Aga mis teil taskutes on?

Tegelikult arvasin, et Võrumaa kooliõpilaste läbiotsimine tekitab mingi laiema arvamusvahetuse. Tuhkagi! Politsei aktsioonid koolimajades või politsei koolides korda loomas on vist saanud meie laste ja lastevanemate aga ka pedagoogide argielu normaalseks koostisosaks. Vaid minusugused dinosaurused kergitavad veel imestusest kulmu. Olin siin eelmisel kooliaastal ikka väga hämmingus kui ka minu koduvalla koolis kutsus õpetaja ühele poisile tundi politsei. Poiss polevat sõna kuulanud.

Vaatamata sellele, et elan pagenduses, olen siiski kursis nende suundumustega, mis ühiskonnas toimuvad. Selle lubatavuse ja lubamatuse piiride nihkumisega meie koolides. Sellega, et enamus meie lapsi ei kasva koos mõlema bioloogilise vanemaga, mistõttu pere roll laste kasvatamisel ja kujunemisel on hoopis teine kui minu lapsepõlves. Tõustes veelgi suurematesse üldistusse tuleks mainida ka kõiki olulisi muutusi meie üldistes väärtushinnangutes ja prioriteetides.

Need ajad on vist jäädavalt möödas kui täiskasvanute maailma pahede ja mõnudega tutvus toimuks nii nagu minu teismelise eas - suure kamba poiste peale pudel-kaks peeti enne klassiõhtut, et aeglase tantsu ajal oleks siis julgem tunne tüdrukut enda vastu tõmmata. Praegune "pudeliarvestus", üks Lauaviin tüdruku kohta polegi ju enam mingi uskumatu erand. Rääkimata muudest ainetest, mis siis tingivad taolisi politseioperatsioone meie koolides.

Sellisele jõustruktuuride demonstratsioonile koolimajas on kindlasti leitud ka asjakohane nimetus ja õigustus - preventiivne töö noortega. Ja mis meil saabki kaasaegses maailmas olla midagi selle vastu. Kurikaeltel korjatakse ära sigaretid ja narkootikumid ning kool saab puhtamaks ning meie õnnelikemaks, sest siis on meie lastel, nendel headel, vähem ahvatlusi.

Oleme ju kõik harjunud totaalse turvakontrolliga lennujaamades. Mõnikord ehk pisut ebamugava protseduuriga. Kuid teadmine, et seda tehakse meie endi huvides, sunnib meid peletama mistahes mõtteid isikupuutumatusest. Pisut teine lugu on siis kui mõne kaupluse turvamees peatab meid läbiotsimiseks. Ma arvan, et enamusel kutsub taoline kontroll esile väga ebameeldiva enesetunde ja loomuliku protesti. Minuga õnneks pole seda juhtunud. Kuid eeldatavasti reageeriksin ikkagi väga häälekalt ja mitte koostöövalmilt. Samas kaupmehed kurdavad, et poevargaid on meie hulgas ikka küll. Miks siis mitte preventiivne inimeste läbiotsimine kauplustes?

Siit kaarega tagasi koolimajja, laste ja narkootikumide juurde. Ma pole veel kusagilt lugenud laste poolt loodud ja juhitud narkokaubanduse võrgustikust. Eks need asjad jõuavad kooliõpilasteni ikkagi täiskasvanutelt. Arvatavasti on täiskasvanud ka need, kes tarbivad põhiosa keelatud mõnuainetest. Seepärast miks ka mitte selline preventiine töö, inimeste läbiotsimine, töökohtades, kontserdisaalides ja teatrites, ühistranspordis? Homme astuvad meie töökohtade ustest sisse vormis isikud koos narkokoertega ja küsivad: aga mis teil taskutes on? Käekotis? Lauasahtlis? Ah, et tundub jabur ettepanek olevat: totalitaarne politseiriik, jalgealla tallatud põhiseadus ja inimõigused? Miks on siis nii, et politseioperatsioon koolis alaealiste suhtes on normaalne, kuid samasugune kontroll minu töökohas täiskasvanute seas on seevastu ebanormaalne?

Õnneks ongi nii, et politseinikud ja narkokoerad koolis on ebanormaalne vaid minusuguste silmis. Enamus näeb seda lihtsalt kui normaalset ja vajalikku paratamatust. Lapsed ise aga suhtuvad asjasse veelgi rahulikumalt - pisut elevust igavasse koolipäeva. Politsei preventiivsete toimingute tööplaan saab linnukese ja lapsed võivad minna vahetunnil rahulikult suitsu tegama.