algab uus sõda. Kogu selle mitmeaastase sõja teeb Timofei kaasa lennuväe pardamehaanikuna. Seepärast on loogiline, et sõja lõppedes otsib mees tööd tsiviillennunduses. Nii satubki ta elama Tallinnasse ja lendab juba mitmeid aastaid Eesti NSV tsiviillennuduse ettevõtte lennukitega. Sellised siis on olnud pardamehaanik Timofei Romaškini senised 35 eluaastat.

Lennuk liigub mööda lennukoridori nii nagu see on seal Türi ja Rapla vahel „maha“ märgitud. Jõutakse Käru kohale ning Timofei suundub tagasi kokpiti. Ta hakkab käsikaudu ust enda järele sulgema kui äkki on ta selja taha tekkinud veel üks mees. Mehel on seljas gümnastjorka, küll ilma lõkmete ja paguniteta. Just selline poolsõjaväeline riietus nagu paljud sõjas olnud mehed, pea kümme aastat võidupäevast, ikka veel kannavad. Edasine käib kõik kiirelt. Mehel on käes püstol ja ta kamandab „käed üles!“ ning nõuab raadioside väljalülitamist ja lennuki juhtimise ümberlülitamist autopiloodile. Samaaegselt kui meeskond vahetab omavahel segaduses pilke, näevad nad läbi avatud ukse, kuidas esimeselt istmelt tõuseb üks naisterahvas. Keegi meeskonna liikmetest ei jõua midagi öelda ega hoiatada. Selgub aga, et selleks polegi mingit vajadust.Naine on riietatud samuti sõjaväelisse gümnastjorkasse ning ta astub rahulikult tundmatu kõrvale. Ka naisel on käes püstol.

Selline ärev hetk – mis nüüd juhtub, kestab vaid hetke. Naine ulatab oma relva mehele, kusagilt on ta kätte ilmunud kapronnöör. Ilma liigsete sõnadeta hakkab ta kõige lähemal oleva meeskonna liikme, radisti käsi kinni siduma. Lennuki kabiin on suhteliselt väike. Timofei näeb, et tal on olemas mingi võimalus. Hetkel kui kaaperdaja pead pööramata heidab vaid korraks pilgu naise poole, veendumaks, et radisti käed on korralikult seotud, Timofei ründab. Just sellel hetkel astub naine sammu tagasi ja satub kuidagi ettesööstva pardainseneri ja relvastatud mehe vahele. Naine kukub. Kahe püstoliga relvastatud kurjategija hüppab tagasi ja avab mõlemast relvast Timofei suunas tule.

Kuulid tabavad 35 aastast meest, kes käinud kahes sõjas ja seal kriimugi ei saanud, mitmesse kohta. Kokku neli kuuli. Timofei tardub hetkeks ja vajub siis aeglaselt maha. Tulistaja ise on oma teost hämmingus - mitmeid kordi on läbi mõeldud kõik variandid, kuid kui see nüüd on tõepoolest juhtunud, kõigist võimalustest kehvim, on see ikkagi ootamatu. Lennuki komandör ja teine piloot ei jäta võimalust kasutamata. Nähes, et kaaperdaja on hetkelises segaduses hüppavad nad kurjategijale kallale. Meeskonnal õnnestub ühe püstolitest kaaperdaja käest ära lüüa. Teise püstoli kättesaamine on tunduvalt keerulisem, mees osutub küllalt tugevaks. Ja kuigi võitlus käib kaks ühe vastu, peavad lennuki piloodid siiski hiljem tänama ka saatust. Selgub, et kuidagi on sellel püstolil kuulide etteandmise mehhanism pärast esimest tulistamist kinni kiilunud. Igatahes on ühel hetkel mõlemad kaaperdajad, mees ja naine põrandal pikali. Meeskond kontrollib taas kogu olukorda lennuki pardal. Timofei on samal ajal palju verd kaotanud. Lennuki kapten otsustab pöörduda tagasi lennu alguspunkti. Õhus on oldud vähem kui nelikümmend minutit.

Samal ajal kui lennuki rattad puudutavad lennuraja betoonplaate stardib lennuki poole ka kiirabiauto. Radist on võtnud ühenduse maaga ja komandör on teatanud juhtunust lennubaasi. Kõik teenistused on esimesel valmidusel. Juba on kohale jõudnud ka Julgeoleku Ministeeriumi mehed. Raskelt haavatud pardamehaanik toimetatakse viivitamatult haiglasse. Timofei Romaškin sureb järmisel päeval. Ta maetakse kõigi austusavaldustega Tallinnas. Kolm kuud hiljem omistatakse pardamehaanik Romaškinile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Üksteist aastat hiljem, samuti jaanuaris, avatakse Timofei sünnimaal Valgevenes, Minski lennujaama pargis tema mälestusskulptuur.Möödub veel nelikümmend aastat ja alles siis saavad inimesed teada, et sellel päeval, 8. jaanuaril 1954. aastal toimus kõige esimene tsiviillennuki kaaperdamise katse NSVL-s.