Ordnung muss sein

Haiglasoleku eredamaks elamuseks oli kahtlemata intensiivi palat. Pigem mitte palat vaid hämar ootesaal võimalikuks kutseks teispoolsusesse. Ma ei tea, kas see ruum on kunagi ka valgustatud. Minu kõigil ärkveloleku hetkedel oli see kindlalt üle kümne voodiga suur saal igatahes pimendatud, igale ootajale külgelülitatud masinad vilkumas nagu multimeedia DJ puldid. Prillideta lühinägijana oli ümbritsev pilt minu jaoks lisaks hämarusele ka udune. Sellest udust ilmusid aegajalt fookusesse sinisesse riietatud ilusad ja head inimesed, kes võtsid valu ja andsid vastu hea sõna ning mõnikord lohutava julgustava pai. Hämmastav, et meie ajal on veel kusagile koondunud niipalju headust.

Ühel hetkel läks asi küll karmiks. Silmade avades oli minu kohal mitmed näomaskides inimesed, kes parajasti mingit varrast mulle hingetorusse surusid. Arvatavasti inspireerituna ülalkirjeldatud ebamaisest keskkonnast ja reaalsest lämbumise tundest oli mu esimeseks reageeringuks aktiivne vastupanu. Lämbumistunne oli suurem kui mistahes valutunne. Seepärast rabelesin kõvasti, kuid appitõtanud kinnihoidjad olid kokkuvõttes tugevamad. Mingil ajahetkel jõudis minuni selgitused sellest, mida minuga üritatakse teha ja ma rahunesin. Õigemini leppisin sellega. Õnneks enne järgmist kustumist jõudsin vabandada ja tänada.

Veel üks hetk samast paigast on eredalt meeles. Pooluimasena kuulen, et keegi korduvalt ja üha nõudvamalt soovib, et ma kirjutaksin kuhugi alla. Hämarusest fokusseerub üks tädi, kes ulatab mulle pastakat ja mingit formulaari. Proovin kuidagi pärida, et mida minust tahetakse.

"Te peate andma allkirja, et olete oma asjad kätte saanud!" selgitab tädi.

"Mul jäid asjad vist osakonda," proovin loogiliselt vastata.

"Ei, need asjad millega te alla tulite on teile tagastatud - kirjutage palun alla," ei jäta tädi oma.

Mul on selleks liiga sant olla, et millestki aru saada ja seepärast olen valmis oma allkirja andma millele iganes ja kuhu tahes. Teen pastakaga mingid allkirjale sarnanevad konksud - hetkel paremini lihtsalt ei suuda. Tädi noogutab rahulolevalt, kuid nähes arvatavasti mu näos siiki mingit arusaamatust, kergitab mu tekki ja ütleb:

"Näete, saite ju tagasi!"

Vaatan ka teki alla ja lõpuks mõistan. Mu alukad, minu ainukesed isklikud asjad millega mind operatsioonile kärutati on mul jalas. Kas need vahepeal olid kellegi juures hoiul? Pingutan oma mälu kuidas tahes - ei mäleta. Aga lõppude lõpuks on ju kõik korras, jõuan enne järgmist kustumist mõtelda. Ordnung muss sein. Ja ka paberid selle kohta on korras, ohkan kergendusega.