Võitlev "ateist"

Nüüd ongi sedasi, et pole enam suitsetanud. Pisut imelik see on aga pikapeale ehk harjub ära. Natuke sarnaneb see joomise mahajätmisega. Kuigi alkoholist loobumine on kordi kergem. Viimase puhul on ainult tsüklist väljumine füüsiliselt raske. Ülejäänud osas on alkoholist loobumine aga kinni mõtlemises ja depressioonide leevendamises teiste vahenditega. Sigarettidest loobumine on seevastu iga inimese pisike kangelastegu, sest nikotiinivajadus on seotud füüsilise enesetundega. Aga see sellest...

Mulle on alati käinud pinda need karsked alkohoolikud ja tubakasõltlased, kes pärast loobumist hakkavad võitlevateks "ateistideks". Need kes propageerivad pealetükkivalt oma tervislikku eluviisi, näägutavad ja õiendavad napsitajate ja suitsetajatega. Ma tean omast käest, et ühe korraliku lõunasöögi lõpetab hea naps ja mõnus sigaret (kange sigarillo on eriti kaif!). Või seda, et pisut hoogsama peo käigus ei loeta pudeleid ega suitsukarpe. Kui keegi on möku ja ei oska nende ainetega piiri pidada, siis see ei tähenda seda, et kogu ülejäänud maailm on tahtejõuetute sõltlaste kamp kes pole saanud veel "valgustust". Millegipärast aga just kõige hullemad sõltlased peavad oma kohustuseks hakata pärast loobumist röökima seda, et alkoholi ja sigarettide müüki ning tarbimist tuleb piirata, keelustada ja karistada. Minul on igatahes alati piinlik kui mõni joodikust nüüdne karskustegelane, kellega mõnigi pudel on ära lahendatud, ilmub aegaajalt lagedale oma järjekordsete epistlitega.

Nüüd olen aga mõnedes senistes seisukohtades kahtlema hakanud. Olgu selle alkoholiga nagu on. Igatahes on selle liigne tarbimine sarnane süütu flirdiga kui võrrelda narkootikumide pruukimist pisut vürtsikamate toimetamistega. Minu kõhklused senistes põhimõtetes on seotud tubakatarbimisega. Omal nahal nikotiinist ja tõrvast tuntav füüsiline vaev ja valu lihtsalt "sunnib" epistlit lugema. Seda eriti oma enda laste puhul kui tekkinud haigust seostada kuidagi ka võimalike geneetiliste eelsoodumustega. Nooremad lapsed, keda säärane moraalilugemine eelkõige puudutab, nägid mind seal teispoolsuse eelkambris, intensiivravi palatis. Ehk oli sellest neile abi mõningateks mõtisklusteks.

Kuid veelgi enam. Viimasel ajal olen mõtelnud selle üle, et näiteks kaitseväes võiks suitsetamine olla keelatud. Ma mõtlen just neid ajateenijaid. Selline paarikuuline sundpaus aitab ehk mõnelgi poisil teha seejärel kergemini otsust loobuda suitsetamise taasalustamisest. Ma ei tea tuhkagi meie kaitseväest. Tean lihtsalt seda, et vene kroonu teenimise ajal olid sealsed "kohustuslikud" suitsupausid paljude poiste jaoks tema suitsetajatee alguseks. Mina ise olin vene sõjaväkke minekul juba aastaid tubakustatud. Tõenäosus, et armeest tingitud sundpausi järel oleks uuesti suitsetamist alustanud on ..., ei tea. Ilmselge on see, et mida vanemaks inimene saab, seda väiksema tõenäosusega saab temast nikotiinisõltlane. Vähemalt ei tea mina ühtegi omavanust, kes alles praegu alustaks suitsutõmbamist.

No nii, olengi jõudnud sinnamaani, et haletsusväärse sõltlasena olen hakanud teiste "hingi päästma". Õnneks päris nii see pole. Mulle näiteks meeldivad need tubakasõltlaste seltsid, kes seitse päeva nädalas peavad ühes ja samas kohas oma seltsingu koosolekuid koos tellitud söökide ja eelkõige jookidega. Viimast kutsutakse tellitud baariteenuseks. Kuigi minul nendele koosolekutele asja pole, siis miks mitte. Kuidagi elegantne ninanips suitsetajatelt kõigile nendele mittesuitsetavatele võitlevatele "ateistidele".