Eesrindlik töötaja

Nende aastate jooksul, mis ma interneti vanakraamipoodides kolan, olen näinud müügil igasuguseid dokumente. Sellist asja, mida üks Moskva kaupleja 2900 rubla eest müüki on pannud, näen ma küll esmakordselt. Täpsemalt sõnades, ma ei teadnudki seda tüüpi tunnistuste ja tunnustuse jagamisest.

Pisut küüniline on selle dokumendi tagakaanele trükitud hüüdlause: "Kõikjal, kus töötad, põllul või töökojas, tööta ennastsalgavalt!". Arvestades just seda, et tunnistus on välja antud ühes Eesti NSV paranduslike tööde koloonias ning teadmata sedagi, kas tegemist on range režiimiga kolooniaga või veidi leebema variandiga. Ning lõpuks muidugi see, et selline raamatuke pole välja antud ei vangivalvurile ega mõnele teisele vangla personalist, vaid kinnipeetavale.

 

August Ando (29) mobiliseeriti Eesti Laskurkorpusesse 29. detsembril 1944.a., kümme päeva peale Ruhnu saare langemist, mis lõpetas igasuguse sõjategevuse Eesti territooriumil. Ega neid noori mehi palju polnud, kes suutsid teise ilmasõja ajal kuidagi nihverdada nii saksa kui vene armeest. Augustil see kuidagi õnnestus. Ehk oli siin abiks see, et enne sõda oli ta ametis Raudteede Talituses normeerijana. Raudtee on aga teatavasti üks oluline asi, eriti sõjaks ettevalmistamisel ja sõja ajal. Ju siis peeti mehe oskusi raudteeasjanduses mõlema võimu poolt olulisemaks kui et teda lihtsalt kahurilihaks mobiliseerida. Igatahes nüüd oli mobilisatsioonikäsk käes. Ning võib oletada, et ees ootas tööpataljon nii nagu enamikel sõja lõpul Laskurkorpusesse mobiliseeritutel. Ega sõjavägi polnud August Andole mingi võõras asi. Vabariigi ajal oli ta lõpetanud isegi sõjakooli aspirantide kursuse ja ülendatud nooremallohvitserist lipnikuks.

 

Kusagil arhiivitoimikutes on kindlasti kirjas, mis selle Augustiga vahepeal juhtus. Jättis ta selle sõjaväekutse tähelepanuta või midagi muud, kuid kaks kuud hiljem, järgmise aasta veebruaris on August Ando arreteeritud. Samas asjas arreteeritakse mõned päevad hiljem Harjumaa Tõdva valla mehed Hans Olluk (49) ning viimase pojad Herbert (22) ja Richard Olluk (24). Lisaks vahistatakse veel ka sealtsamast vallast pärit Rudolf Sirel (44), kes küll arreteerimise hetkel elab nagu Augustki pealinnas, mõlemad Nõmmel. "Uurimine" kestab aasta ja kolm kuud ja 1946. aasta mai lõpus teeb tribunal otsuse, seda vaatamata sellele, et kõigi meeste toimik jääbki lõpetamata. Vene kriminaalkoodeksi järgi mõistetakse kõigile § 17-58 (kuritööle kaasaaitamine) järgi 1 aasta ja § 58-11 (riigivastane tegevus grupis või organisatsioonis) järgi 10 aastat vangistust.

 

Hans saadeti karistust kandma Mordvasse, tema pojad aga Vorkutlag'i, Intasse. Samasse laagrisse, millest Jaan Kross oma mälestustes ja jutustustes pajatab. Kõik kolm istuvad oma aja ära kellast kellani. Kus Rudolf oma karistust kandis, seda ma ei tea nagu pole käepäraseid andmeid ka August Ando karistuse kulgemisest. Kusagil arhiivides on need andmed kindlasti olemas. Nagu selles poolelijäänud julgeoleku toimikus on detailid kõigile meestele inkrimineeritud süüst. Tänu sellele dokumendile internetis on selge vaid see, et veel 1948. aasta jaanuaris viibib Ando ühes neist üheksast tollal Eesti NSV-s loodud parandusliku töö kolooniatest. Puurijana täidab ta tööülesandeid 120-150%, mille põhjal on August Ando tunnistatud "ettevõtte" parimaks töötajaks. Sellekohase tunnistuse on omakäeliselt allkirjastanud ministeeriumi Paranduslike tööde kolooniate osakonna ülema asetäitja ja sama ENSV Siseministeeriumi kultuurkasvatuse (irw) ülem.