neljapäev, 3. november 2016

Sisekaemus

Hetkel populaarne sõna, poliitiline släng. Mitmed erakonnad pidavat sellega tegelema. Mina väikese inimesena olen samuti oma minaga dialoogi pidanud. Mingile perioodile olen pealesunnitult pidanud joone alla tõmbama, hinnanud eelkõige oma füüsilisi võimeid ja võimalusi, iseendaga aru pidanud ja püüdnud oma vaimu "peenhäälestada" sellele, et noorus ei tule iial tagasi.

Blogimisest. Ma ju tean, miks ma alustasin ja milleks ma seda jätkasin mitmeid aastaid, kuigi esialgne põhjus oli just tänu kirjutamisele ära langenud. Nüüd aga hakkasin kahtlema. Eks selle tervise pärast on emotsioonid olnud ka pisut erksamad. Ma pole kordagi mõtelnud selle peale, et ma ei kirjutaks - kui mu füüsis on vaikses ealises ja haiguslikus hääbumises, siis seda enam peaks üksinda elades treenima vaimu. Ei, kirjutamises pole küsimus, vaid hoopis kirjutatu avaldamises.

Mõned kuud tagasi sain väga huvitava ja asjaliku kommentaari, kus muuhulgas olid read:

"Miks ma seda räägin? Aga ikka sellepärast, et tihtipeale rikuvad need tõrvatilgad selle meepüti ära. Kui Te minu jaoks taolises asjas eksite ja kipute nõukogude reaalsust oma meele järgi ilustama siis ronib kahtluseuss sisse - kus veel vead on? Ehk teisisõnu - kui inimene ise ronib oma ebakompetentsuse tasandile siis ei saa ju võimalik olla, et ainult ühes kohas."

"Ja mis selle kõige mõte? Nagu ennegi öelnud - ega pole. Igal inimesel peab lihtsalt kuulsuse momendil (selleks kõlbab ka - vaat kui hästi kirjutasin) ori seljataga kõrva sosistama."

Sellel sisekaemuse perioodil olen palju mõtelnud ülaltsiteeritule. Olen Anonüümsele väga tänulik, et andis mulle ainest mõtiskluseks. Ma ei häbene juba ammu seda, et minust ei ole asja meestega võrdväärselt palki veeretama, naistest rääkima või muud taolist. Küll aga kardan ma hirmsasti seda, et ühel hetkel ei saa ma enam arugi kui olen samasugune pisut dementne väriseva häälega penskar, kes igal teemal helistab raadiosaatesse või kommenteerib kusagil portaalis mistahes päevasündmusi kindla veendumusega, et tema väljaütlemised ja mõtted on intellektuaalsed pärlid. Ma olen korduvalt öelnud oma lähedastele ja ka kirjutanud: kui märkate, et vanamehel on tekkinud vastupandamatu soov helistada raadio vox populi saadetesse, siis on aeg panna mind vanadekodusse. Ja nii ma mõtlesingi, et aga mis see blogimine siis kuidagi teistmoodi on? Äkki olengi juba kuidagi naeruväärseks muutunud?

Mõtlesin, mis mõtlesin, kuid otsustasin, et jätkan. Erinevalt erakondadest, kes sisekaemustes otsivad uut starti, jätkan mina sissetallatud rada. Minu tegelikud kuulsuse momendid jäävad aastakümnete taha ja olen saatusele tänulik, et neid hetki oli mulle antud. Blogimine ja minu blogija tegelaskuju, Hundi ulg ei otsi kuulsust, vaid vaikset vaimset intiimsust iseenda ja äkki ka mõne lugejaga, Mind motiveerib tasakaalu otsimine iseenda hääbuva füüsilise ja veel pisut allesoleva vaimse mina vahel. See, mis läinud, seda kompenseerida ei saa.


Aga ega see kirjutaminegi alati kerge ole. Minu kõige noorema lapselapse vanemad palusid, et ma kirjutaksin pojapojale kirja. Kiri antakse üle tema kaheksateistkümnendal sünnipäeval. Meeletult raske ülesanne! Kuidas sellele läheneda? Kas Sinul, hea lugeja on mõtteid, kuidas sina kirjutaksid tulevikku? Oma lapsele, lapselapsele.


24 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tere tulemast tagasi, Hunt! Meeldiv Sind jälle näha.

MO isetegemised ütles ...

Nonii, nüüd on süda rahul. Tagasi! Andis ikka oodata :)

Skarabeus ütles ...

"Leo Järvakandist" ehk ei loe seda huvitavat blogi.Ilmselt. Kuigi see Leo on selline tüüp,kes eetriaega ei kuluta,ütleb kräuh-kräuh,mis ütleb ja paneb toru hargile.Tavaliselt ütleb hästi. Aga muidu küll---anna kannatust nende helistaja-vanuritega...
Et lapselapsele 18-ndaks sünnipäevaks pöördumine...Oo, SEE VÕTTIS MUL NUTU LAHTI KOHE.Nii hea mõte.

