Niipalju kui mul võimalust, vajadust ja tahtmist on lähiümbruses sõita, näen, et see talv on võtnud jällegi mitmeid katuseid. Ja ikka on see nii, et sisselangenud katus on sarikaga kaasa haaranud või mahasurunud ka osa seina. Mõnikord rohkem, teinekord pisut vähem. Need kuus aastat, mis ma nüüd siin toimetanud, olen seda rasket lund aida katusel ikka kõvasti narrinud. Ja eks mul on ka ropult vedanud.
Asi selles, et otsakatust mu aidal praktiliselt polnud. Kunagi oli vist keegi mõned lauad ja roostes pleki sinna peale visanud. Aga ega see hädaabi siis vihma ja lund kinni hoidnud. Kunagine otsaluuk oli samuti otsas. Aastate jooksul tekkisid maakivimüüri suured praod, osa kive pudenes seinast ja vundamendisokkel oli ka puha puru. Asja tegi hullemaks veel see, et kitsal kolhoosiajal hakati aidas loomi pidama. Selleks, et loomade hein kergema vaevaga ulualla saada, raiuti osa müüri maha. Tekkinud suurele avale pandi mingid käepärased väravad ette. Heinte lakapeale hangumisel ette jäävad rõhtpalgid saeti lihtsalt läbi. Sellel hetkel kui mina selle koha sain, oli aida katus juba ähvardavalt ühele poole kaldu.
Eks ma ikka kogu aeg vaatasin seda aita murelikult. Eriti sügiseti, kartes, et järgnev talv viib katuse ja seina. Seda õiget pealehakkamist, kuidas asja kuidagi parandada mul polnud. Põhjus selleks ka väga lihtne. Mina pole kunagi sellist tööd teinud ja kartsin, et ega ma hakkama saa. Tellida aga raha eest selline töö - jaa, jaa, unistada ju võib ... Õnneks oli mul siin suvel see teismeline abimees. Ta on sedavõrd noor ja järelikult rumal, et tema ei oska pikalt heietada neid poolt- ja vastuargumente. Tänu noorusele ei tea ta ka karta, et enne igat tööd tuleb karta oma võimetes ja oskustes. Ühesõnaga ühel möödunud suve ilusal varahommikul kuulen väljast kopsimist ja muidu kolinat. Noormees on aida katusel ja lammutab seda pisikest olematut otsakatust. Minu pärimise peale, et kuidas ja miks ja mis nüüd küll saab, sain ühese vastuse: mis siin lobiseda, asi tuleb korda teha.
Ja nii me siis tegime. Plommisime ja taastasime. Omavahel vaidlesime ja leppisime. Tungraudadega tõstsime ja langetasime katust. Ladusime müüri ja sidusime muljutuid sõrmi. Mõne suurema kivi ülesvinnamisel müüripeale imestasime, et millised kõvad mehed ikka kunagi pidid olema. Sinna kohta, kus kunagine müür lihtsalt maha oli lõhutud, ladusime müüri tagasi. Omalt poolt lisasime akna. Et nagu natuke huvitavam oleks.
Postitused
18 kommentaari:
tubli töö! Ja idülliline vaade..
Ega isegi tublit tööd saa siiani imestamata jätta.
Muuseas puudub sellel pildil võrdlev mõõkava. See otsasein on oma 4 meetrit kõrge. Aga kivid sinna tippu said... Tubli, tublid olete - öelge palun veel! :)
nüüd ma siis tean kuidas ilma igasugu külaseltsi projektide- ja Euroopa toetusteta neid kauneid hooneid taastatakse. Lihtsalt. Kaks meest katusel ja asi toimib. Kummardus!
Ilus maakivist ait!
Tublid olete, väga tublid!
Imekaunis vana ait ja hirmtubli töö! Mul on ka üks vana aidajäänus võssa mattunud, aga ma isegi ei mõtle selle väljakangutamisele, olemasolevaga on piisavalt palju tegemist.
Kui ma 1988.a.USA-s käisin, sain ma kindla ma veendumuse, et iga Eesti mees on ehitaja, sest kõigi nende külastatud paarikümne pere Ammerika-lugu algas sellega, et "kui ma siia tulin ja ehitusse tööle läksin"..Enne seda olid nad lihtsalt kogemusteta noored poisid, Saksa armee lihtsõdurid. Nüüd olid nad selleks ajaks järjele jõudnud,naised võetud, lapsed koolitatud ja oma maja püsti.Edu tööle, Eesti mehed! Ene-Liis
Tehniline kysimus: päike tuleb pildistaja selja tagant, kuna varjud suunduvad ette poole. Tegu ehk isegi õhtu päikesega, kuna varjud suh pikad. Kuidas aga pildistaja vari pildile ei jäänud?
Istun, loen kommentaare ja puna on palgel - heal sõnal ikke suur jõud.
Mis tähtsam veel. Saan oma noorele töömehele ütelda, et tema töö on pälvinud tähelepanu ja kiitust. Esmalt hea pealehakkamisega. Siis see 1,5 tonni segu müüride ladumiseks. Lisaks kõik need kivid, mis põhiliselt ikka tema jõul paika nihutatud. Mul endal selleks allesjäänud kops pisut vilets, auklik ja muidu räbal.
