Viinamarjad kehvadel suusailmadel

Kindlasti on kusagil statistika ka sellest, mitu tundi sellel suvel päike paistis. Minu enda enesetunde jaoks oli neid tunde pisut vähevõitu. Samas kui vaatan oma viinamarjade "istandust", siis selgub, et ei olnud sellel suvel häda miskit. Olin nimelt kindel, et olgu muuga kuidas on, kuid viinamarjad sellel aastal küll ei valmi.

 

  

Aga eksisin. Neid marju on on nüüd kümneid kilogramme. Valminud ja söödavad. Maitseomadused sõltuvad muidugi sordist, aga seda ma küll ei saa väita, et viinamarjad on hapud - päris magusad teised. Ega ma kogu seda asja teaduslikult ei võta. Rohkem sedasi, et rõõm sellest kui taimeke kasvab. Mingi kõhutunne ütleb vaid, et ka sortidest "suhkru" poolest vähimmagusaim oleks samuti mekim kui seda päikest oleks vaid olnud. Või oleks pidanud mõnel korral rohkem lehti lõikama. Viimased on päris latakad ja ei lase päikest alati kobarale ligi.

 

 

Veidi nõutu olen küll. Tarkade raamatute järgi hakkavad mu taimed alles järgmisel aastal õiget saaki andma. Aga ma ei oska isegi selle aasta tulemusega midagi peale hakata. Mõne kobara olen küll söönud, kuid kümneid kilogramme viinamarju üksinda süüa!? Võiks ju mõelda veini tegemisele. Paneks veel üks sadakond taime ja siis kohe suurelt, vaadid ja puha... Jah, veini teen ma küll, õuntest ja muudest marjadest. Keldris praegugi paarkümmend liitrit pudelites möödunud aastatest. Viga vaid selles, et ma ise alkoholi mitmetel, rohkem küll ühel põhjusel ei tarbi. Seepärast jäin tõsiselt mõtlema Ritsiku soovitusele, et ehk kohalik sotsiaaltöötaja ja sedasi... Saatsingi juba ühe kastitäie tuttava suurpere lastele. Samas on see jällegi küsimus õngest ja kalast. Kui minul need viinamarjavitsad kasvama läksid ja marju annavad, siis ega seal peres maa ja muld teistsugune ole, võiks parem ju mõned istikud saata koos marjadega või kuidas?

 

 

Ülaltoodud mõtet saab ju edasigi arendada. Kui olemasolevad taimed täiskasvanuks saavad, rajan tõelise istanduse, hakkan tõelist saaki saama ja lõpuks loon veinitootmise, siis tänulikke tarbijaid ikka leidub. Kasvõi vallakeskuse poe taga. Ühtlasi aitaksin tõsta alkoholi tarbimise kultuuri, pakkudes kodumaise "Bocki" alternatiiviks tasuta kodumaist viinamarjapeeti koos istikutega... :).

 

Kui aga tõsiselt, siis olen personaalselt jõudmas vastuseni Ritsiku küsimusele - miks ma teen tööd? Minu puhul siis vist sedasi, et tulemus polegi nii oluline, pigem protsess on huvitav. Antud juhtumil: viinamarjasaak meie kehvade suusailmadega suves.

Maavanaisa

Möödunud pühapäeval oli vanavanemate päev. Blogides möödus see uusima aja tähtpäev vaikselt ja märkamatult. Ainukesena jäi silma Helle postitus. Jah, eks neist "perepäevadest" ongi ainukesena taasausse tõstetud minevikust pärit, vahepeal unustatud emadepäev. Isadepäev on meil nii nagu on ja vanavanemate päev on hoopiski tundmatu.

 

