Kaebekiri Kaamose peale

Kaamos koos grupi jätistega sepitseb midagi meie õitsva ühiskonna kangelasliku ülesehitustöö vastu. Haiged oportunistid sonivad midagi banaanidest. MEID BANAANIDEGA ÄRA EI OSTA! Teatame kuhu vaja:

Kuulus tundmatu kunstnik

On üks periood meie tootedisainis ja tarbekunstis, mis mulle üldse ei meeldi. Minu enda lapsepõlvekodus sellega kaasa ei mindud. Aga ega ma ei tea, kas põhjuseks olid pere kasinad rahalised võimalused või ema tooniandev Pallase haridus. See oli see periood, millal väärikas ja samas mahukaskohmakas mööbel topiti ahju ja asemele muretseti peenetel jalgadel moekas mööblitükk. Ometigi ilmus ka meie kodusse ajapikku üht ja teist. Olgu selleks uus laearmatuur, mingi pott või kann ja muud seesugust.

Ma ei ole kunstiteadlane ja seepärast ei oska ma ka kogu seda perioodi ja üleüldist stiili viia ka ühe nimetaja alla. Kõrvuti muutustega igapäevaesemete väljanägemises levis see mistahes kunstilisse kujundusse. Meenub, et olid olemas ka mingid teooriad, mis proovisid seda uut seletada näiteks lasteraamatute illustreerimise koha pealt. Mäletan ennast lapsena tundide kaupa uurimas Pöial-Liisi raamatust seda Siima Skopi pilti haigest pääsukesest. Või detailirikkaid pilte sipelgas Ferda tegemistest. Nõndanimetatud uute lasteraamatute illustratsioonide puhul hakati aga järsku seletama, et üksikasjalised ja elutruud illustratsioonid ei arenda lapse fantaasiavõimet. Ja ega ma oma lastelt polegi küsinud, kas neil on enda lapsepõlve raamatutest, neist stiliseeritud värvilaikudest ja kontuuridega illustratsioonidest ehk samuti jäänud mingeid helgeid mälestusi. Nii nagu minul jäi oma aja raamatupiltidest.

Need ajad ja asjad tulid meelde siis kui nägin ühes vanaasjade internetipoes müügil toda ammust perioodi meenutavat vaagnat. See vaagen tõi millegipärast koheselt silme ette need mõtetud keraamilised autoritööd, seinale riputatavad plaadid a la laulvad pead, lilleornament ja muu selline. Minu aja inimesed mäletavad neid "kingitusi". Kusjuures antud vaagen pole tegelikul ju üldse halb. Mingi võlugi on tas olemas selle ornamentikaga ja kui seda pilti piisavalt kaua silmitseda, siis on see ese isegi ilus. Ning jääbki arusaamatuks, miks seda sümpaatset vaagnat esmakordselt nähes meenusid need muud, minu noorusaja keraamiline kunst, glasuurvärv-saviplönnide näol.

Selle töö autor on Mari Simmulson (1911-2000). Eestis sündinud ja siin keraamikuks õppinud rootsi kunstnik. Temale nagu paljudele meie kaasmaalastele saabus kodumaa vahetus 1944.aastal. Kõrvuti arvatava töökuse ja vaieldamatu andekusega on selle kunstniku elus kindlasti mänginud olulist rolli ka vedamine. Kui meie tarbekunstnikud ja disainerid on kogu sõjajärgse aja unistanud ja rääkinud disaini väärtustamisest, siis Rootsi kõrvuti teiste Põhjamaadega on selle unistuse realiseerinud. Mari Simmulson alustas tööd tuntud Gustavsbergi vabrikus, siirdudes sealt edasi mitte vähemmainekasse Upsala-Ekeby keraamikatööstusesse, olles seal kuni pensionile minekuni juhtivaks disaineriks. Nii müüaksegi, kollektsioneeritakse ja omandatakse muuseumidesse selle keraamikatööstuse toodangut kui Mari Simmulsoni loomingut. See keraamik, meie kaasmaalane ja eestlane oli üks vaieldamatutest epohhiloovatest teerajajatest. Pildil olev vaagen on viiekümnendate teise poole töö. Sama esteetikaga keraamika jõuab minu teadvuses Eestisse umbes 5-10 aastat hiljem jubedate savilätakatena meie kodude seintel. Konkreetne töö on müügil alghinnaga vaid 85 dollarit, kuid ei tohi unustada, et tegemist pole autori ainueksemplari, vaid tiraaztoodanguga.

