esmaspäev, 18. veebruar 2008

Kes on sinu vanemad?

Mulle meeldib vanu ajalehti-ajakirju lugeda. Lühike või pikem kirjutis aastate tagant tekitab minus küsimuste rea: kes need inimesed olid, kuidas nad elasid, mida mõtlesid, mis nendest sai suurtes sõdades, kas neil on järeltulijaid ja mis inimesed nad on, millised on need paigad täna, kus kirjeldatud sündmused toimusid. Nende küsimuste ja paljude muude vastuste kogusummast saaks palju romaane, näidendeid, filme. Arvatavasti on see ka põhjuseks, miks televiisor minu majas on enamuse ajast tumm.

Minu aktiivne huvi piirdus algul kahe ilmasõja vahelise perioodiga. Selle ajajärguga, kus oli minu vanemate lapsepõlv ja kujunemisaastad. Arvatavasti on see olnud alateadlik huvi õppida tundma oma vanemaid. Muidugi ma tean neid ema ja isana. Aastate lisandumisel on see hea omadus, et ühel hetkel tekivad eneselegi ootamatult mälupildid lapsepõlvest, mille olemasolust polnud seni aimugi. Seega on mul mingi ettekujutus oma vanematest nähtuna läbi lapse silmade. Mina tahan aga neid tundma õppida täiskasvanuna. Ma tahan teada, kes nad olid inimestena. Mitte lapsepõlve ilusate ja mõnede vähem ilusate mälestuste kaudu, vaid nii nagu täiskasvanud inimene hindab teist täiskasvanut. Mis neid rõõmustas või kurvastas, millest nad unistasid, kas nad olid õnnelikud? Lõppude lõpuks, kas nad armastasid teineteist? Nendele küsimustele ma vastust ei tea. Selleks ajaks, kui mina täiskasvanuks sain, oli nende aeg juba läbi saanud.

Täitumatu soov, saada teada, kes mu vanemad olid, tingib selle, et võõrastes blogides jääb mulle paratamatult silma laste kirjutised oma vanematest. Ma ei pea silmas seda enese ja maailma avastamise valu. Kus ümbritsevad inimesed ja vanemad eelkõige ei mõista kirjutaja Mina erakordsust, Minaga toimuvate situatsioonide unikaalsust ja muud. See põlvkondade vastuseis on minu jaoks heldimapanevalt ilus oma pidevas korduses läbi sajandite.

Mind paneb pead vangutama need kirjutised, kus täiskasvanud laste ja vanemate vahel valitseb mittemõistmine. Muidugi on ka nendes vastuoludes palju korduvat ja samas varieeruvat, mis annaks ainest jällegi tuhandetele romaanidele: lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad; igivana kahe naise, ema ja tütre konflikt; nad eelistasid mu venda või õde; millal nad lõpetavad minu elu korraldamise; jne. Ning mulle tundub, et kogu see problemaatika on millegipärast rohkem täiskasvanud tütarde kui poegade rida.

Jah, mul puudub kogemus suhelda oma vanematega täiskasvanuna. Seepärast ma ei saagi aru, miks täiskasvanud lapsed ei suhtu oma vanematesse täiskasvanulikult. Teadmisega, et ema ja isa on tavalised inimesed. Kellel on palju häid inimlikke külgi aga ka puudusi. Kellel võivad olla iseloomuomadusi, mis meile ei pruugi meeldida, kuid millega tuleb leppida.

Muidugi tekib küsimus, miks täiskasvanulik suhe ei ole kahepoolne. Tegelikult ma arvan, et ju ta ikka on. See on rohkem inimtemperamendi küsimus. Need täiskasvanud, kes ei mõista oma vanemaid, ei pruugi teadagi, kui palju nende vanemad veel tegelikult ütleksid, kui nad end tagasi ei hoiaks. Võib olla hetkedel, kui ennast tagsi hoitakse on nendel vanematel meenunud aastatetagune tsitaat arhitekt Harry Sheinilt: "Vanemad peavad oma lapsi austama, sest nemad valivad neile vanadekodu." Oleks kurb, kui sama mõte vasardaks pidevalt ka minu täiskasvanud laste peas.

13 kommentaari:

helle ütles ...

Meie austasime küll oma vanemaid ja austan neid ka hauapõhja. Ema suri meil suhteliselt noorelt (oli 55) ja ootamatult. Mul on siiani kahju, et temaga ei saanud rääkida nn naistejutte. Ma polnud küll enam plika, kui ta suri, aga ikkagi - ei tulnud selle pealegi, et küsiks kas või seda, kuidas ta oma mehega( meie isaga) kokku sai. Nii ongi see lõik nende eluloos täiesti tume maa. On üks müüt käibel, mida aga kontrollida ei ole kellegi peal.
Isa elas küll pika ea (surres 80), kuid oli viimased eluaastad insuldihaige ja päris kõnetu. Ta kirjutas üles oma mälestusi, aga jõudis nendega ainult viimase sõjani välja. Siis tuli haigus.

Mingis eas tekib huvi ja tahetakse teada, kus on juured ja mis on geneetiliselt päritud. Seepärast me oma suguvõsa blogi tegimegi, et noorem põlv ei peaks pimeduses sumama.

Kui need blogid siin elavad üle aegade, siis on see üks võimalus järeltulevate põlvede jaoks oma elukogemust talletada. See, mis on meie jaoks täna, on nende jaoks kunagi kauge minevik.
Mina olen alati tahapoole vahtinud, isegi siis, kui mööda teed edasi lähen...