Üheks põhjuseks kindlasti see, et vanaemade ja vanaisade roll ning olulisus ei ole võrreldav sellega, mis ta oli aastakümneid tagasi. Noored lapsevanemad on tänapäeval sedavõrd tublid, et valdavalt saavad hakkama ilma vanavanemate abita. Õigemini tingimused on muutunud. Ajal kui inimesed seisid paarkümmend aastat korterijärjekorras, oli loomulik, et mitmed põlvkonnad elasid koos. Ning vanavanematel oli siis oma kindel koht ja ülesanded lapselaste elus. Nüüd võib igaüks rentida pangalt endale elamise (mis see pangalaen siis muud on?), võtta naise või mehe või jätta võtmata, teha lapsi ja hakata elama. Ilma vanavanemateta. Sellisest asjade arengust tunnevad rõõmu kindlasti noored lapsevanemad ise - kes see siis niiväga tahab, et äi või ämm on sinu pere lahutamatu ja paratamatu osa?. Samas arvan ma oma lapsepõlve positiivsetest kogemusest, et vanavanemateta lapsed jäävad oma elus ilma millestki sõnaseletamatult olulisest. Muidugi, kõige suuremad kaotajad on tänapäeval vanavanemad ise - emotsionaalselt, vaatamata sellele kui reipalt nad asjasse näiliselt suhtuvad. Pisut kurb on ju küll kui lapselapsed kusagil võõrsil kasvamas ja järelejäänud elu jooksul näed neid ehk paarkümmend korda.

 

Minu enda jaoks oleks vanavanemate päev jäänud ehk samuti tähelepanuta, uue aja tähtpäev nagu see on. Kuid väikese hilinemisega, poolteist päeva hiljem sai üks mu lastest maha "teemakohese kingitusega". See "kingitus" on eelkõige ikka värske ema ja isa oma, kuid pisut ehk ka vanaemade ja vanaisade jagu. Ja eks vanaisadel ole alati oma kohustused. Pean kevadel üle vaatama juba mõnda aega peaaegu kasutult seisva poekiige. Selle kiige pärisomanik on juba nii suur laps, et sellel suvel alustas ühes teises riigis oma kooliteed ja satub Eestisse maavanaisa juurde harva. Vahepeal on sellega kiikunud siin külas suvitavad pisipõnnid ja mu õdede-vendade lapselapsed. Eks siis mõnel järgmisel suvel taas oma pere tarbeks vajalik asi. Ning veidi äkilisema iseloomuga laste jaoks on mul maja ümber põlispuid küllaga kuhu alati mõni köis ronimiseks või kiikumiseks riputatud. Pisut olen ehk ennatlik selle kiigega, võidakse imestada. Ise arvan, et sest pole midagi. Maavanaisadega on sedaviisi, et nad peavad olema alati valmis kui keegi äkki külla tuleb, olgu lapsed või lapselapsed. Ning isegi kui leib on laual jahtunud, siis tuleb ikka ja jälle uus teha.

 

 

Saun

Eelmise aasta septembris märkisin siia ülesse, mida suve jooksul tegin. Kõige suuremaks tööks oli sauna ehitamine. Ega ma mingi aruandekohustuslik isik ole, et peaksin nüüd tingimata rääkima ka selle suve tegemistest. Ometi võiks ju siis ka see olla fikseeritud, et sauna tegu sai jätkatud. Oligi algselt selline plaan, tingitud rahalistest võimalustest ja isiklikest jõuvarudest, et nokitsen seda telliskividest majakest mitmes etapis. Nüüd siis olen tõmmanud selleks aastaks joone alla.

 

 

Selle eelmise aasta "saunapostituse" piltidelt on näha, et tegelikult sain hakata juba möödunud sügisel leilitamas käima. Õppisin talv läbi tundma selle sauna hingeelu - palju kütta, kuidas kütta, mis suure külmaga veevärgist saab, jms. Sellel suvel sai ette võetud katus, kogu katusealune soojustus, terass, sauna eesruumi lõpetamine. Viimane on küll valmis, kuid õigesti sisustamata. Mõnedes asjades olen ma suhteliselt nõudlik inimene. Selline "käib kah" asi mulle ei meeldi. Võiks ju sinna eesruumi midagi panna, et asja ära ajab, kuid iseenda vastu ei saa. Ongi nii, et mõni asi on targem tegemata jätta kui seda, et lõppresultaat oma silma häirib, tulemus pole "oma". Mõnikord on lõpetamiseks vaja oodata ideed, teinekord sobivat materjali, eset, mööblitükki. Enamuses aga raha. Nii on ka juurdeehitatud terassiga. Mõnus on seal lavalt tulles istuda, aga ka niisama, kuid õiget sisu sellel terassil veel pole. Küll tuleb...

