neljapäev, 25. märts 2010

Roza Rips ja Madame Alexander

Kuigi poliitkorrektselt ei ole see vist tänapäeval õige, leidub siiski hulgaliselt peresid, kus poistele kingitakse poiste ja tüdrukutele tüdrukute mänguasju. Ning mis veelgi hullem, mõned lapsevanemad on murelikud kui poiss mängib liiga palju nukkude ja tüdruk autodega. Mina küll nukkudega üleliia ei mänginud, kuid üks on mul alles tänini ja teine meeles lõpuni.

Allesolev nukk kingiti siis kui olin juba mees, kuid oma lapsed olid ikka veel sündimata. Kingiti mulle selline tore ja ontlik kiilaspäine vanahärra, vuntsid ees. Nimeks sai Oskar. Praegugi lösutab suures toas Polyphoni kastil ja valvab mängutoosi metallist heliplaate. Ega sellest nukust polekski juttu, kuid avastasin, et Oskar on minu juures elanud juba üle kolmekümne aasta - uskumatu, kuhu aeg küll kadus...

Aga see teine nukk, sellega mängisin lapsena küll päris tihti. Eks ta oli mõne vanema õe pärisoma. Seega minust vanem aga hea mängukaaslane. Esimestes mälestustes oli see kaltsunukk kindlasti minust pikem. Kuid üsna pea olin temaga peaaegu ühepikkune. Nuku nimigi oli ammu enne mind, Roza Rips. Roza võis tulla sellest, et nuku keha oli roosakast sitsist. Nuku näos olid aga iseloomulikud pikad ripsmed. Nende asjade kokkupanemisel saadigi vist Roza Rips. Ega ma temaga neid tüdrukute mänge mänginud. Küll aga tantsisin. Neiu Roza oli lapsemõistes elusuurune. Ta oli hea tantsupartner, allus kergelt meespartneri juhtimisele, mis poisikese mehemina kujunemisel polnud vähetähtis. Muusikavaliku eest hoolitsesid vanemad vennad ja õed, kes püüdsid läbi ragiseva eetri kaasaegset tantsumuusikat. Selle järgi siis Roza Ripsiga tantsusamme sättisin. Ilma tegi tollal muidugi Bill Haley - see oli tipp. Kuid esimestes tantsumälestustes on meeles siiski midagi rahulikumat. Ju siis rokk oli ikka veel liiga radikaalne, et ka lääne raadiojaamad mängisid veel valdavalt nunnumeetrilist muusikat. Ja ega ma mürki võta, et kõik selle muusikaga oli täpselt sedamoodi - mälestused, eriti varasest lapseeast on alati pisut ähmased.

Roza Rips tuli mulle meelde aga hoopis seepärast, et nägin ühes internetipoes müügil Madame Alexanderi ühte nukkude kollektsiooni. See nukuvabrik asutati üle kaheksakümne aasta tagasi ja tegutseb ilusasti tänapäevani. Seejuures on mitmed Madame Alexanderi nukkude sarjad muutunud kollektsionääride kogumisobjektiks. Ma ei tea, kas Tallinna Lastemuuseumis või Tartu Mänguasjamuuseumis on näiteid Madame Alexanderi nukkudest. Igal juhul paarkümmend aastat tagasi, veel nõukogude ajal, lasi Madame Alexander müügile suveniirnukkudena nn. rahvaste seeria, sealhulgas ka Eesti nuku. Sellist nukku müüaksegi oksjonil alghinnaga 60 dollarit.


Selle pildil oleva Eesti kollektsiooninuku puhul vaevab mind üks küsimus. Ma pole eriti tark meie rahvariiete tundmises. Millist kihelkonda pidas Madame Alexander küll silmas meie nuku riiete kujundamisel?

sIifJCDLTm

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mul tundub, et madame on olnud mõjutatud ukraina või moldova triipudest. yheski Eesti paigas ei tea selliseid undrukud olevat.
aga ma pole ka asjatundja sel alal.
pluus ja pihik juba sobivad.

zeeta

kaaren ütles ...

Baretiga on bambusesse pandud...

Linda Järve ütles ...

Vaatasin, et Sul on blogipuu kood postituse all. Praegu vist pääsevad läbi ainult ilma fotode ja piltideta postitused, nagu olen lugenud ja nagu ka mu enda kogemus näitas.

Hundi ulg ütles ...

Mul on arvutis olemas ka pilt sellest nukust tagantvaates. Siis on see barett küll juba tanu moodi. Eestvaates on see aga tõepoolest mingi mereröövli peakatte moodi.