Me ei tea, milline oleks olnud Mari Simmulsoni looming ja tuntus Eestis elava kunstnikuna. Enamus eestlastest teab hästi ühte teist Rootsi kunstniku, Lindgreni raamatute illustraatorit Ilon Wikland'i, kes samuti on pärit Eestist. Mari Simmulsonist on kuulnud aga vähesed. Julgen siiski väita, et Rootsis kui ka maailmas on Mari Simmulson kordi rohkem tuntud kui Wikland. Ning ehk on põhjus selles, et häid raamatuillustraatoreid on palju, kuid edukaid disainibrandi loojaid väga vähe. Ning brandid, tuntud isikunimed, maksavad. Vaatamata isegi sellele, et tolle perioodi kunst ja disain mulle isiklikult ei meeldi.

Sellest perevärgist

Head inimesed, juhatage palun mõistlike kirjutiste juurde, et minusugune saaks ka aru, mis selle Perekonnaseadusega nüüd lahti on. Saan aru, et see on vist üks oluline küsimus, kus me oma rahvas on sattunud teine teisele poole rindejoont ja minusugused jalutavad lollit süüdimatult kahe kaeviku vahel saamata aru, kust tulistatakse ja milleks.

Ma sooviks lugeda just emotsioonivabasid arvamusi, kus öeldaks, et Perkonnaseadust on vaja muuta selleks, et:

punkt 1....

punkt 2....

jne.

Ning muidugi siis ka vastuväiteid, punkt 1...., punkt 2....

Ning eelkõige ootan linke, kus poolt ja vastuväited puudutaksid lapse huvisid. Sest lapse tegemine-saamine ja tema kasvatamine üksikvanemana, heteroperes, homoperes, kasuperes või lastekodus on sisuliselt ikkagi meie enda ego realiseerimise küsimus. Lapsed kasvavad meie egost, vaidlustest ja seadustest olenemata.

Blogiruumi loll ja siga

Ma ei ole staazikas blogija ega ka blogide lugeja. Mul on mingid omad teemad ja asjad, mida ma vaikselt toksin. Riputasin end siia blog.tr.ee keskkonda suht juhuslikult, et leida omasuguseid ja teistsuguseid. Ega ma tegelikult siiani ei tea, kas Eestis on veel mingi koht, kus eestikeelsed blogid kohtuvad. Igatahes need teiste poolt kirjutatavad ajaveebid, mida ma ise loen on leitud kõik mainitud blogipuust.

Igaüks teeb oma blogis, mida soovib ja igaühel on valikuvabadus, mida ta loeb. See on blogimaailma üks võludest. Nagu seegi, et igaüks võib avaldada arvamust mistahes küsimuses ja anda kelletahes kohta hinnanguid. Seepärast kasutan seda võimalust ka minagi.

Esmakordselt sisenesin ma blogipuusse 1. jaanuaril 2008. Minu jaoks oli see uue maailma avastamine. Võõraid blogisid oli tõepoolest põnev lugeda. Kirjutati kas suurtest ja väikestest asjadest, ikka huvitavalt ja eelkõige originaalseid mõtteid kasutades. Kuna oma üksindusteraapias pidin leidma mingi väljundi, siis teadsin, et uudisportaalide kommentaariumid pole minu koht - pisut rõve oli seda kõike lugeda. Vaatasin ka mõnda jututuppa-foorumisse sisse, kuid põgenesin sealt suud lahti tegemata - kuidagi primitiivne tundus sealne mõttevahetus. Leides blogiruumi, arvasin, et see on õige koht. Üksindusteraapias ja igasuguste sõltuvuste pärssimiseks olin enda arvates leidnud koha, läbi mille sain endale sisendada, et ma ikkagi veel olen mõtlemisvõimeline. Järelikult elan.

