neljapäev, 18. veebruar 2010

Aga mis teil taskutes on?


Tegelikult arvasin, et Võrumaa kooliõpilaste läbiotsimine tekitab mingi laiema arvamusvahetuse. Tuhkagi! Politsei aktsioonid koolimajades või politsei koolides korda loomas on vist saanud meie laste ja lastevanemate aga ka pedagoogide argielu normaalseks koostisosaks. Vaid minusugused dinosaurused kergitavad veel imestusest kulmu. Olin siin eelmisel kooliaastal ikka väga hämmingus kui ka minu koduvalla koolis kutsus õpetaja ühele poisile tundi politsei. Poiss polevat sõna kuulanud.

Vaatamata sellele, et elan pagenduses, olen siiski kursis nende suundumustega, mis ühiskonnas toimuvad. Selle lubatavuse ja lubamatuse piiride nihkumisega meie koolides. Sellega, et enamus meie lapsi ei kasva koos mõlema bioloogilise vanemaga, mistõttu pere roll laste kasvatamisel ja kujunemisel on hoopis teine kui minu lapsepõlves. Tõustes veelgi suurematesse üldistusse tuleks mainida ka kõiki olulisi muutusi meie üldistes väärtushinnangutes ja prioriteetides.

Need ajad on vist jäädavalt möödas kui täiskasvanute maailma pahede ja mõnudega tutvus toimuks nii nagu minu teismelise eas - suure kamba poiste peale pudel-kaks peeti enne klassiõhtut, et aeglase tantsu ajal oleks siis julgem tunne tüdrukut enda vastu tõmmata. Praegune "pudeliarvestus", üks Lauaviin tüdruku kohta polegi ju enam mingi uskumatu erand. Rääkimata muudest ainetest, mis siis tingivad taolisi politseioperatsioone meie koolides.

Sellisele jõustruktuuride demonstratsioonile koolimajas on kindlasti leitud ka asjakohane nimetus ja õigustus - preventiivne töö noortega. Ja mis meil saabki kaasaegses maailmas olla midagi selle vastu. Kurikaeltel korjatakse ära sigaretid ja narkootikumid ning kool saab puhtamaks ning meie õnnelikemaks, sest siis on meie lastel, nendel headel, vähem ahvatlusi.

Oleme ju kõik harjunud totaalse turvakontrolliga lennujaamades. Mõnikord ehk pisut ebamugava protseduuriga. Kuid teadmine, et seda tehakse meie endi huvides, sunnib meid peletama mistahes mõtteid isikupuutumatusest. Pisut teine lugu on siis kui mõne kaupluse turvamees peatab meid läbiotsimiseks. Ma arvan, et enamusel kutsub taoline kontroll esile väga ebameeldiva enesetunde ja loomuliku protesti. Minuga õnneks pole seda juhtunud. Kuid eeldatavasti reageeriksin ikkagi väga häälekalt ja mitte koostöövalmilt. Samas kaupmehed kurdavad, et poevargaid on meie hulgas ikka küll. Miks siis mitte preventiivne inimeste läbiotsimine kauplustes?

Siit kaarega tagasi koolimajja, laste ja narkootikumide juurde. Ma pole veel kusagilt lugenud laste poolt loodud ja juhitud narkokaubanduse võrgustikust. Eks need asjad jõuavad kooliõpilasteni ikkagi täiskasvanutelt. Arvatavasti on täiskasvanud ka need, kes tarbivad põhiosa keelatud mõnuainetest. Seepärast miks ka mitte selline preventiine töö, inimeste läbiotsimine, töökohtades, kontserdisaalides ja teatrites, ühistranspordis? Homme astuvad meie töökohtade ustest sisse vormis isikud koos narkokoertega ja küsivad: aga mis teil taskutes on? Käekotis? Lauasahtlis? Ah, et tundub jabur ettepanek olevat: totalitaarne politseiriik, jalgealla tallatud põhiseadus ja inimõigused? Miks on siis nii, et politseioperatsioon koolis alaealiste suhtes on normaalne, kuid samasugune kontroll minu töökohas täiskasvanute seas on seevastu ebanormaalne?

Õnneks ongi nii, et politseinikud ja narkokoerad koolis on ebanormaalne vaid minusuguste silmis. Enamus näeb seda lihtsalt kui normaalset ja vajalikku paratamatust. Lapsed ise aga suhtuvad asjasse veelgi rahulikumalt - pisut elevust igavasse koolipäeva. Politsei preventiivsete toimingute tööplaan saab linnukese ja lapsed võivad minna vahetunnil rahulikult suitsu tegama.