 

 

Tegemist jätkub sellel "objektil" ka järgmisse suvesse. Katusealune, kus magamiskohad külalistele (keda mul muuseas ei käi, LOL!), saab lõpliku sisevooderduse. Kindlasti vajavad mingid iluvead kohendamist. Kordatehtud ja töölepandud vana kaev, nüüdne saunakaev, saab kindlasti uue kuue. Muuseas, sellest kaevust oli selle suve suursündmusel suur abi. Kui ikka mitmeid päevi toitu vaaritatakse pideva nõudepesemisega, umbes seitsekümmend inimest vett tarvitab nii duši all, kempsus või muidu solistades, siis... Jah, vesi saigi kõige paremal momendil majakaevus otsa! Aga polnud hullu - ümberlülitus saunakaevule ja (vee)pidu sai jätkata. Hommikuks oli ka majakaev oma vee taastanud.

Hetkel meie tsiteerituim blogija

Mida enam hääbub eesti blogimaailm, seda enam loen võõrkeelseid. Huvitavat on palju. Ka Eesti kohta. Näiteks see, et venekeelsetes blogides, aga ka muidu sealses elektronmeedias on viimasel nädalal teinud taas tõelise läbimurde "известный эстонский журналист Инно Тяхисмаа". Palju tsiteerimist ja kommenteerimist leiab Inno blogikirjutis Igatsus nõukogude korra järgi. Selles postituses väljendatud mõtted on vene meedia asetanud täienduseks või võimenduseks meie TV3  ühele konkreetsele saatele Omakohus. Ma ise ei ole seda saadet kahjuks üldse vaadanud. Kuid ühes neist olevat olnud telefoniküsitlus, kus taheti teada saada vaatajate arvamust, kas NSVL-s (Eesti NSV-s?) oli elu parem kui praegu. Küsitluse tulemust tiražeerib nüüd vene meedia lõpmatult ja absoluutse tõena:

54% eestlastest arvab, et Nõukogude Liidu ajal oli elu parem kui praeguses iseseisvas Eestis.

Suur ja lai on maa, mis on mu kodu

...

kus nii vabalt hingata võib rind.

 

Ning sealne lugeja teeb kogu asjast järelduse: kui isegi juba tuntud eesti ajakirjanik ka igatseb nõukogude korra järgi, siis... Jah, sõnal on võimas jõud. Isegi siis kui kirjutame maailma jaoks tundmatus keeles, oma emakeeles.

Sukahoidja

Nüüd võidakse minust küll arvata, et siinne blogipidaja on kiiksuga - pervert, ühesõnaga. Tegelikult pole ma enda juures küll täheldanud mingeid hälbeid või kaldeid, ei teagi kuidas tänapäeval selliseid asju poliitkorrektselt nimetatakse. Tahan vaid tuua näitena oma blogirubriigis, Mälestused müügiks,  seda, et internetipoodide vanade asjade osakonnas müüakse ikka igasugust kraami. Antikvaarse tekstiilina müüb üks Jekterinburgi müüja 350 rublaga sukkahoidjat, mis väidetavalt toodetud Eesti NSV mingis õmblusvabrikus. Hinna puhul ei oska ma kommenteerida, kas müüja märkus - kantud paar korda, teeb selle eseme väärtuslikumaks või mitte :)

 

 

Ometigi, ka selline eriskummaline riietusese toob mu mälus esile mitmeid kaootilisi pilte ja episoode, mida terviklikuks looks pea võimatu kokku sättida. Minu suure pere lapsepõlvekodus oli naiste-tüdrukute ülekaal meeste-poiste ees. Seepärast pole ülaltoodud pesuese mulle võõras. Meie peres oli kombeks, et selliseid "intiimseid" asju tavaliselt pesunöörile kuivama, kogu tänavale vaatamiseks, ei pandud. Kuigi, pesu kuivaski meil hoopis oma aias, mitte kusagil ühishoovis. Aga olgem ausad, ega see nõukogude pesu paljuski ei kõlvanudki oma disainilt kuhugi "väljanäitusele" panna. Sellega seoses on sobilik märkida, kuidas tõekspidamised on ajaga muutuvad. Mõnikord märkan end muigavat kui näen tänaval liikumas tugevat (loe: paksu) meesisendit, kellel seljas täna tüüpiline suverõivastus: maikasärk ja põlvedeni aluspüksid (loe: sportpüksid). Käiakse sellega ju tänapäeval, liialdatult öeldes nii kontserdil ja kirikus, minu lapsepõlve mõistes aga aluspesu väel.

