Tugitoolisport

Muidugi ma vaatan olümpiamänge. Vähemalt neid alasid kus meie osaleme. Meie omade õnnestumised on mulle kui minu isiklik võit. Ebaõnnestumised muidugi kuuluvad seevastu sportlastele, treeneritele ja tiimile. Mõnda ebaõnnestumisse suhtun kaastunde ja mõistmisega. Näiteks Kristiina katkestamine eile. Tal on juba siiski hõbemedal võidetud ja see on suur asi. Mõni ebaõnnestumine paneb õlgu kehitama. Näiteks meie meeste kukkumine - no ei vedanud seekord lihtsalt. Seevastu ülejäänud esinemiste puhul kihvatab peas see tuntud "kuradi sporditurist!". Seda muidugi enne kui hakkan lohutama end triviaalsete õigustustega. Et ikka kui väikesed me oleme ja valikupuudusel siiski tublid. Et pääs olümpiale on iseenesest saavutus. Et meie noorsportlane vajab võistluskogemust, kuigi meie sporlasest pea kümme aastat nooremad võidavad medaleid. Lohutan sellega, et tulla olümpial 189. kohale on hetkel ikkagi maailmas 189. tulemus, mis sellest, et rohkem võistlejaid lihtsalt pole.

Kogu selle asja juures taban aga hoopis tihedamalt ennast mõttelt, et mis siiski motiveerib ebaõnnestunud sportlast seda tööd tegema? Teab ta ju ise, teavad treenerid ja publikum, et ta kunagi ei võida. Tema roll võistlustel on olla nende hulgas, kes annavad võistlusele kvantitatiivse mõõte. Olla taustaks, et tipud saaksid särada. Tegelikult on sportlase töö vist nagu iga teinegi amet. Oled sattunud seda tööd tegema, töö ise ka pisut meeldib ja makstakse veel pealekauba. Lisaks meediahuvi ja mõningane tuntus, mis vähemvõimekat inimest ehk ka meeldivalt kõditab.

Kindlasti pole sportlasele vähetähtis tasu, mida ta töö eest saab. Oleme lugenud sellest, et maailma spordikarusellis tippu jõudnud Eesti sportlased investeerivad juba karjääri kestes miljoneid kroone oma sääste erinevatesse äriprojektidesse. Ning kõik on õige, hea töö eest vääriline tasu. Aastaid tagasi kui meie keskmine palk oli mingi viis tuhat krooni kuus, said meie saavutustelt tagsihoidlikud, kuid Eesti esiliigas tegijad korvpallurid keskmisest palgast 4-5 korda rohkem. Miks ei peakski sportlasele maksma mitmekordset eesti keskmist. Sportlase karjäär on teatavasti lühike ja kõik see muu jutt. Millegipärast tulevad mulle aga nende väidete puhul meelde balletiartistid. Loodetavalt on ka nende töö väärikalt tasustatud. Kordeballeti artist võrdselt meie olümpiakoondise taustasportlasega.

Eestis on omakeelne haridus sedavõrd uus asi, et meil puuduvad sõnavaras terminid mingi nähtuse tähistamiseks. Kirjutasime sõna kultuur Põhiseadusesse ja lubame seda hoolikalt kaitsta. Mis asi see kultuur aga olemuslikult on, seda me üheselt ei saa ütelda. Selleks peame ikka mingid abisõnad tarvitusele võtma, et selge oleks millest me igakord parasjagu räägime. Aegajalt pean iseendalegi meelde tuletama, et sport on meie riigiõiguslikus haldusstruktuuris sama oluline kui kirjandus, teater, muusika ja need asjad. Eelmisel aastal tekitas pahameelt, et mõned loovisikud käisid Kultuurkapitali toetusel sisuliselt turismireisil. Minul polnud selle vastu midagi - eneseharimine ja silmaringi laiendamine pole sugugi paha. Miks siis mitte ka sporditurism, mõtlen, kuid siis hakan ruttu heietama sellest kui väikesed aga siiski tublid me oleme...

Üks on kindel. Sport tervikuna läheb kordi enam rahva hinge kui mistahes muud kaunid kunstid. Siinkohal ei oma tähtsust, kas minu arvates on see hea või halb. Lihtsalt see on nii. Vastasel korral oleks meie päevalehtede kaunite kunstide ja spordi mahusuhted mitte ainult olümpia ajal vaid ka tavapäevadel hoopis teised. Seepärast naudime seda, mis on kõrgkultuuris hetke mainstream - olümpiat.

P.S. Pisut kannatust - varsti on lumi läinud. Siis saab telekast nautida meie kõigi poolt armastatud masoteraapia saateid, Eesti jalgpallikoondise esinemisi.