Loen 1986. aasta oktoobrikuu ajalehest "Edasi", et "Avangardi" kolhoosi uhke sauna kõrvale hakati ehitama täismõõdus spordisaali. Ma pole kunagi Äksil käinud, pean vist isegi näpuga kaardil jälge ajama, kus see täpselt asub. Guugeldades jõuab minuni äkitselt tõdemus, et need lapsed, kelle ajal seda spordisaali hakati ehitama saavad täna kolmekümnesteks. Üles on kasvanud terve põlvkond, kellele tuleks üksipulki seletada, mis asi on kolhoos; miks üks põllumajandusettevõte ehitas võimlaid, koole, söögikohti, kortermaju; mis ülesandeid täitis firma saun Saadjärve kaldal ja miks see oli selle majandi, tolle kogukonna käekäigule nii oluline jne. Peaksin võtma endale võimatu ülesande seletada ajaveebi lühikeses kirjutises lahti nõukogude maaelu olemuse. Ilmselgelt üle jõu käiv ettevõtmine.
Kaarel Ird ja Edgar Beek, 1983, foto E.Norman
Irdil oli "Vanemuine", Edgar Beekil aga "Avangard". Mõlemad ehitasid oma asja aastakümneid. Olid ka siis kohalikud omavalitsused, kuid ega ilma kolhoosiesimeheta toimunud midagi. Edgar Beek pani oma maailma kokku nagu lego klotsidest. Üks tükk haakus teisega - tootmine, inimesed, elukeskkond. Samas ajalehenupus ütleb Beek seniste sportimisvõimaluste kohta: "Viime bussidega Saadjärve kolhoosi ja Lähtele. Spordihuvi noortel on, eks järgmisel aastal saa juba siinsamas palli mängida ja pärast seda saunast läbi käia." Lihtsalt seepärast laskis spordihoone ehitada, et noortel oli huvi. Jah, ... palju täna on neid omanikke, Äripäeva TOPis olevaid, kes ehitavad kuhugi spordisaali selleks, et noortel on huvi? Beek aga polnud muuseas omanik.
Siis kui spordihoone avatakse, läheb pikaaegne kolhoosiesimees Edgar Beek pensionile. Raadioarhiivis on säilunud mõni aasta hiljem, 1989. tehtud intervjuu temaga. Ridade vahelt kuuleb tark kuulaja ka võimaliku tegeliku põhjuse, miks igati ergas mees lõpuks ametist loobus. Ühel kuuendikul planeedist püütakse lagunevat impeeriumit päästa "uutmisega", seda ka põllumajanduses. Vana kooli juhid, mõiste parimas tähenduses, osutuvad üleliigseteks. Samas, kuulates seda raadiousutlust täna, kolmkümmend aastat hiljem, mõjub see värskena kui juttu tuleb võimalikust valdade loomisest ja ka muidu.
"Avangardi" spordihoone, 1988, fotod K. Raud
Raadiointervjuu andmise hetkel on ka "Avangardi" maadele tekkinud esimesed talunikud. Kohe varsti laulab eesti rahvas ennast vabaks ja noormeeste valitsus Tallinnas hakkab maaelu ümber korraldama. Senised ühismajandid reformitakse, s.t. likvideeritakse. Kohalikul reformikomisjonil õnnestub spordihoone pähe määrida entusiastlikule, kuid rahatule kohalikule spordiklubile. Tundub igati loogiline otsus, sest vana Beek ehitaski selle maja noortele spordihuvilistele. Nendele käib aga hoone majandamine ilmselt üle jõu ja maja on määratud lagunemisele.
Taasiseseisvunud vabariiki on juba tükk aega olnud. Päris selle alguses saab Tartu vallavanemaks Aivar Soop, staažikas vallajuht tänaseni (kes muuseas ei pidavat siiani kasutama arvutit). Saatuse tahtel on Soop üks meestest, kes pidi aseesimehena likvideerima oma tööandja, "Avangardi" kolhoosi. Mingil hetkel ostab vald järve kaldal kümme aastat lagunenud hoone spordiklubilt endale. Vallavanem oskab leida ideid, inimesi ja raha. Kolm aastat hiljem on osaliselt renoveeritud hoones raamatukogu, looduskool, soomepoiste muuseum. Spordisaali enda osas on lõpusirgel läbirääkimised elektroonikafirmaga Tarkon, kes rajaks siia oma tsehhi. Kuid mingil põhjusel jooksevad need kõnelused lõpuks liiva. Hoone see osa jääb veel kümneks aastaks tühjaks, põrand mädaneb ja katus jookseb läbi.