 

Sukahoidjaga seoses meenub see, et mu ema sai minu keisrilõikega sünnitamise eest "tänutäheks" pisut punnitava kõhu. Ei mingid harjutused, treeningud suutnud seda kõhtu enam trimmi ajada. Alles aastakümneid hiljem, isana, olen mõistnud kuivõrd sellised välised muutused on naistele valus teema. Vaevalt, et mu ema selles erand oli. Seepärast on mul hästi meeles postipakid välismaalt, mida mu tädid ja onu teatud regulaarsusega meile Nõukogude Eestisse saatsid. Ühes sellises pakis olid mõned sukahoidjad emale. Mitte tavalised, vaid erilised tegumoelt ja materjalilt. Nüüd ma tean küll, et see oligi mingi segu sukahoidjast ja tänapäeval nii tavalisest bandaažist. Kas see nüüd täpselt nii oli, kuid täna arvan mäletavat, et peale seda tekkisid mu ema garderoobi sellise tegumoega kleidid ja seelikud, mida ta varem ei kandnud.

 

Minu teadvuses on sukahoidja sünonüüm tripihoidja. See oli minu varajase poisiea üks vihatuim riideese. Midagi vahepealset suka- ja tissihoidja vahel. Minu vastumeelsus selle seksuaalse enesemääratlemise õigust riivava riietuseseme vastu oli sedavõrd suur, et tänu minu protestidele ma täpselt ei mäletagi, kuidas, kuid selle kandmise vaevast vabanesin üsna kiiresti. Ju vist oli mu vastumeelsus sedavõrd suur, et lühikesed püksid jäid küll pikaks ajaks veel suverõivaks, kuid külmade saabudes sain omale pikad püksid ja ei pidanud enam seda plikade jubedust särgi all kandma.

 

Ning lõpetuseks veel üks foto.  Ma ei tea, miks, kuid olen selle kusagilt internetist salvestanud oma arvutisse. See iseloomustab hästi nõukogude inimese leidlikust. Läänes olid juba mõnda aega kasutusel sukkpüksid. Meil neid veel polnud. Seepärast tehti neid ise. Kuulub kuhugi sinna ooperisse, kuidas mingil ajal mõned joonistasid ka oma sukkadele taha triipe. Sest nii oli moodne.

 

 

Kooliaasta algus

Ei ole täna millegipärast sellist üldrahvalikku pidupäeva tunnet. Seda, mis meid kõiki tavaliselt esimesel koolipäeval ühendab, sõltumata vanusest. Kindlasti mõjutas see, et sellel aastal langes 1.september laupäevale ja osa koole otsustas oma aktused siis ära pidada. Äkki ongi see paras ja õige ettevalmistus harjumaks sellega kui teostub plaan alustada tulevikus kooliaastat juba augustis. Kaob kindla kuupäeva maagia. Tekivad uued harjumused ja traditsioonid. Siiski, isiklikult oleks mul asjade sellisest arengust pisut kahju. Võiks ju ikkagi aastas olla üks päev, õppeaasta algusepäev, kus hindaksime haridust, kasvõi sõnades. Võin ju tunduda iriseva vanamehena, kuid minu arvates oleme riigina praeguse iseseisvuse jooksul teinud kõikvõimalikku hariduse devalveerimiseks. Iga valitsus ja haridusminister isiklikult on püüdnud jätta jälje meie haridusellu. Kindlasti parimate ja heade kavatsustega. Paraku mulle tundub, et kokkuvõttes latt pidevalt langeb. Nii nagu suureneb lõhe rikkuse ja vaesuse vahel, laieneb kuristik ka haritud ja harimata rahva vahel. Kahju kui kooliaasta algus muutub tavaliseks argipäevaks ja me ise selles asjas ükskõiksemaks.

 

Aga eks igas peres, kus kooliminejaid, on tänane päev ikkagi pisut teistsugune. Mõnedes ehk isegi pidupäevahõnguline. Ees on aasta, mis toob rõõme ja pisut muresid. Vanast harjumusest soovin oma mõtetes, nagu teen seda paatoseta juba paarkümmend aastat - iga kooliaasta alguspäeval, et minu lähedastel, meie kõigi lastel, läheks see aasta igati korda.