Hundi ulg ütles ...

Loen teie suguvõsa blogi järjepidevalt. Kahju, et postitused sinna on visad tulema. Ja nagu Sa ütled, ühel hetkel pole enam kelleltki küsida.

kukupai ütles ...

Minul sama lugu, et tegin mälestusteblogi selleks, et lapsed kunagi teaksid, kes enne neid olnud on. Minul õnneks on olnud ja on veel praegugi võimalus küsida.
Oma lastele olen püüdnud paljutji rääkida, nad ju nüüd ise noored täiskasvanud juba.

helle ütles ...

Alustasime seda suguvõsa blogi suure hooga ja mitmest otsast korraga. Nüüd justkui said teemad läbi. Võiks ju kirjutada niisama ka, nö lähiminevikust, nõuka-ajast, aga pole inspiratsiooni peal.
See võtab kole palju aega ja energiat ära, viib mõtted mujale ja töö kannatab.
Mida kevade poole, seda vähem jääb aega hobidega tegelemiseks.
Epp on ka loomingulisel puhkusel vist...

Hundi ulg ütles ...

Hea kukupai,

Sinu poolt kirjutatud "mälestuste lood" pole huvitavad ainult Su oma lähi- ja hõimkondlastele, vaid ka minusugusele kõrvalseisjale. Ja ikka jälle küsimusi tekitavalt.

Kuidas ühe suguvõsa haru Peekmanitest said Beekmanid? Või Beekmanidest said Peekmanid?

(Taevas appi! Jälle see grammatika: Peekmani+test ja Beekmani+dest ????)

Hundi ulg ütles ...

Hea sjgelle,

Ajapuudusest saan aru, kuid inspiratsiooni (teemade) puudusest mitte.

Kindlasti oleneb see suguvõsast, kuid enam-vähem iga eelkäija kohta on olemas vähemalt mõni müüt, nagu Sa ütled oma ema ja isa võimaliku kokkusaamise loo kohta. Eks needki tuleb kõik kirja panna.

Minul on näiteks tuliselt kahju, kuidas hääbus minu isa koduküla "rahvalaul".

Minu tädimees oli kõva laulu-, pilli- ja elumees. Tuli Siberist tagasi ja mõne aasta pärast oli külapidude tipphetk tema poolt lõõtsa saatel lauldav vemmalvärsilik küla hümn. Kõik inimesed olid laulu sisse pandud, ligi 150 lühisalmi. Ja kuulajad ei väsinud - igaühele "torgati" ära. Linnalapsele oli see laul veel eriti põnev. Eks ta pisut frivoolne oli, et mitte öelda kohati ropp.

Läks tädimees ja laulgi hakkas lühenema. Viimasel küla kokkutulekul suudeti vaevaga meenutada paari rida.

Ninataga ütles ...

Minu arust on tänapäeval tingitud probleemid vanemate ja laste vahel hoopis tingitud sellest, et vanematel pole oma laste jaoks aega....
Mind kasvatas vanaema, kes rääkis mulle väga palju kõigest huvitavast. Eriti huvitavad on need lood, mida võiks ka laiemale avalikkusele rääkida. Näiteks seda, kes olid maetud sinna Tõnismäele ja millistel põhjustel nad surid. Samuti Raimond Valgre tegelikust elust. Mina üritan oma lastele samuti kõik mida vanaema mulle rääkis, omakorda edasi anda.
Minu ema ( rahu tema põrmule ) ei rääkinud mulle samuti mitte midagi. Ehk on see aja märk, et siis inimesed ei rääkinud. Ennem sõda ja sõja ajal sündinud lihtsalt ei räägi sellest, mida nad on kogenud, õppinud ja arvanud.
Seepärast pole ka praegustel vanematel lihtsalt midagi oma lastele edasi anda....
Ajastu märk....

Hundi ulg ütles ...

Ma olen täiesti Sinuga nõus, Margit. Vanasti, meie taluühiskonnas, elasid mitu põlvkonda koos. Igaüks toimetas omi asju ja samas leiti aega kõigile, omal moel, sealhulgas ka lastele.

Ninataga ütles ...

Head homset vabariigi aastapäeva :))

helle ütles ...

Miks hunt pole nii kaua ulgunud?

Hundi ulg ütles ...

Hea Margit,

õnnesoovid vastastikkused.

Hundi ulg ütles ...

Hea sjgelle,

Päris mitu põhjust vait olla:

1. Üle mitme aasta teen jälle palgatööd, kuigi kodus, kuid arvutiga. Mingi vastuseis on tekkinud arvuti suhtes.

2. Suur küttepuude tegemine on käsil. Tahan selle aastaga jõuda paari aasta vajaduse ettevarumiseni. Hetkel on vaja riita laduda 24 ruumi.

3. Hästi palju on lugemist kogunenud. Järjekorras:

- Malle Salupere. Postipapa
- John Irving. Lesk üheks aastaks
- Andreas Oplatka. Lennart Meri - Eestile elatud elu
- Blandine Le Callet. Pulmatort
- Ali Smith. Juhuslik

Väljavalitud blogisid loen aga jätkuvalt, sealhulgas ka Sinu oma.

Anonüümne ütles ...

KORDAME! :D
Margit. P. ütles ...

Head homset vabariigi aastapäeva :))
23. veebruar 2008 17:56