Nüüd olen hakanud jälle kõiges kahtlema. Blogiruum on kahe aasta jooksul oluliselt muutunud. Väga mitmed, blogipuus tooniandvad blogijad on keskendunud päevasündmuse kommenteerimisele. Seda sisult ja eelkõige delfilikus vormis. Ikka kategooriliselt ja sallimatult, kes ei mõtle samamoodi nagu mina on loll ja siga. Mõttevahetus asendub üha enam ärapanemisega. Mõnikord ja viimasel ajal tihti tundub mulle, et selliste algtekstide kirjutajad käivad päevas vähemalt kümneid kordi piilumas statistikamootoreid, et näha uusi klikirekordeid. Sellest siis kindlapealeloetavate teemade valik ja originaalmõtte puudumisel ajalehtede ümberjutustamine koos mahuka delfiliku kommentaariga sellele.

Ning see haigete blogijate teema. Igas külas, alevikus, linnaosas on oma veidrik või paberitega loll. Neid on alati olnud ja miks ka mitte siis blogipuus. Ma ei kujuta ette, et päriselus keegi läheks ja hakkaks vaimust vaevatud inimesega tema luulude pärast vaidlema. Jah, siis kui nõrgamõistuslik kipub ligimese kallale, siis astume vahele ja ütleme, et nii ei tehta. Vaevalt, et see ütlemine alati aitab, kuid me hing on rahul, et me oleme püüdnud midagi ette võtta. Mis aga luuludesse puutub, siis me ometi ei hakka tõsimeelselt hullukest veenma, et väikesi mehikesi pole olemas. Millegipärast blogiruumis seda tehakse ja veel täie tõsidusega.

Ei eita, et küllap ka mina olen veidrik omamoodi, nagu me kõik. Tahaks lihtsalt teiste omasuguste veidrikutega kuidagi eralduda sellest delfilikust läbustamisest, mis üha enam meie blogipuus maad võtab. Tahan suhtuda teistesse lugupidavalt ja ootan enda suhtes sama.

Ja kes sellest jutust nüüd aru ei saanud on loll ja siga.

Häbi, härra President!

Ma ei ole kaugeltki nii naiivne, et usuksin meie Preidendi häbivõimesse. Veel vähem Presidendi Kantselei töötajate oskusesse punastada. Millegipärast olen kinni stereotüübis, et mida kõgemal avaliku teenistuse postil keegi on, seda väiksem peab tal olema võime häbeneda. Sünnipäraselt kaasantud häbenemise säilumisel pole lihtsalt võimalik karjääri teha. Sest mida kõrgemal redelipulgal me istume, seda rohkem on piinlikust tunda kõige selle eest, mida rääkisime, lubasime, mõtlesime või tegime alumistel redelipulkadel.

Seepärast tuleb pealkirjast aru saada sedasi, et mitte Presidenti ma ei häbista, vaid hoopis mul endal on häbi. Lugu ise on järgmine. Need mõned alalised lugejad, kes mu blogi loevad on kindlasti märganud mu asjaarmastajalikku huvi mineviku vastu. Nagu tõelisel profaanil puudub ka minul süsteemsus ja kindel siht. Osaline põhjus on selles, et olen juba ise saamas ajalooks (väikse tähega). Küll aga tunnen jätkuvalt huvi nende vastu, kes on teinud Ajalugu. See minu eneseharimine toimub niimoodi, et kusagil jääb silma üks faktike ja sealt hakkan ma kerima. Tegelikult kerin ma mõttes ühte lugu, millest mõned üksikud jõuavad ka siia blogisse. Seda muidugi märksõnaliste visanditena, päris loo kirjutamiseks puudub anne ja aeg. Seega, nagu lõngakera harutamine, mõne jaoks närviajavalt tüütu. Teisele aga närverahustav põnev tegevus.

Lisakillukeste kogumine esmafakti täienduseks ei käi nii nagu meelelahutusfilmides näidatakse. Et istud aga arvuti taha ja nupuliigutusega avaneb loendamatu hulk andmebaase. Tegelikult on andmebaase ääretult vähe ja tõsise uurimuse puhul peab ikkagi krabistama pabereid kusagil arhiivis või eriala raamatukogus. Kuna ma aga eriti palju ei liigu, siis pean lootma ja leppima nende väheste võimalustega, mida pakub internet.

