Ilma pikema targutamiseta on selge, et mida väiksem laps, seda väiksem iseseisvus ja otsustusvõime. Kindlasti on mingi vanusepiir, millest alates laps on võimeline oma tulevikku mõistlikult suunama, kuid igaühe puhul on see erinev. Lapse ja nooruki raskel valikute teel peaks lapsevanemad olema need, kes pisut suunavad, utsitavad, aitavad. Valvemõttena tuleks siia lisada, et kui lapsevanemad seda ei tee, siis "normaalses ühiskonnas..." jne. Kuid tegelikult me vaevalt leiame kusagilt seda ideaalselt normaalset ühiskonda. Lihtsalt pisut kahju, et ka meie oleme oma riigi ehitamise tuhinas mõned lapsed sootuks unustanud.
Mitme selle suve suurema ja raskema töö tegemiseks leidsin küla pealt juba aasta kodus molutanud poisi. Ega ta päris vabatahtlikult kodus ka ei istu. Tema probleem on selles, et ta häbeneb. Häbeneb oma haridust. Juhtus nii, et sellel ajal kui ta kooli läks, selgus tõsiasi, et tema ema ja kusagil tundmatuses viibiv isa olid lapsele unustanud tähed ja numbrid selgeks teha. Teised esimesse klassi astujad teavad teadagi algkursust botaanikast, geograafiast, politoloogiast ja millest veel, mistõttu õpetajatel oli mure suur. Spetsialistidel toimusid poisi ja emaga igatsorti vestlused ning leiti päästev lahendus. Pisipõnn pandi põhiharidust omandama ühte erilisse kooli, lihtsustatud õppekavaga, internaadiga pealekauba.
Aastad möödusid ja saabus tähtis päev. Pidulikul aktusel anti koolilõpetajatele põhikooli tunnistused, need lihtsustatud õppekavale vastavad. See poiss aga aktusele ei läinud. Tema ema ja teadmatuses viibiv isa olid unustanud, et pere vanim poeg lõpetab kooli, nii et tal oli pisut häbi klassikaaslaste ja õpetajate ees. Koolis oli aga räägitud, et nüüd on teie ees lahti küll mitte kõik, kuid mitmeid uksi. Kuna poiss oli kõik vaheajad ja nädalalõpud kodus pidevalt midagi meisterdanud, eriti meelsasti just neid asju, millel põrisev mootor, siis oli talle tulevane elukutse ammu teada. Küllalt õhinal läks ta sinna paari kutsekooli, mida ta teadis ja sai... sügava häbi osaliseks. Selle hariduspaberiga, mis temal on, muidugi ja iseendastmõistetavalt autoasjandust eriti õppida ei saa. Enamus koole nõuab vähemalt põhiharidust, kuid sellel poisi on põhiharidus lihsustatud õppekava alusel. Teisisõnu põhiharidust polegi.
Kutseõppena saab autoasjandust õppida ka põhihariduseta. Selleks peab aga olema vähemalt 17 aastane. Sellel suvel saab sellel noormehel vajalik eluaastate arv elatud ja koos oleme leidnud ka vastava kooli. See aastane ametiõpe saab aga olema mitte see, millest noormees on viimased kolm aastat unistanud - autode elektrotehnika ja elektroonika, vaid jällegi mingi "lihtsustatud õppekavaga". Kui palju see õppimine inimesele, kes "pesumasinatest muruniidukeid ehitab", autode putitamiseks vajalikke oskusi juurde annab, on iseküsimus. Küll aga saab ta mingi paberi, millega tal ilmselt pärast õppimist pole tööturul samuti midagi peale hakata nagu oma põhikooli tunnistusegagi. Õnneks ta seda veel ei tea.
Muidugi puhun ma sääsest elevanti, võidakse ütelda. Lihtsustatud õppekavaga põhikooli lõpetajaid on vaid käputäis ja s**ta nendest mõnedest unistustest ja nende laste vanemate kunagistest unustamistest. Samas ei saa ka elevandist sääske teha. Kui igal aastal langeb põhikoolist välja 700-900 last, siis tekib paratamatult küsimus, millised võimalused oleme me ühiskonnana loonud, et ka nemad saaks oma elu elatud. Väärikana ja lapsepõlvest sõltumata. Äkki tuleks meil siiski rikkuda laste õiguste konventsiooni ja lubada lapstööjõu kasutamist. Mis siin ikka valehäbitseda, sest muud midagi meil põhihariduseta, koolist väljaarvatud lastele pakkuda ei ole, vähemalt kutsehariduse osas.
Seoses selle poisi looga tuli mulle koheselt meelde üks üldtuntud eksperiment psühholoogia ajaloost. Kuna hingeteadus on praegu väga populaarne, siis enamikele on see eksperiment ka kindlasti teada. Seepärast meeldetuletuseks teen lühidalt.
Kolmekümnendatel aastatel töötas Iowa ülikoolis psüholoogia õppejõuna doktor Wendell Johnson, kelle spetsialiteet oli kõne pataloogia. 1939. aastal võttis Wendell oma inimkatseteks lastekodust - kust siis veel!?, 22 igati normaalset ja tervet last. Lapsed jagati kahte rühma. Lastega hakkas põhiosas tegelema dr. Johnsoni andekas aspirant Mary Tudor. Ajaloohuvilised võivad tõmmata selle aspirandi ja samanimelise kuninganna vahele, kellel hüüdnimeks Verine Mary, teatud paralleele. Ega austatud õpetlase poolt juhendatud aspirant Mary teod olemuslikult ju palju erinenud kuulsa nimekaimu veristest tegudest. Tädi Mary rääkis esimese lasterühmaga tavalist mesijuttu, kuidas nad on tublid, õpivõimelised ja kõneosavad. Teise grupi lastega olid aga hoopis teised jutud.
