laupäev, 13. veebruar 2010

Ordnung muss sein


Haiglasoleku eredamaks elamuseks oli kahtlemata intensiivi palat. Pigem mitte palat vaid hämar ootesaal võimalikuks kutseks teispoolsusesse. Ma ei tea, kas see ruum on kunagi ka valgustatud. Minu kõigil ärkveloleku hetkedel oli see kindlalt üle kümne voodiga suur saal igatahes pimendatud, igale ootajale külgelülitatud masinad vilkumas nagu multimeedia DJ puldid. Prillideta lühinägijana oli ümbritsev pilt minu jaoks lisaks hämarusele ka udune. Sellest udust ilmusid aegajalt fookusesse sinisesse riietatud ilusad ja head inimesed, kes võtsid valu ja andsid vastu hea sõna ning mõnikord lohutava julgustava pai. Hämmastav, et meie ajal on veel kusagile koondunud niipalju headust.

Ühel hetkel läks asi küll karmiks. Silmade avades oli minu kohal mitmed näomaskides inimesed, kes parajasti mingit varrast mulle hingetorusse surusid. Arvatavasti inspireerituna ülalkirjeldatud ebamaisest keskkonnast ja reaalsest lämbumise tundest oli mu esimeseks reageeringuks aktiivne vastupanu. Lämbumistunne oli suurem kui mistahes valutunne. Seepärast rabelesin kõvasti, kuid appitõtanud kinnihoidjad olid kokkuvõttes tugevamad. Mingil ajahetkel jõudis minuni selgitused sellest, mida minuga üritatakse teha ja ma rahunesin. Õigemini leppisin sellega. Õnneks enne järgmist kustumist jõudsin vabandada ja tänada.

Veel üks hetk samast paigast on eredalt meeles. Pooluimasena kuulen, et keegi korduvalt ja üha nõudvamalt soovib, et ma kirjutaksin kuhugi alla. Hämarusest fokusseerub üks tädi, kes ulatab mulle pastakat ja mingit formulaari. Proovin kuidagi pärida, et mida minust tahetakse.

"Te peate andma allkirja, et olete oma asjad kätte saanud!" selgitab tädi.

"Mul jäid asjad vist osakonda," proovin loogiliselt vastata.

"Ei, need asjad millega te alla tulite on teile tagastatud - kirjutage palun alla," ei jäta tädi oma.

Mul on selleks liiga sant olla, et millestki aru saada ja seepärast olen valmis oma allkirja andma millele iganes ja kuhu tahes. Teen pastakaga mingid allkirjale sarnanevad konksud - hetkel paremini lihtsalt ei suuda. Tädi noogutab rahulolevalt, kuid nähes arvatavasti mu näos siiki mingit arusaamatust, kergitab mu tekki ja ütleb:

"Näete, saite ju tagasi!"

Vaatan ka teki alla ja lõpuks mõistan. Mu alukad, minu ainukesed isklikud asjad millega mind operatsioonile kärutati on mul jalas. Kas need vahepeal olid kellegi juures hoiul? Pingutan oma mälu kuidas tahes - ei mäleta. Aga lõppude lõpuks on ju kõik korras, jõuan enne järgmist kustumist mõtelda. Ordnung muss sein. Ja ka paberid selle kohta on korras, ohkan kergendusega.

9 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Ilusad alukad:D
Kui juba naljatuju on tagasi, siis on kõik hästi.

Anonüümne ütles ...

Nende alukate pärast tasus pingutada, tõesti imeilusad :))))
Pinguta edasi...saa terveks, kas või nende alukate nimel :)))
Varesele valu, Hundi ulg saab terveks.

kr...

pildimasinaga ütles ...

Väga hea.. said tagasi :)
Aga tundub, et sa hakkad tervemaks saama, sest eks kord päeva paari jooksul käib mu peast see mõte ikka läbi, et kuidas tervis ja kas ikka läheb paremaks.. ning kas Hundiulg kirjutab varsti..
Nüüd hakkas kergem, sest kerge huumor on tähtis hetk :)

Bianka ütles ...

Kui mu vend oli pärast oppi intensiivis, siis selgus küll, et ta maine vara oli vaid osaliselt kaasa toodud. Otsisin ta asju haiglat pidi taga ja nipet-näpet jäigi kadunuks.

Intensiivis oli kuidagi kõhedaks tegevalt vaikne ja hämar tõesti. Seal olijad viibisid nagu kahe maailma piiril. Et kas kaldub siia-või sinnapoole. Ei osanud me sulle sel ajal pöialtki hoida. Nüüd aga muudkui head paranemist!

kaamos rules! ütles ...

Kohe tuli meelde, kuidas Peremehega iga kord kui ta jälle intensiivi satub (paraku kord-paar aastas ikka juhtub) vaidleme: tema ei taha kuidagi tollest viimasest isiklikust hilbust loobuda ja mina veenan teda, et ega need kuhugi lõplikult kao.
Selle nägelemisega kaob meelest haiglassetuleku tõsisem põhjus :D
Aga sul pandi püksid puhta une pealt huugama ja toodi ka samamoodi tagasi? Hm, mida nendega küll vahepeal tehti, ah?

Hundi ulg ütles ...

Asi oli muidugi oluline. Haiglasse minnes paned ju uue pesu selga... Kui oleks ära kadunud, kus siis kahju ots.

Home ütles ...

Mis neist pükstest! Peaasi, et taas kirjutad.

Anonüümne ütles ...

Jah, ilmselt nii see on

Anonüümne ütles ...

EI MÄLETA,ET SUGULAST HOSPIDALI VIIES ASJADE KOHTA ALLKIRI TULI ANDA.AGA JU TULI JA JU EI OSANUD SEALT KEEGI OTSIDA RIDA (OLI SEE ÜLDSE?): HAMBAPROTEESID .
Niisiis sain sugulase hingedemaale mineku hetkeks tagasi kõik peale nende,sest seal oli ka kõvasti kulda.Püüa tuult väljal ehk "ise oled loll.."