Kui ma Suurest Linnast jalga lasin, põletades kõik sillad, unistasin ja lootsin, et leian kunagi võimaluse kodus töötamiseks. Selline tavaline, lihtne unistus - mul on majakene, aiakene, töökene. Tõusen hommikul ülesse, kratsin trepi peal kõhtu, teen oma igapäevaseid askeldusi ja muuseas nokitsen midagi ka leivatööks. Sellest unistuste kolmainsusest kulus üks aasta aiakesele, kaks aastat majakesele, aga töökesega oli nii nagu kõigil.
Nüüd, üle mitme aasta tekkis vajadus, võimalus ja ka tahtmine midagi leivatööks teha. Mõtelda vaid, ei peagi kusagil ametis käima - istuda seal oma tagumiktunde, liigutada paari paberit edasi-tagasi, ajaviiteks lüüa seitungiga mõnd kärbest ja oodata tööpäeva lõppu, et siis väsinuna koju jõuda ning unistada elust, mis võiks olla hoopis teistsugune. Jah, ma sain oma unistuste töö, aga...
Selgub, et töötamine kodukontoris on väga vaevaline enesesund. Eriti siis, kui mitu rauda korraga tules - rahaahnusel pole ju piire! Iga tööotsaga on konkreetne asi teha. Kindlad tähtajad, pidev iseõppimine täiesti tundmatutes valdkondades, üle ääre ajav mailbox ja palju muud närviajavat. Minu kaks ruutmeetrit kirjutuslauda on täis kuhjatud tobedaid ofitsiaalseid pabereid. Nendega tuleb tegeleda, analüüsida, vastata, koostada. Lisaks manuaalid, juhendid, instruktsioonid, seadused, memod. Arvutist kostavad võpatamapanevad häälitsused. Järjekordne mail - "plinnn!", samas msn - "plõnnn", skype'i jubedalt nõudlik plärin. (Kuidas küll neid hääli muuta saab???) Mobiiliga tahaks juba ammu minna puukuuri ja näidata talle kirvest. Ühe nädala jooksul suhtlen inimestega rohkem kui eelneva kolme aasta vältel kokku.
Tööpäevad venisid algul pikaks, nüüd on nad ülipikad. Sõber hundikoer on loobunud minuga suhtlemast. Avastasin, et külapoest ostan üha suuremates kogustes seda ühe maitse, kuid erinevate nimetustega valmistoitu. Teate küll, snitsel, kotlett ja see muu jura. Üha vähem pakub rõõmu aiake, majake. Aju otsib meeleheitlikult väljapääsu tekkinud olukorrast. Ja tekibki parem unistus: linnake, korterike, pereke, tööpäev mõni tunnike... Tahan saada katsemagajaks diivanivabrikus. Hommikul tööle, lõunani katsemagamine, pärast lõunat veel natuke tööd ja siis koju. Vaikus, rahu, veidike pikutamist peale rasket päevatööd. Miks küll teistel inimestel on kõik see olemas aga minul pole?
Postitused
9 kommentaari:
Terv,
minule just pakkuti unistuste tööd. Võimalus minna Cambodia`sse elama, peaks rannas vaikselt baari. Hoolitsen selle eest et riiulid jookist tühjaks ei saaks ja kundel alati õlu ees oleks jne. Kui päevast ära väsin, astun uksest kolm sammu välja, panen savu ette ja tsillin tasakesti edasi.
Kunagi oli grupil endistel seltsimeestel, selleks hetkeks härradel, plaan luua sealsete riikide piirkonnas oma tööstusharu esindus ühes isikus. Pakuti mulle. Põnnama lõin. Kahetsen siiani.
Unistuste töö = minimaalse pingutuse eest maksimaalne tasu, aga see on vist üsna võimatu...vähemalt lihtrahva puhul.
Head sõpra!
Need skype'i hääled on väga lihtne ümber muuta, standardpakett pakub ühte tavahelinat ja ühte inimlikumat (ja vahetamine on tõega lihtne, võin juhendada, kui soovi on).
Teine asi: ära iial arva, et kõik see, mis Sa arvad endal puudu olevat, on teistel olemas - ega ikka ei ole küll, see ainult tundub nii eemalt vaadates.
Hea sjgelle,
Juhan Peegli ilus mõte: unistused ei tohi täituda, sest siis pole nad enam unistused.
Hea murueit,
Sinu sõnad innustasid mind tegudele. Ega ma seda vana maja taastama asudes teadnud ka, et tegelikult oskan kõiki ehitustöid.
Nüüd võtsin siis need helinad ette. Tuleb välja, et polegi keeruline, ütlen ma uhkelt ja valjult.
(Kuid vaikselt lisan, et no pole see arvutivärk mulle südamelähedane!)
(Ja tasa-tasa sosistades - mind absoluutselt ei huvita autod ja mootorid...)
(Sosinal vastu: ega siis autod ja mootorid ei peagi kõiki huvitama, igal inimesel omad huvid ja kired - peaasi, et midagi on - päris ilma oleks kole tühjus vist hinges..)
Helinate koha pealt: TUBLI!
:)) ;)
Mobiilil on selline pisike nupp tavaliselt, kust saab teda välja lülitada...
Arvutitel on selline ilus koht, nagu helinupp...
Asub ta siis setting-control panel- sounds and audio devices - off ja kõik sinu plinnid-plönnid ja muud pisukesed vidinad vaikivad....
Siinkohal ei mõista mina probleemi...
Viimane peaks olema tehnika lõhkumine ( kirvega mobiili kallale ), sest tehnika on loodud meie abistamiseks. Inimene ei tohiks sõltuda tehnikast, vaid tehnika peaks sõltuma inimesest. Samas tehnika puudumine võib nüüdsel metalli ajastul viia kaoseni...
Eriti, kui pole oma loomakarja laudas, vilja põllul ja põllumaad juurikate jaoks...
Hobutrantsporti ju kah enam pole...
Tänavu pole ka lund, et suuski kasutada....
Seega, tehnika on sõber - kui teda pole, võid hätta jääda....
Eks ma siis proovisin selle tehnikaga sõbraks saada. Pärast Sinu kommentaari, nipitiri, istusin oma tehnika juurde ja ütlesin talle: " No, räägi mooga..."
Postita kommentaar