7 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Noorem olles tekitas iga selline haarangulaadne sündmus mu mäletamist mööda teravat protesti, mida ei häbenetud ka välja näidata, nüüd ollakse vait ja vagurad - aga tegevus on ju sama, mõte samuti: "igaks juhuks" kahtlustatakse kedagi halvimas, soovitavalt harjutades sellise suhtumisega juba võimalikult noori. Millal niisugusest võimu ees koogutamisest üle saadakse?
Jah, muidugi on lihtsam tegeleda tagajärgedega selmet otsida põhjuseid.

Ma ei jälgi eriti meediat, su blogist leitud uudis häirib mind.

iibis ütles ...

Mina võin lihtsalt, repliigi korras, rääkida oma kogemusest väga noore õpetajana. Juba vahetunni ajal käitus üks piiga imelikult, tal olid külmavärinad ja polnud eriti kontaktne. Tunnis kukkus ta kokku. See on reaalsus, kahjuks. Ilmselt samaväärne dopingukontrolli või lennujaamakontrolli jmt. Enamik inimesi tunneb enese privaatsust riivatuna. Aga oskad ehk midagi välja pakkuda, mis suudaks ohjata seda vähemust, kellel on tablett pinalis, uriinikotike pärasooles - oli ju üks selline lugu - või pomm pesu vahel?

Anonüümne ütles ...

Ma võin küll oma taskuid ja isegi mõttemaailma kõikidele avada,sest varjamisväärset ei ole midagi.

helle ütles ...

Kui tunnis jääb laps ( 9. kl) nii magama, et isegi äratamise peale ei ava silmi, siis kutsume abi ...medtöötaja, kes midagi teha ei saa, ainult kahtlustab.
Kui vahetunni ajal läheb suitsetama varsti pool kooli, siis ei aita ka see, et uksed on päev läbi lukus (välja ei lasta!)
Tulemuseks on, et agressiivus kasvab, mõni käitub nimme tunnis nii, et välja saadetaks, siis kisub vetsus akna lahti ja suitsetab seal.
Ei aita siin politsei ega tema koerad.

Hundi ulg ütles ...

Paraku, Iibis, ei oska midagi välja pakkuda. Jääbki tõdeda, et tegemist on normaalse ebamugavusega.

Õnneks pole enam ise teismeline, lapsealiste lapsevanem ega pedagoog. Siiski küsiksin, mitte provokatiivselt, isegi vastust tahtmata, kas Sina oleksid nõus laskma ennast läbi otsida õpetajana oma õpilaste ees? Lihtsalt solidaarsuse mõttes.

Küsimus ajendatud sellest, et lapsena poleks ma mingil juhul allunud läbiotsimisele. Nagu vist ka Kaamos. Õpetajana oleks siis minusugustele protestijatele iskliku eeskujuga tõestamas, et läbiotsimised, politseihaarangud koolis on koolielu lahutamatu osaks. Et me kõik peame alluma taolisele kontrollile, mitte ainult kooliõpilased.

iibis ütles ...

Õpilaste ees - kui tegemist pole just mingi ekstreemolkorraga - loomulikult mitte. Kedagi ei otsitagi kellegi ees läbi. Ka õpilasel saab õpetaja vaid paluda oma koti sisu ette näidata, rohkem õigust tal pole. Pean tunnistama, et olen seda õigust ka klassijuhatajana kasutanud ning tuvastanud kotist vesipiibutubaka. Sellised kotisisudemonstratsioonid toimuvad üldjuhul eelinfo peale.

Arvatavasti ma ei valikski elukutset, mis eeldaks pidevat turvakontrolli läbimist. Paradoksaalne muidugi. Aga poes turvakontrolli huviorbiiti olen sattunud küll. Vastik muidugi - eriti see, et peale taskute ettenäitamist ühmati ilma vabanduseta - küllap teil on topelttaskud, teame teiesuguseid küll. Tegemist oli aastaga 1994. Siiamaani on vastik.

Kaamos ütles ...

Anonüümne kommentaar mitte millegi varjamise vajadusest kõlab üllatavalt irooniliselt, kas pole?

Tänapäeva meelemürgises maailmas õpetajana töötades oleks ka minu seisukoht võib-olla teistsugune. Ma ei tea. Inimene võib ju näiteks kiivrit ahistavaks pidada niikaua kui talle midagi pähe kukub. Pärast seda ehk hoopis magab koguni kiivriga, parem karta kui kahetseda.
Tänapäeval on vist nii mõnedki vanemad jätnud kasvatustöö, mida vanasti kodu pärisosaks peeti, kooli õlule. Siit see jama alguse saabki.
Ikkagi hakkaksin oma laste või iseenda sellise kohtlemise korral valjuhäälselt protestima.
Ah, ma vanaaegne ema ju ka :D