Ükspäev olen jõudnud oma otsingutega Vabariigi Presidendi kodulehele. Mul vaja tuvastada ühe haavatud poisi isik. Mingi muude faktide kogum ütleb mulle, et see Westholmi koolipoiss on saanud Vabadusristi teenetemärgi võideldes Vabadussõjas. Teen nupuvajutuse lingile Eesti Vabariik-Teenetemärgid. Ja ongi, nagu filmis - võimalus otsida andmebaasist Eesti Vabariigi ordenite kandjaid. Kõik hiljutised kolhoosiesimehed, täitevkomitee tegelased ja parteiaktivistid kenasti reas kõrvu välisriikide nomenklatuuri ja muude tublide inimestega kellest lugu pean. Ning ka need, kes Vabadusristi kavalerid.

Minu rõõm ordenikandjate nimekirjast muutub esmalt nõutuseks, hiljem häbiks. Kuigi vastavad lahtrid on olemas, puudub paljude nime taga isiku sünniaasta, teenetemärgi andmise otsuse number, teene kirjeldus, isiku kodakondsus ja teenetemärgi üleandmise kuupäev. Mind ei häiri kui asi puudutab tänast päeva. Et Presidendi aastapäeva teleülekanne oleks värvikirevam, on neid ordeneid ja ordenikesi antud kostüümide kaunistuseks pisut ehk liiast ja valimatult. Ma räägin nendest poistest ja meestest, kes tõepoolest relv käes võitlesid meile vabaduse. Ja nendest välismaalastest, kes andsid oma panuse meie vabaduseks. Vabadussõja tähendus täna ei tohiks olla ainult retoorilised kõned, pisut koomilised paraadid ja uhked vastuvõtud. Vabadussõda on meie kollektiivne mälu. Piinlik, kui ma Vabariigi Presidendi kodulehelt loen, et keegi USA kapten Franklin, kelle eesnime me ei tea, kelle eludaatumeid me ei tea, kelle teeneid Vabadussõjas me ei tea, on saanud VR I/3 - millal, me muidugi ka ei tea.

Nii ongi meie päriskangelased nagu unustatud nimed olematul marmortahvlil. Ja häbi on.

Koduigatsus

Kui ühe lähedase plaanid teoks saavad, siis varsti on juba pooled mu lastest välismaal. Suve hakul oli minemas veel üks, kuid sissesaamine ülikooli muutis kavandatut. Seda kuniks... Ajakirjanduses ilmub päris tihti kirjutisi, kus inimeste lahkumist Eestist kirjeldatakse sellises võtmes nagu oleks see tulemus meie ebaõnnestumisest riigina. Need on artiklid sellest "viimane kustutab tule" asjast. Teisalt saab lugeda ka sellest, kuidas mõned meist on ikka õiged patrioodid ja vaatamata "ajutistele raskustele" ei ole neil mõttesegi tulnud minna elama "edukat" elu väljaspoole Eestit.

Võta nüüd kinni, mida ma pean emigrantide isana ja Eesti kodanikuna poliitkorrektselt mõtlema. Inimesena mõtlen aga üht - andke minna. Olgu mineku põhjuseks paremad olud eneseteostuseks, enda proovile panek võõrsil või lihtsalt soov näha maailma ja seda, mis selle sees. Õnneks pole emigratsioon sama mis pagulus, vabatahtlik minek pole sundminek. Minu blogirollis on alati olnud vähemalt üks "väliseestlase" blogi. Tegelikult loen neid rohkemgi. Need, kes kirjutavad on elurõõmsad ja toredad inimesed. Ka raskustest räägivad nad pigem optimistlikult. Ning ega see teisiti ei saakski olla. Selleks, et välismaal läbi lüüa, olgu tipptegijana või kalkunikitkujana, ei saa olla pessimist. Vingus näoga pessimistid on ja jäävad kodumaale.