Anonüümne ütles ...

Ei pea ootama, ei pea kirjutama. Ei pea palvele vastu tulema, ei pea lavastama tulevikku. Vähemalt punnitamisega mitte. Kui tahaks lapselapsega suhelda, siis tulebki suhelda. Kohe, kui tahaks ja saab.

Anonüümne ütles ...

Usun, et mõne mehe mõistus on ka kõige suuremal mõõnaperioodil teravam , kui teise hiigelaegadel . Ei maksa enda vastu nii karm olla . Nii kaua kui on see blogi, on sel ka lugejaid . Oaas kõrbes .

krati

Kadi ütles ...

Selle tunde, kui nägin, et sinult on uus postitus, tahtnuks purki pista. Tere tulemast tagasi!

Ene-Liis ütles ...

Rõõmustav taaskohtumine! Ene-Liis

Anonüümne ütles ...

Päeva parim uudis, et Hundilt tuli uus postitus :) Ja mul oli täna nii mõnigi hea uudis veel.

Kõige naljakam on see, et sõitsin täna ema juurest Tallinnasse ja kuulasin Vox Populit. Või noh, saate kuulamises ei olegi midagi naljakat. Naljakas on hoopis see, et mõnikord helistavad inimesed, kellega ma nõustun. On's see märgiks, et ma hakkan vaikselt ebaadekvaatseks muutuma? Loodan, et mitte. Õnneks panevad enamik helistajaid endiselt peast kinni haarama ja valjult ohkama.

Marca ütles ...

Käisin siin just eile nuuskimas ja vaatasin, et keegi oli veel sama kuupäevaga "uuuuu!" hõiganud ning täna siis lõpuks langeski saladusloor :) Huvitav kokkusattumus! Aga väga tore ja head taastulemist ka minu poolt.
Blogides lolliks minemisel on raadiosse helistamise ees vähemalt see eelis, et kommentaatorid ilmselt annavad sellest aimu, raadiost tagasisidet eriti ei tule, ja kui tulebki, on suur tõenäosus, et järgmine helistaja on samuti loll :)
18-aastasele oleks raske kirjutada, ma küll veel väga elunäinud pole, kuid mingeid õpetussõnu küll ei julgeks jagada, mis nö universaalsed oleksid. Olen mõnda sellist lugenud ja pole sugugi nõus olnud. Võib-olla pigem keskenduda oma suguvõsa juurte tutvustamisele kui sellele, mida tulevikuks kõrva taha panna? Õpetussõnu saab 18-aastane igalt poolt, aga oma esivanematest info ammutamiseks on allikaid vähe.

Kaamos ütles ...

Meil kõigil on õigus kirjutada ja samas pole selle õigusega võetud meilt õigust eksida.
Kirjuta(me) edasi, kui eksimegi - saama targemaks.
Tere jälle!

Anonüümne ütles ...

Oi, milline rõõm oli näha uut postitust!
Mina leian, et ehkki mõnevõrra on blogigi avalik väljaütlemine, on see siiski midagi muud kui avalikud esinemised, ajalehte kirjutamine või raadiosse helistamine. Blogi tulevad lugema need, kes tahavad, kellele just Sinu mõtted - millega ilmselt ei pea alati sada protsenti nõustuma - korda lähevad. Sinu kirjutiste juures on see suur pluss, et Sa oskad mõtlema panna - edasi ja oluliselt kaugemale-sügavamale sellest, mida kirjutasid. Minuga on see korduvalt juhtunud - mille eest Sulle suur aitäh (mida seni pole vist öelnudki?).
Aga mis puudutab kirja lapselapsele, siis mõnevõrra sõltub see sellest, kas ta on poiss või tüdruk. Esimesele võiksid sa kirjutada, mis teeb mehest mehe - sellise, kellena tahaksid teda näha. See on üks neist paljudest teemadest, mida Sa mu meelest suurepäraselt valdad. Saada sel teemal kiri vanaisalt siis, kui oled juba täiskasvanu, saad asjadest aru - see oleks ikka suur asi. Soost sõltumata võid aga kirjutada just täpselt seda, mida tahaksid lapselapsele tema 18. sünnipäeval rääkida - elust, väärtustest, inimeseks olemisest.
Mina ei mäleta kumbagi vanaisa. Üks suri küüditatuna hulk aega enne mu sündi, teine siis, kui olin aastane. Ma oleksin tahtnud sellist kirja saada.
kasja
PS Ja palun ära tekita enam sellist pausi, see sööb närvid seest :)!

Anonüümne ütles ...

Sry, nüüd märkasin, et oli ju kirjas - pojapojale. See sobib Sulle vägavägaväga.
kasja

Dinny ütles ...