Dr. Wendell Johnson ja katsealune
Mitme kuu vältel kohtus iga laps tädi Maryga korduvalt. Tavaliselt kestsid need kohtumised 45 minutit, mille jooksul sinna teise gruppi kuuluvate laste juttu pidevalt katkestati, parandati, häiriti. Neid lapsi hurjutati, häbistati, mõnitati kogu kohtumise vältel. Eksperiment nägi ette sisendada lastele, et nad räägivad valesti, ei häälda sõnu õigesti, kokutavad. Katse tulemust pole raske aimata. Praktiliselt kõik teise rühma lapsed said paarikuulise eksperimendi tulemusena edaspidisesse ellu kaasa püsiva ja pöördumatu kõnehäire, mis väljendus eelkõige kokutamises. Sellele teaduslikule uurimistööle tuli aastakümneid hiljem juriidiline jätk, mille iga huviline kindlasti leiab ka internetist. Kellelt peaksid aga kompensatsiooni küsima meie oma Eesti teise kategooria lapsed, kes mingitel põhjustel jäävad põhihariduseta ja seeläbi kutseõppeta. Kuidas alustada unistusteta elu ja elada lõpuni elamata jääva eluta?
Postitused
5 kommentaari:
Ma olen väga kaua koolis töötanud, nagu sa tead, ja minu kogemused ütlevad, et haridust tahetakse ikka kõigile anda, lausa pakutakse kandikul. Eriti selle riigikorra ajal. Vald maksab töövihikud kinni, annab tasuta süüa, sõit kooli-tagasi on prii, õpetajad jooksevad lastel kannul, et "tule vasta järele".
Meil on siin üks suur poiss 9.kl, kes on maakonna kõikides koolides olnud, nüüd siis meil, ja kui ise natuke tahab, vb lõpetab siis põhikooli ära ka.
Neid lihtsustatud õppekavasid ei anta niisama, mingi komisjon otsustab ja mingi vastav näidustus peab olema, vist eelkõige vanema taotlus/nõusolek.
Isegi seda ma ei usu, et muidu lahtiste käte ja sotsiaalsete oskustega poiss ei leia tööd, kui ta lihtsat tööd oskab ja teha tahab.
Küllap on ka koole, kus saab õppida, ja kui sa ise tubli mees oled, siis pole ju kunagi hilja omandada ka õige põhiharidus.
Ma targutan ka.
Sellel poisil oleks vaja head tuttavat, kes ta esimesele töökohale sokutab. Ja kui ta on tõesti nii tubli nagu jutus kirjas- siis edaspidi ei tohiks probleeme olla.
Ei tea ma küll ühtki tööandjat, kes küsib vaadata tunnistust. CV-s kirjas põhiharidus + soovitused ja sellest esialgu piisab.
Hiljem saab alati juurde õppida. Täiskasvanuid võetakse kooli kahe käega ja lausa tasuta.
Ma ei eita, Sjgelle, et hariduslik potitamine on tänapäeva hariduselu märksõna. Kuid vaatamata sellele on põhikoolist väljalangevate õpilaste arv märkimisväärne, olgu põhjused millised tahes.
Just selles näen ma probleemi. Alaealisi teatavasti võetakse tööle suurte kitsendustega. Põhihariduseta kutseõpe on selline nagu ta on - reeglina on õppimaasumiseks nõutav vanusetsensus 17 aastat. Ja nii nad siis molutavad kes aasta, kaks, mõni kolm ja neli aastat kusagil. Ning kokkuvõttes ei töö- ega õpiharjumust.
P.S. Konkreetne juhtum, erivajadustega laste kooli suunamine, sai kuuldavasti otsustatud ema sõnade peale: "Eks ma talle tähti näitasin, aga tal ei jäänud meelde - mina ei tea miks."
Indigoaalne, kindlasti on see pea ainuke võimalus. Ja loodetavasti enamikule neist 700st põhikoolist väljalangejale selline hea tuttav teele satubki. Ülejäänud aga...
Statistikaameti kohaselt 1/3 vanuses 15-24 aastat ei õpi ega tööta kusagil. Olelusvõitlus ja konkurents on elu lahutamatu osa. Siiski hakkab pisut hirm oma laste pärast. Nemad peavad elama edaspidi ühiskonnas, kus oluline osa meie kogukonnast on tahtmatult omandanud sotsiaalse puude, lisaks meile, muidusööjatest pensionäridele.
Hundi ulg, ega ma tahtnud Su väiteid ega arvamusi kahtluse alla seada. Iga juhtum on omamoodi. Täna just lugesin uudistest, et väljalangevus põhikoolist on TUNDUVALT vähenenud.
Ma olen oma elus näinud purulolle(vabandust), keda vanemad ei pane erikooli ega lase ka LÕKi(lihtsustatud õppekava) peale panna, sest tema laps pole mingi loll.
Ma olen näinud ka neid, kes on erikooli lõpetanud(ka sealt saab eriala), ilusti elus toime tulnud, naise võtt, lapsed saanud - midagi pole pahasti.
Seda konkreetset poissi peaks siis kuidagi otsa peale aitama ja selle rumala ja hoolimatu ema juurest ära viima.
Mis puutub noorte töö oskusse ja otsimisse, siis abitöödel ikka võib ju käia. Aga täna just rääkis kolleeg, et tema ema otsib maal inimest, kes tuleks hooajatöödel appi. Ei leia "lolli", üks küll käis, tegi natuke tööd ja kadus. Hiljem kukkus puuriit ümber.
Nojah, igatepidi keeruline.
Postita kommentaar