 

 

Eesrindlik töötaja

Nende aastate jooksul, mis ma interneti vanakraamipoodides kolan, olen näinud müügil igasuguseid dokumente. Sellist asja, mida üks Moskva kaupleja 2900 rubla eest müüki on pannud, näen ma küll esmakordselt. Täpsemalt sõnades, ma ei teadnudki seda tüüpi tunnistuste ja tunnustuse jagamisest.

Pisut küüniline on selle dokumendi tagakaanele trükitud hüüdlause: "Kõikjal, kus töötad, põllul või töökojas, tööta ennastsalgavalt!". Arvestades just seda, et tunnistus on välja antud ühes Eesti NSV paranduslike tööde koloonias ning teadmata sedagi, kas tegemist on range režiimiga kolooniaga või veidi leebema variandiga. Ning lõpuks muidugi see, et selline raamatuke pole välja antud ei vangivalvurile ega mõnele teisele vangla personalist, vaid kinnipeetavale.

 

August Ando (29) mobiliseeriti Eesti Laskurkorpusesse 29. detsembril 1944.a., kümme päeva peale Ruhnu saare langemist, mis lõpetas igasuguse sõjategevuse Eesti territooriumil. Ega neid noori mehi palju polnud, kes suutsid teise ilmasõja ajal kuidagi nihverdada nii saksa kui vene armeest. Augustil see kuidagi õnnestus. Ehk oli siin abiks see, et enne sõda oli ta ametis Raudteede Talituses normeerijana. Raudtee on aga teatavasti üks oluline asi, eriti sõjaks ettevalmistamisel ja sõja ajal. Ju siis peeti mehe oskusi raudteeasjanduses mõlema võimu poolt olulisemaks kui et teda lihtsalt kahurilihaks mobiliseerida. Igatahes nüüd oli mobilisatsioonikäsk käes. Ning võib oletada, et ees ootas tööpataljon nii nagu enamikel sõja lõpul Laskurkorpusesse mobiliseeritutel. Ega sõjavägi polnud August Andole mingi võõras asi. Vabariigi ajal oli ta lõpetanud isegi sõjakooli aspirantide kursuse ja ülendatud nooremallohvitserist lipnikuks.

 

Kusagil arhiivitoimikutes on kindlasti kirjas, mis selle Augustiga vahepeal juhtus. Jättis ta selle sõjaväekutse tähelepanuta või midagi muud, kuid kaks kuud hiljem, järgmise aasta veebruaris on August Ando arreteeritud. Samas asjas arreteeritakse mõned päevad hiljem Harjumaa Tõdva valla mehed Hans Olluk (49) ning viimase pojad Herbert (22) ja Richard Olluk (24). Lisaks vahistatakse veel ka sealtsamast vallast pärit Rudolf Sirel (44), kes küll arreteerimise hetkel elab nagu Augustki pealinnas, mõlemad Nõmmel. "Uurimine" kestab aasta ja kolm kuud ja 1946. aasta mai lõpus teeb tribunal otsuse, seda vaatamata sellele, et kõigi meeste toimik jääbki lõpetamata. Vene kriminaalkoodeksi järgi mõistetakse kõigile § 17-58 (kuritööle kaasaaitamine) järgi 1 aasta ja § 58-11 (riigivastane tegevus grupis või organisatsioonis) järgi 10 aastat vangistust.

 

Hans saadeti karistust kandma Mordvasse, tema pojad aga Vorkutlag'i, Intasse. Samasse laagrisse, millest Jaan Kross oma mälestustes ja jutustustes pajatab. Kõik kolm istuvad oma aja ära kellast kellani. Kus Rudolf oma karistust kandis, seda ma ei tea nagu pole käepäraseid andmeid ka August Ando karistuse kulgemisest. Kusagil arhiivides on need andmed kindlasti olemas. Nagu selles poolelijäänud julgeoleku toimikus on detailid kõigile meestele inkrimineeritud süüst. Tänu sellele dokumendile internetis on selge vaid see, et veel 1948. aasta jaanuaris viibib Ando ühes neist üheksast tollal Eesti NSV-s loodud parandusliku töö kolooniatest. Puurijana täidab ta tööülesandeid 120-150%, mille põhjal on August Ando tunnistatud "ettevõtte" parimaks töötajaks. Sellekohase tunnistuse on omakäeliselt allkirjastanud ministeeriumi Paranduslike tööde kolooniate osakonna ülema asetäitja ja sama ENSV Siseministeeriumi kultuurkasvatuse (irw) ülem.