Oleme juba kuu aega hoolikalt prügi sorteerinud. Kuigi kartused olid algul suured ja vaevalt kõik veel korralduslikult häireteta toimib, võime olla ikkagi rahul. Oleme teadlikult astunud sammu, et elada tarbijana arukamalt. Seaduse sunniga pealesurutud tegutsemisnormid juurduvad ning see mida teeme hetkel seaduskuulekalt, muutub ühel hetkel endastmõistetavaks käitumisnormiks. Kokkuvõttes võib öelda, et pärast seda kui oleme üle saja aasta üha kasvavalt risustanud ümbritsevat keskkonda oma tarbimisjääkidega, tuli meil lõpuks aru pähe. Ja ometi elame me ühel suurel prügimäel kuhu me iga päev viskame valimatult kõike.
Me elame infoprügilas. Infotehnoloogia, ikka veel arenev, võimaldab valimatult visata sellesse tohutusse prügihunnikusse mida vaid. Ja samaaegselt oleme me kõik infoprükkarid, kes usinalt prügikaste sorkides otsime endale vajalikku. Selles mõttes on see infoprügi nagu prügi ikka, mõnele kasutu ja teisele vajalik. Kindlasti on kellelegi vajalik või kasulik teada kusagil Cabo Verde Vabariigis millist pudru minu naabrieit vanamehele täna hommikul andis – arvatavasti ma pean seda kirjutama oma blogis. Ise aga olen meeleheitlikult otsinud prügilast erutavat uudist, millist värvi püksikuid Britney täna kannab – minu eas mõistetav ja vajalik teave.
Meie suures ühises prügilas on ka ametlikud prügikäitlejad: otsingumootorid, avalikud ja kinnised andmebaasid. Kuid ega ei pea olema tingimata patsiga poiss, et mõista kurba tõsiasja – selle prügiuputuse ees ollakse võimetud, infotehnoloogia upub ise oma prügi sisse. Asjastanud kaubapakkumine ja infopakkumine on sarnased nähtused. Kaupa on palju, isegi väga palju, kuid midagi väga konkreetset ja vajalikku suures kaubakülluses tihti ei leia. Sama on ka informatsiooniga. Leidke mulle näiteks internetist lehekülg, millest saaksin teada, mis aastast ja kuupäevast saab kasutada telegraafiteenust Tartu ja Peterburi vahel?
Sellised mõtted tekkisid oma infojäätmeid ära visates ja teiste blogiprügis sobrades. Leidsin sealt huvitavat informatsiooni, kuidas mingi konkreetne blogi jäätmekuhjast üles leitakse. Ma ei tea, milleks ma seda teadmist kasutada saan aga igaks juhuks korjasin selle ülesse. Targemaks sain aga küll. Et minu geniaalsust loetaks ja austataks, peab postitus sisaldama mingeid otsingusõnu. Millised sõnad aga infoprügi käitlejatele on sobilikud, mina ei tea. Vaatasin ülalkirjutatu üle. Otsingusõnadeks peaks sobima: prügi, infotehnoloogia, Cabo Verde, Tartu, Peterburg. Muidugi Britney on kõva sõna. Midagi on nagu puudu... Seepärast üks kommertskuulutus ühest vanast nädalalehest, mille aastakäiku hetkel loen:
Wanna=Antsmõisas, Urvaste kihelk., müakse wina 1 wedro (48 kradi) 3 rubla eest.
Piritust, igga kraad maksab 6 ¼ kop.
Tobi=õllut, igga kraad maksab 2 kop.
Puddeli=õllut, esimest seltsi 5 kop.
Puddeli=õllut, teist seltsi 3 kop.
Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 12.Webruaril 1864
Nüüd on otsingusõnaks ka viin. Võin rahumeeli minna internetiprügilasse otsima, mis asi on esimese seltsi õlu.
Postitused
2 kommentaari:
Lugesin, mitu korda lugesin, enne kui julgesin kirjutada.
See infoprügi- see on hoomamatu, sest ma ei näe seda ja ei saa katsuda. Mul on oma arvuti ja omad käigud, mis ma seal teen. Mul on bloog ja need 5-10 teiste oma, mida loen. Mul on paar postkasti ja kaustad, kus on mõned asjad, mida tööga seoses vajan. Ma loen natuke ajalehti, aga aina vähem. Ma ei viitsi, pole huvi/aega üheski foorumis käia. Vahel otsin mõne haiguse kohta infot. Vahel guugeldan mõnda inimest või otsin materjali.
Arvan, et ma olen väike kala, AGA mina muretsen selle pärast, mis saab siis, kui Internet ära sureb, kokku kukub. Mis saab siis kogu sellest kremplist? Kuhu ta jääb, mis kuju ta võtab?
Kuhu jäävad need hingestatult kirjutatud tekstid ja hästi/halvasti mõeldud kommentaarid?
Kuhu jäävad nad siis, kui ma ära suren ja keegi ei taipa minu blogi kustutada? Või ei teagi sellest midagi?
Õnneks ei oma ma ühtki kontot ei orkutis ega reidis. Nii ogar ma veel pole, et sinna oma nina toppida (minu eas!).
Vat need mõtted häirivad mind ja vaevavad minu peakest.
Maailm algab koduõuelt ja lõpeb ka siin.
See viimane lause on see, mille olemasolu aimasin lapsepõlvekodus. Mis vahepeal ununes. Mida nüüd olen hakkanud alles tõeliselt mõistma. Pärast suurest linnast äratulemist.
Postita kommentaar