Kui külalised täna keskpäeval ära sõitsid, võtsin ette kirjutuslauale kogunenud nädala lugemata lehed. Sain teada, et mõnedel mu lastest läheb hästi. Jätkuvalt, ka isiklikus elus. Hea, et mõned ajalehed mulle postkasti käivad. Nüüd olen kursis.
Postitused
2 tundi tagasi
8 kommentaari:
Nojah! Kutsu nad Facebooki:)
Tuntud Rootsi filmitegija kirjutas kusagil oma suhteid tuntud Norra filminäitlejannaga hinnates: tema nägemust tollest olukorrast lugesin ma tema raamatust. See oleks siis veel tase edasi. (Või ajalises mõttes tagasi, kuidas võtta.)
missasja? et keegi syndis, suri, osteti-myydi autosid-maju, olid pulmad & matused, aga sulle räägiti kõigest vaid tsenseerit osakesi nagu Puutini tv-s?
Kui muidu ei saa, võib tõesti veisspukkis suhelda, aga tõeline sugulane/sõber on seda ka ilma moodsate abivahenditeta.
Veispukk;)))
Tean juhust, kui ühes peres suri isa ära. Sugulased-tuttavad said lähedase inimese surmast teada läbi Veispuki. Teade lähedase surmast, jõudis läbi Veispuki teisest Eesti otsast naabruses elavate sugulaste, tuttavateni. Külas elavad naabrid ja sugulased ei teadnud surmast ööd ega mütsi. Ka nii on võimalik.
Jah, mõned mehed on pandud risti kandma. Nad teevad seda. Nurisemata ja hauani. Ja nede surmast ei teata isegi veisspukk.
Mul on isa, kes lahkus meie pere juurest, kui olin umbes 13-aastane. Elame teineteisest 200 km kaugusel ja kohtume mõned korrad aastas. Tavaliselt on üks kohtumine jõulude paiku, kui isa astub läbi ema juurest, kus mina ja mu õde pühade ajal kokku saame. Helistame teineteisele ka tähtpäevadel, vahest juhtub, et ka muudel puhkudel. Aeg-ajalt paistab (ilmselt mõlemile), et võiksime rohkem suhelda, ent elul on hoog sees ja tihti jäävad mõtted ainult mõteteks.
Kord avaldas mu vanaema - minu isa ema - mulle ühe "tähtpäevakõne" käigus telefonitsi arvamust, et võiksin ise sagedamini isaga ühendust võtta ja talle helistada. Olin tõtt-öelda imestunud ja solvunud. Vastasin, et telefonid töötavad mõlemat pidi. Kui ma ise oma emale tükk aega helistanud ja elumärki andnud pole, helistab ta mulle ja uurib, kuidas läheb. Arvepidamist meil ei ole, kes kellele kui palju helistanud on ja kelle käes initsiatiiv parajasti peaks olema. Seetõttu pole barjääri ükskõik kui pika aja järel taas ühendust võtta. Räägin ka isaga alati hea meelega, olgu see kasvõi kord aastas, ja ei näe põhjust süütunnet tunda. Ma ei paneks oma isale kunagi pahaks, kui ta helistab mulle peale aastast pausi, küll aga paneks pahaks, kui kuulen tagaselja, et isa kurdab, et tema käekäigu kohta ei pärita.
Kui loen neid mõtteid "meedia kasulikkusest", millest kumab läbi vastavalt tõlgendaja silmadele kas iroonilis-humoorikat nendingut, kahetsust, haletsust või kibedust, ja mõtlen omaenda isa peale, tekib mul küsimus - kas lapsed on tõepoolest katkestanud suhtluse ja ei võta enam telefoni vastu? Kas tõesti on laste eluga vaid ajalehe kaudu kursis olemine paratamatus, mitte valik? Kas arusaam, et lapsed oma isaga ise suhelda ei taha, on põhjendatud või pigem enesekaitse, õigustamaks iseenda tegevusetust? Kas tõesti on lihtsam (anonüümse) publiku ees risti kanda kui oma häbi alla neelata ja esimene samm teha?
Eks igal lool on oma taustalugu, ent barjäär ja süütunne isade-laste suhetes on tihti vaid nende endi peades.
Igal nähtusel on oma põhjus ja peades need barjäärid pole ka põhjuseta. Kui ikka isa on pere reetnud, käki kokku keeranud, alimente ei maksa, uue pere juurest kolmanda juurde jalutanud, siis mis ühendust ma lapsena temaga otsin?
Hea Marek. Minu postistuses kirjeldatud situatsioon jätab tõepoolest lugejale võimalusi erinevateks tõlgendusteks. Kas mõni Sinu poolt väljakäidud variantidest puudutab ka isiklikult mind, jätan muidugi täpsustamata. Kirjutades tahtsin rõhutada olukorra koomilisust. See, et see nupuke mõnda inimest kuidagimoodi eriliselt puudutab oli ootamatu.
Sinu kommentaar on huvitav ja tekitab mitmeid mõtteid. Olulisem nende hulgas on minu jaoks see, kuivõrd erinevad on inimeste vajadused suhelda oma lähedastega. Kirjutasid, et Sinu isa läks ema juurest ära siis kui olid kolmeteistkümnene. Soovin Su isale pikka iga ja seepärast järgnev on teoreetiline. Ütled, et kohtud oma isaga paar korda aastas. Rehkendasin sellise kohtumise pikkuseks kaks tundi ja manipuleerisin teoreetilise isa võimaliku vanusega Sinu sündides. Samuti meeste keskmise elueaga. Tulemuseks sain, et kunagi emaga koos elama jäänud teismeline näeb oma isa tema eluajal veel 60-70 tundi. Ning küsimus ongi selles, kas seda on vähe, palju või parasjagu. Seda nii lapsele kui isale, barjääride olemasolule või mitte.
------------------
Anonüümne, tänan kommentaari eest. Ma küll täpselt ei tea, milles väljendub pere reetmine, kuid kurb on see igal juhul.
Üldlevinud arvamus on see, et kui ema või isa lahkub senisest kodust, siis ta lahkub pere juurest. Sisuliselt on see tihti keerukam. Reeglina ei taha ema ega isa lahkuda oma laste juurest. Küll aga ta tahab või peab lahkuma oma abikaasa või elukaaslase juurest. See, mis siis edasi saab on aga juba uus ja ääretult emotsionaalne teema, milles harva üksmeelele jõutakse.
Postita kommentaar