Aga mis varjudesse sellel telefoniklõpsul puutub, siis sellest pikemalt http://hundiulg.blogspot.com/2011/01/kuidas-minust-fotograafi-ei-saanud.html. Kalmistutel olid tihti pikad varjud, kuid ega lahkunu seepärast matmata jäänud...
Ait ON tubli töö. Kiitus sulle ja noorele abilisele! Aga veel tahan sind kiita abilise eest, kellest kasvab sinu toel üks väärt mees ja asjalik inimene. See on tuhat korda suurem kiiduväärt tegu kui aida ehitus. Olen tuttav su abilise eluga, sinu varasematest kirjutistest. Tublid olete!
Kujutan ette, kui palju tööd seal tehtud sai.
Tasapisi nokitsedes suur asi valmis! Tegijad olete :)
Ja foto on ka imehea :)
Mulle kohutavalt meeldivad sellised hooned.Minu tütre juures on ka selline ait.Vajab samuti katuse parandust. Tütre ettevõtlikst teades ei kahtle ma sugugi, et varsti on tal sama kenasti korda tehtud nagu sinu omagi.
Kas pole kummaline mõelda, et kui eelmisel suvel ei oleks toda hoonet uue katuse alla saadud, siis poleks ilmselt sel kevadel enam kuhugi katust pannagi? Tänavune talv on tõeline katustemõrtsukas.
Ait on ilus, pilt on ilus, tehtud on tubli töö!
Suurepärane, lihtsalt imeline!
Ning Sellel Poisil on selle töö jaox annet.
Armastan maakivi & poolviilkatusega ehitised on eriti armsad.
Kyll te olete tublid!
Veelkord, imeline & ilus.
Kyll olex hea, kui meie isamaal meistrimehi rohkem olex, lisax muidumeestele. Meistreid ootavaid hooneid on palju.
Tänud kõigile heade sõnade eest!
Mul sarane töö maakodus ootamas.
Küsimus: millist segu maakivimüüri parandamiseks/ladumiseks kasutasite?
Tehas "Silikaat" toodab lubiliivsegu, millest saab segada müürimördi. Sama toodet kasutatakse tihti ka aluskrohvina.
Kuna enamus meie maakivihooneid laoti vanasti just lubjamördiga, siis valisin selle. Maakivi ise "hingab" ja seda peaks tegema ka kividevaheline segu. Jutt on niiskuse imamisest ja aurustumisest. Lubi kivistub kauem kui tsement-betoonsegud. Kuid viimane võib anda kiirel kuivamisel pragusid. Igatahes tuleb lubjamördiga olla kannatlikum järgmise rea pealeladumisel võrreldes betooniga.
Mina segasin mördi kokku järgmiselt:
3 osa lubjaliivasegu
5 osa liiva
1 osa tsementi
Kui tahta olla prefektsionist, siis võiks vana seina järgi vaadata, kas on näha suuri liivaterasid. See tähendab, et tuleks osta ka suureteralist ehitusliiva ning segada seda liiva osa arvel mördisegusse.
Vana seina järgi on näha, mis stiilis sein on laotud. Me võime näha tihedat külg-külje kõrval müüri, kus vuugivahed on minimaalsed. Kiilkividega seinas on suurte kivide vahel suured vahed, mis on segu täis loobitud, kuhu omakorda on surutu väikesed kivid - omamoodi muster tekib. Ning on lihtsalt laia vuugiga maakivimüürid. See jutt on sellest, et erinev ladumisviis määrab segu kulu.
Kuigi müüri sisemus täidetakse väikeste munakatega, siis ikkagi ka need pannakse segu sisse. Mina tegin selle vea, et ostsin lubjaliivsegu 40 kg kottides ja vedasin oma autoga. Õigem oleks olnud tellida tõstukiga veoauto ja eeldatav ports tuua ülisuurtes kottides. Kokkuvõttes oleks see olnud igati odavam nii kilohinnalt kui bensiinikulult.
Mina arvestaksin nii, et 1 m3 müüri peale läheb 250 kg lubjaliivsegu. Sellest ka see transpordijutt. Oleks pidanud kohe orienteeruma 1000 kilogrammistele kottidele.
tere
Sattusin peale Sinu postitusele, kui otsisin lubiliiv segu kasutust. Sinu aida ehitusest on nüüd oma jagu aega möödas kas ja kuidas müür täna elab?
Vabandan, et kohe ei vastanud - üle pika aja tegin oma ajaveebi alles nüüd lahti.
Läksin vaatasin spetsiaalselt oma aida üle. Kõik püsib ideaalselt. Ei mingeid pragusid. Oleks ladumise ajal ja kuivamisel otseselt vett taevast peale läinud, siis ei tea, mil oleks saanud. Praegu peaks aga segu kivide vahelt kätte saama vaid meislite ja haamritega.
Postita kommentaar