Selle suve odöör

Kui Marlene Dietrich kolmveerand sajandit tagasi endale meesteriided selga pani, lõppes inimeste sooline eristumine riiete järgi. Kosmeetikatööstus seevastu on siiani järginud puritaanlikku sugude eristamist. Igasugused pealemääritavad lõhnaained, isegi pesemiseks tarvitatavad seebid ja möksid on poelettidel järjekindlalt eraldatud meeste ja naiste omadeks.

Sellel aastal on aga ühed pisikesed putukad teinud revolutsiooni taolise igandi murdmiseks. Käisin Avinurme tünnilaadal. Vahemärkusena olgu öeldud, et tünnilaadal nägin tervelt kolme tünni, eelmisel aastal sibulalaadal kolme sibulamüüjat jne. Just seal laadal ma adusingi, et lõpuks ometi on tekkinud lõhnade maailmas üks uniseks aroom - OFF. Seda odööri kasutavad ühiselt nii mehed kui naised, vanad ja noored. Eks ma isegi olin lõhnastatud selle, tegelikult imalalt vastiku haisuainega.

Ega selline lõhnastamine eriti odav pole. Nagu oleksin vanakooli härrasmees, panen esimese (off)lõhnakorra peale pea koheselt ärgates, et terassil hommikukohvi juua. Enda arust haisen piisavalt kaua, kuid sääsed seda ei arva. Seepärast kestab taoline aroomiteraapia tavaliselt hiliste õhtutundideni. Kuid mitte ainult. Need vereimejad oskavad päeva jooksul ennast kuidagi ja ikkagi ka siseruumidesse peita, et siis öösel magava, teadvuseta inimese kallal oma jälke tegusid korda saata. Seepärast offitan ennast ka ööseks. Kogu see olukord on muutunud üpris tüütavaks ja ka rahakotti laastavaks.

Seepärast proovisin meenutada aega, mis oli enne OFFi. Esimesena tuli koheselt meelde nõukogude "Taiga". Keegi kusagil tabavalt kirjutas, et selle vene tökati peale ei põgenenud ainult sääsed vaid kogu küla. Käepärasem vahend oli ka nelgilõhnaline odekolonn. Aga ometi oli elu ka enne igasugu sääsetõrjevahendeid ning ega seda odekolonni polnud ka alati käepärast võtta. Lapsepõlvest tuleb ähmaselt meelde metsaskäigud koos isaga. Kõigepealt sai laps kokku hõõrutud poolitatud küüslauguga. Metsas olles sai kindluse mõttes asi üle käidud kas raudrohu või sõnajala käkerdatud lehtedega. Mõnikord oli isal kaasas ka pisike pudelike puskarit, mis pealemäärimisel kõik putukad eemale peletas, kuid isa eelistas millegipärast pealemäärimisele sissevõtmist.

Mina olen igatahes otsustanud, et mina enam ei aita OFFi maaletoojat rikaks saada. Mitte et ma kade oleksin kui kellelgi hästi läheb, lihtsalt ma olen nii vaene. Esimese asja olen igatahes juba teinud. Voodi peatsisse olen laotanud elupuu oksad. Laman juba mitmendat ööd voodis nagu ehitud koolnu, see eest magan igal ööl ka sügavat ja rahulikku laibaund, ükski sääsk tüütamata. Kui oma viimase OFFi tühjaks saan hakkan aga ennast küüslauguga määrima - oma peenra pealt eelmisel aastal võetud. Mis sest et haisen küüslaugu järgi nagu Kopli tramm, tuletangi meelde oma linnas elatud aastakümneid. Ning ega see küüslauk hullem ole kui see muu haisev, poodides müüdav putukakeemia. Pealegi olen siis veel ka trenditeadlik - öko ja selline värk.