Muretsesin juba...tore, et tagasi.

Anonüümne ütles ...

Suur rõõm on Teid jälle lugeda. Vahepealne aeg oli lausa leinaline. Mõtlesin, kes võiks olla see, kes lõpetab blogi, kui blogijat ennast enamn ei ole. Kaduvad oleme kõik, inimlik on tahta teada, kui üks raamat kinni pannakse. Puhas bioloogia, emotsioonideta. Seda suurem on nüüd rõõm. Jõudu Teile ja palju tervisi!

Kassnugis@yahoo.de

notsu ütles ...

ma olin samuti vahepeal juba mures, küll oli hea meel postitust näha.

sellisest Vox Populi helistajast, kelle sarnaseks sa kardad muutuda, eristab sind paar olulist omadust: viisakus; oskus diskussiooni pidada; ja valmidus vahel oma seisukohta muuta.

Anonüümne ütles ...

Mina kah rõõmus!
maurus

Anonüümne ütles ...

Ma olen küll titena oma vanaisa näinud,aga peab mainima, et kui keegi oleks mulle 18-ndal sünnipäeval andnud üle kirja vanaisalt(keda ma peaaegu ei meenutanudki elu jooksul,sest teda ei olnud...)----see oleks kogu mu elu kindlaim v ä ä r t u s.Surmatunnini.Ausalt.

Triine ütles ...

Aitäh tagasitulemast! On jälle kaasamõtlemist.

Emmeliina ütles ...

aitäh, et jälle kirjutad. Meie vanuseid vist blogimaastikul peaaegu polegi :( Neid, kes üle poole elust "nõukogude aegsed" . Sellepärast tundub mulle sageli, et minust ei saada aru. Põlvkondade erisus, vist.
Kiri vanaisalt on järjepidevuse ehe näide. Meil kirju pole, aga näen mis pilguga pojad ja lapselapsed vanaisast jäänud esemeid vaatavad...ja tegusid meenutavad. Tähtis, väga tähtis.

iibis ütles ...

Missugune rõõm, et oled kirjutanud! Kivi langes südamelt. Seda blogi olen lugenud vist umbes sama kaua, kui ise blogi kirjutanud.

Kiri tulevikku on fantastiline mõte. Tekitas just paralleeli oma vanema pojaga, kes vähemalt piltide järgi on väga sarnane oma isapoolse vanaisaga, kes suri kümmekond aastat enne ta sündi. Inimesele, keda üldse ei tunne, on keeruline kirjutada. Ehk siiski meheks olemisest? Sest kõigest hoolimata on see üks kõige mehelikumaid blogisid. Sellised Vana Targa Mehe Lood. Neist ei saa kunagi küllalt.

Selle, et ka enne sind on Maal elu olnud, avastab vist iga inimene erinevas eas.

Hundi ulg ütles ...

Tänan heade sõnade eest.

Mõtted pojapojale kirjutamisest liiguvadki selle meheks olemise kanti. Seda, et meestel on kohustus ja vastutus eelkõige ja alles siis õigused. Olgu see jutt pealegi vanamoodne - kiri on ju vanaisalt. Kõik märgid viitavad sellele (hiljuti loetud juba Soome uudistest), et ka meil varsti pole kombeks rääkida tüdrukutest ja poistest. Häälekas vähemus soovib kehtestada sooneutraalset kasvatust. Äkki siis minu kiri saabki olema nagu põrandaalune keelatud kirjatükk :).

Ning muidugi tahan ma selle kirja kirjutada käsitsi, mitte aga arvutist välja trükkida. Selline retro värk.

Anonüümne ütles ...

Rõõm-rõõm, suur!

Millest kirjutada pojapojale? Mina teeksin ilmselt nii, nagu soovitasid Marca ja Kasja - kirjutaksin kas juurtest või meheks olemisest. Sest mõlemad on miski, mis tundub sulle loomuomane ja mida sa oskad. Ei tea, kui vana on su pojapoeg, aga kui noorim, küllap üsna lapsuke veel. Nii kaugele tulevikku on üksiti tõesti raske mingeid õpetussõnu läkitada. Kes teab, mis olud siis...

Võib-olla kirjutaksingi kasvõi nendestsamadest mõtetest, kahtlustest. Kui fakte saab kirjutaja kohta veel kuidagi teada või välja uurida (fotod, elusündmuste kuupäevad, muu "katsutav" ajalugu), siis inimese tundeid ja mõtteid mitte. Ometi just selle kaudu saab tekkida päriselt kontakt. Ma arvan.

Ilusat talveaega ja jaksu!

soodoma ja gomorra ütles ...

uuuuuu!

Emmeliina ütles ...

http://virumaateataja.postimees.ee/3898831/kolumn-vanavanaisa-kiri

kahjuks tasuline