Kirjade karp, 4

Anne tervitab

onu Rihardi

19.aprillil 1945.a.

Jõudu vennas!

Pidin sulle juba ammu kirjutama aga ei saanud kunagi. Nüüd siis olen kodus ja kirjutan.

Mina tulin kodu kõigi lastega esmaspäeval s.o. 17.aprillil ja jään vast kauemaks. Olen haige juba vast paar kuud. On vist see reumatismus või jooksva, kuidas seda ütelda. Seetõttu kadus söögi isu ja jäin kõhnaks. Käisin linnas arstil. Vereproov võeti ka. See oli nõrk. Nii, et teada - kui ei ole verd ja kõhna, siis ka tervis kehva. Valu on nii jagades ja kätes. Nüüd olen parem aga alguses oli nii, et ei saanud üldse jalgade peale astuda ega üldse sängist välja. Sa vast mäletad kuidas Jokril oli.

Nüüd siis tulin kodu ära. Sääl tööd ei saanud teha. Kes siis söödikuid ikka tahab. Aga see kodu, muudkui võtta vastu. Loodan, et vast saan ikka terveks. Tuleb suvi ja soe. Eks siis kodus aita ema ja isa. Kantkülla, ei tea, kas lähen nii ruttu või ei, kindel ei tea olla. Nii et, ühesõnaga öelda, et minu tervis on küll päris kehva. Noor olen küll ja panen vastu. Aga eks näe, kas kosun või ei. Praegu olen nii kõhna, et kole on endalgi vaadata.

Sa kirjutasid kodu, et kas Anne ja Ago jooksevad? Kahju küll, et Ago veel ei jookse. Anne, see jookseb küll õues Laari Hennuga. August on nüüd Alatskivi traktori jaamas traktorist. Sai pikenduse ka selle pääle kuni sõja lõpuni. Tähendab proneeriti. Nüüd on iga päev sääl. Käib ikka õhtuti kodus. Nüüd kui mina olen kodus, siis on ikka siia tulnud. Muidu isa on ikka nagu alati. Eks ta jää vanemaks ja tervis kehvemaks. Ema, see on kah nagu ennem. Ega nooremaks lähe keski.

Puudega on aga kehvasti. Ei olnud talvel, kes metsas kokku ajas. Nüüd on lubatud 4 meetrit. Aga ei ole, kes lõikab ära. Oleks minagi terve, siis katsuks minna. Aga näed, seda ei ole. Kui sõda aga lõpeks, siis oleks kõik hästi. Et see Saksamaa rutem saaks võidetud. Selle kevadise tööga on ka tegemist. Künd on kündmata. Ei tea, mis saab. Jokri maad ka juba mõõdetakse, saab ühe Kallaste venelasele. Vist võtab selle sori poolse - siit meie vaheheinamaa tükist pääle kuni taha otsa välja.

Mehi on ka meie külas palju ära - Aadu Juhannes, Praagmetsast Poolakese, Luuka August, Piiri Eedi ja Alasoos veel teisigi. Õunapuu Karliga ja Pärna Aleksandriga on kehvasti. On ka rumalad. Tahtsid ilma loata kodu tulla. Olid sõitnud rongiga kuni Kaarepere jaama ja sealt siis jala viskama hakanud. Aga jäid vahele. Sattusid kontrolli kätte ja nüüd on Tartus. Muidugi on neil nüüd kehvasti. Olevat mõelnud kodus ära käia ja siis tagasi minna. Aga ärgu ükski seda tehku - praegust hoiatan sind ka. Katsuge sakslane hävitada, siis saab igaüks kodu.

Palal hakatakse neid surnuid, mis sakslased tapsid, ümber matma. On juba osa kirste valmis aga neid tuleb ju teha mitukümmend. Laumetsa Villem ka tegi ühe.

Kui sa mulle kirjutad, siis kirjuta koju.

Tervisi paremaid.

Magda

*************************************************************************************

Illustratiivne foto - Kursi valla rahvakaitslased (tuntuma nimega - hävituspataljonlased). Enamus neistki vist demobiliseeritud. Lisaks paar ideelist komnoort. Pilt pärit siit.

Imelik aeg oli see meie isade ja vanaisade oma. Nii imelik, et häbeneme sellest rääkida nii nagu tegelikult oli. Osadel poistel ju vedas - sõja lõpp oli silmapiiril ja nemad tagasi kodumaal, elusalt, pealegi Venemaalt. Ma ei tea, mis juhtus Magda kirjas mainitud "hüppesse" läinud Karli ja Aleksandriga edasi. Päris kodu oli ju nii ligidal, kuid väeosadest lahti ei lastud, sõda ikkagi. Mine tea, ehk ikka andestati seekord... Paljudele Punaarmeest vabastatutele pisteti aga uuesti relvad pihku ja tehti neist hävituspataljonlased. Pidid ehk nemadki kontrollima teeliste, "kahtlaste" isikute dokumente. Ning ega siis keegi enam teadnud, kes oma, kes võõras. Omad muutusid võõraks ja tihtipeale võõrad omaks.