2012. aastal avatakse kunagises "Avangardi" kolhoosi spordihoones Jääaja Keskus. Ammuolematu kolhoosi kunagine aseesimees Aivar Soop on üks idee autoritest ja kindlasti ka eestvedaja.
Jääaja keskus, fotod siit
Kaheksakümnendatel oli kolhoose sadu. Ma ei tea mis on saanud kõigist tollal ehitatud hoonetest. Mulje on jäänud, et paljud neist on siiani nutuses seisus, kuigi meil on oma riik ja kolhoosikorra oleme likvideerinud. Beeki spordihoonel on vedanud, isegi väga.
Postitused
7 kommentaari:
Äksi on Tartu linna nn Kuldses rõngas, st mõistlikus kauguses, umbes 15 km Jõgeva poole. Kuldne rõngas tähendab, et linn, st töökohad ja järelikult ka tänane toimetulek ja laste tulevik on veel talutavas kauguses. Kuldsest rõngast väljaspool olevad asulad virelevad v on välja surnud. Maaelu on kole, raske ja ebaglamuurne, seda saavad endale lubada rikkad, lollakad v nõukaajakooliga ellujäämisgeeniused. Tavaline inimene nii ei saa.
Normaalse silmaringiga eestlane peaks üldteoreetiliselt tundma nii mõisa kui kolhoosi-sovhoosi majandamispõhimõtteid. Meeldib see või mitte, need on osaks meie ajaloost.
Seda arvasin ma Äksi spordihoone ehitamise paiku sündinud inimesena küll, et Jääajakeskus on selleks eesmärgiks projekteeritud uus hoone. Keskust toidab vist lisaks erinevatele toetustele siiski turist, niiet asukoha mõttes on see mitte kõige kuldsemas asukohas. See näitab, et need vanad monstrumhooned ei ole midagi nii lootusetult moraalselt ja füüsiliselt amortiseerunud. Saab, kui on idee, tahe ja ettevõtlikus.
Minu äi peab Läänemaal keskmise suurusega talu, ämm on küla lasteaias õpetaja abi. Ei virele, ei ole ka rikkad entusiastid. Eesti mõistes elavad keskmist elu. Maa on küll kehv, aga juba põlvkondi perekonnale kuulunud. Minu mees, pere vanim poeg, täna üle 10 aasta ettevõtja Tallinnas, kibeleb maale tagasi. On seda maa soola veel alles siin Eestis. Külaelu kohta võib ütelda, et tööd oleks, käsi oleks, aga töökäsi ei ole.
Aitäh huvitava loo eest! Eesti on ikka nii väike, mu perekond ka väikestviisi selle looga seotud, nüüd siis sain teada, mis asjus täpsemalt :)
Mina arvasin ka siiani, et Jääajakeskus on spets ehitatud.
Näedsiis:)
aga kindlasti soovitan, ja pigem ongi huvitav vanematele, mitte päris väikestele lastele.
Ma om selline lühikese jutu mees / vöi naine / . Tänud hea lugemise eest!!! Ootan weel! Südamest tulnud!
Noh, mina nt arvasin siiani, et "kolhoosiesimees" on mingi paha sõna. See kirjatükk avardas mu maailmapilti kõvasti - mitte et ma nüüd arvaks, et kõik kolhoosiesimehed ajaloos olid pühakud, aga et see ei ole automaatselt "ses inimeses läks inimene kaduma" jõudis minuni küll.
Olen sealsamas üles kasvanud ja mäletan veel väga selgelt kui (olin tollal vist 4 aastane) kui elus esimest korda tornkraanat nägin, mis seda spordihoonet ehitama hakkas. Tollal elu kees, mäletan, kuidas maakoha sõidutee oli kella 12 paiku autosid ja traktoreid täis, mis oma juhte lõunatama sõidutasid ja nende kõrval sammusid lõunaselt bussilt koju sammuvad inimesed. Mul oli komme seda elutoa aknast jälgida sest enamasti oli ka minu issi üks nende hulgast kes lõunaks töölt koju tuli. Hiljem kui spordihoone valmis sai ja ma ise ka vanem olin mäletan kuidas ka seal elu kees. Samas hoones oli jõusaal, dšuudo trennid, minu silmis hiiglaslik pallimängu saal ning mu vanemad käisid ka samas hoones tegutseva hambaarsti juures. Ilusad ajad olid. Nüüd on Äksis kuidagi.... tühi, üksik ja kõle.
Postita kommentaar