Ometi taban ennast neid "eestlane võõrsil" blogisid lugemas mõttelt, et oma sisemas minas tunnevad nad kõik pisut koduigatsust. See tunne on tahtmatult peidetud ridade vahele ja selle ülesleidmine on minu põlvkonna kogemuslik oskus. Blogimine võõrsil, oma emakeeles on iseenesestki mingi väikene viide selle koduigatsuse olemasolust. Õnneks ja loodetavalt kauaks veel on võõrsilviibijatel alati võimalus tagasipöördumiseks, sest tegemist pole pagulastega. Need pole 1944. aasta rändajad, kus teadmine tagasipöördumise võimatusest oli kohati väljakannatamatut ängi tekitav. Nii nagu mu oma tädimees seda tundis enne kui endale nööri kaela pani.

Eestlased on olnud pidevas valmisolekus kuhugi minema ja elama. Enne I maailmasõda oli kogu Venemaa täis eesti asundusi. Täna meenutame ainult veel Krimmi eesti külasid. Tegelikult oli neid külasid sadu üle impeeriumi. Hinnanguliselt 200 000 eestlast oli endale valinud elupaigaks Venemaa, nii külades kui linnades. Ning ega koduigatsus polnud ka siis võõras. Selle postkaardi on enne suurt revolutsiooni ja maailmasõda saatnud keegi Sophie oma kodustele, proua ja preili Köösel'ile Pärnus:

Armas Mamma ja Marie!

Kirjutan teile uudist. Jälle meie sõidame juba kohe peale pühi Kopenhageni tagasi ja jäeme kõikse suveks sinna. Preili sai täna kihlatud. Suvel on pulmad. Peigmes on Sekrtär Parisis. Mul on nii kahju et ei tea mis teha. Ma ei soovi sugugi Parisis elada.

Sophie.

Sellise koduigatsuse on üks Tallinna kaupmees pannud müügiks internetti alghinnaga 20 USD.

Tööpuudus = õigus puhkusele

Töötuse määrast on saamas omamoodi spordiala. Iga nädal raporteeritakse, et töötute absoluutarv on jõudnud järjekordse rekordtähiseni. On olemas selline mõiste nagu kollektiivne mälu. Viimase suure, tõeliselt suure majanduskriisi ajal 1930. aastate alguses oli meid 1,1 miljonit ja töötute armee oli rekordilised 25 000. Täna on meid 1,3 miljonit ja töötuid on...

Aastatega mälu tuhmub, nii ka kollektiivne. Keegi enam ei mäleta, kas jutud arvukatest enesetappudest Wall Street'il eelmise suure kriisi ajal on fakt või linnalegend. Ning küllap ka praeguse kriisi kodumaised tragöödiad, kus seni tubli ja ontlik ärimees tümitab depressioonis oma naist ja last, vajuvad peagi unustusehõlma. Sest emotsionaalne mälu tuhmub kiiremini kui faktimälu.

Mind hirmsasti huvitab, mida mõtlesid need tollased 25 tuhat töötut koheselt peale sõda kui 1946. aastal ilmusid käitistesse, punanurkadesse, esimeste kolhooside kontoritesse sellised plakatid:

Kas tuli neil kunagise õitsva Vabariigi töötutel meelde supiköökide sabad kümme aastat tagasi, vaadates seda meeter korda pool plakatit, mis deklareerib, et sul on ÕIGUS puhkusele? Ning lisaks teadmine, et tööpõlgurluse eest ootab karm karistus? Jah, pole ime, et ühel hetkel ei oodatudki enam valget laeva. Kuigi..., mälu ju vahest ka eksib. Ju siis ikka oodati. Ega muidu poleks me kõik olnud sajaprotsendilised vabadusvõitlejad kommunistide ja parteitude vääramatus liidus, nagu nüüd igalt poolt lugeda on.

Nägin seda plakatit müügil ühes USA idaranniku antiigipoes, hind 470 USD. Võiks osta, paljundada ja kinkida kõikidele Tööturuameti kliendipunktidele. Ka kollektiivne eneseiroonia on raskel ajal väikeseks trööstiks.