Kes on sinu vanemad?

Mulle meeldib vanu ajalehti-ajakirju lugeda. Lühike või pikem kirjutis aastate tagant tekitab minus küsimuste rea: kes need inimesed olid, kuidas nad elasid, mida mõtlesid, mis nendest sai suurtes sõdades, kas neil on järeltulijaid ja mis inimesed nad on, millised on need paigad täna, kus kirjeldatud sündmused toimusid. Nende küsimuste ja paljude muude vastuste kogusummast saaks palju romaane, näidendeid, filme. Arvatavasti on see ka põhjuseks, miks televiisor minu majas on enamuse ajast tumm.

Minu aktiivne huvi piirdus algul kahe ilmasõja vahelise perioodiga. Selle ajajärguga, kus oli minu vanemate lapsepõlv ja kujunemisaastad. Arvatavasti on see olnud alateadlik huvi õppida tundma oma vanemaid. Muidugi ma tean neid ema ja isana. Aastate lisandumisel on see hea omadus, et ühel hetkel tekivad eneselegi ootamatult mälupildid lapsepõlvest, mille olemasolust polnud seni aimugi. Seega on mul mingi ettekujutus oma vanematest nähtuna läbi lapse silmade. Mina tahan aga neid tundma õppida täiskasvanuna. Ma tahan teada, kes nad olid inimestena. Mitte lapsepõlve ilusate ja mõnede vähem ilusate mälestuste kaudu, vaid nii nagu täiskasvanud inimene hindab teist täiskasvanut. Mis neid rõõmustas või kurvastas, millest nad unistasid, kas nad olid õnnelikud? Lõppude lõpuks, kas nad armastasid teineteist? Nendele küsimustele ma vastust ei tea. Selleks ajaks, kui mina täiskasvanuks sain, oli nende aeg juba läbi saanud.

Täitumatu soov, saada teada, kes mu vanemad olid, tingib selle, et võõrastes blogides jääb mulle paratamatult silma laste kirjutised oma vanematest. Ma ei pea silmas seda enese ja maailma avastamise valu. Kus ümbritsevad inimesed ja vanemad eelkõige ei mõista kirjutaja Mina erakordsust, Minaga toimuvate situatsioonide unikaalsust ja muud. See põlvkondade vastuseis on minu jaoks heldimapanevalt ilus oma pidevas korduses läbi sajandite.

Mind paneb pead vangutama need kirjutised, kus täiskasvanud laste ja vanemate vahel valitseb mittemõistmine. Muidugi on ka nendes vastuoludes palju korduvat ja samas varieeruvat, mis annaks ainest jällegi tuhandetele romaanidele: lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad; igivana kahe naise, ema ja tütre konflikt; nad eelistasid mu venda või õde; millal nad lõpetavad minu elu korraldamise; jne. Ning mulle tundub, et kogu see problemaatika on millegipärast rohkem täiskasvanud tütarde kui poegade rida.

Jah, mul puudub kogemus suhelda oma vanematega täiskasvanuna. Seepärast ma ei saagi aru, miks täiskasvanud lapsed ei suhtu oma vanematesse täiskasvanulikult. Teadmisega, et ema ja isa on tavalised inimesed. Kellel on palju häid inimlikke külgi aga ka puudusi. Kellel võivad olla iseloomuomadusi, mis meile ei pruugi meeldida, kuid millega tuleb leppida.

Muidugi tekib küsimus, miks täiskasvanulik suhe ei ole kahepoolne. Tegelikult ma arvan, et ju ta ikka on. See on rohkem inimtemperamendi küsimus. Need täiskasvanud, kes ei mõista oma vanemaid, ei pruugi teadagi, kui palju nende vanemad veel tegelikult ütleksid, kui nad end tagasi ei hoiaks. Võib olla hetkedel, kui ennast tagsi hoitakse on nendel vanematel meenunud aastatetagune tsitaat arhitekt Harry Sheinilt: "Vanemad peavad oma lapsi austama, sest nemad valivad neile vanadekodu." Oleks kurb, kui sama mõte vasardaks pidevalt ka minu täiskasvanud laste peas.