esmaspäev, 2. mai 2016

Seksitsensor ja sõnavabadus

Täna on siis Kaur Kenderi väidetava pedoporri protsessi esimene päev. Ei pea olema hiromant, et ennustada ... Rents tegi eelmisel nädalal ühe teemasse mineva postituse, Meil on ju sõnavabadus! Seda küll hoopis teise autori suhtes ja teisest üllitisest lähtuvalt. Mina seda Tõnn Sarve asja pole lugenud ja seepärast puudub mul omapoolne arvamus. Aga mingeid üldisi mälupilte pani see liigutama.

Mina sündisin ja kasvasin ajal, mil kasvatusteadlased soovitasid vanematele, et poisslapsed peavad magama käed teki peal. See oli selline ülemineku periood, kus enam absoluutse kategoorilisusega ei väidetud, et iseoma nokuga kahekesi olemine toob kaasa ilmtingimata vältimatuid meditsiinilisi probleeme täiskasvanu eas. Levima hakkas selline leebem variant, et liigne innukus võib probleeme tekitada.

Igakordselt imestan kui tänased gayaktivistid või muidu tolerantsed inimesed esitavad fakti pähe väite, et nõukogude ajal oli homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav. Elades suure osa oma elust selles eelmises ühiskonnas, olen nende väidete peale hakanud isegi kahtlema oma mälus. Minu mäletamist mööda ei olnud Kriminaalkoodeksis sõnagi homoseksuaalidest. Neisse suhtuti põlastavalt, irooniaga, hukkamõistvalt, kaasatundvalt, kuid kahe täiskasvanud inimese tegemised magamistoas olid siiski nende omavaheline asi. Karistus oli ette nähtud pederastia eest, kui see toimus vägivaldselt, ähvarduste saatel, abitud seisundit ära kasutuses. Teisisõnu oli karistatav mehe vägistamine.

Pedofiile oli ka minu lapsepõlve ja nooruse ajal. Oma asumis oli teada kaks sellist inimest. Esimene oli tolle aja elektroonikageenius, kes on jätnud episoodilise, kuid olulise jälje meie popmuusika ajaloosse. Ma arvan, et see poiste ja noorukite arv, mitmed neist tänaseks juba manalateele läinud eesti popmuusika krestomaatilised kujud, see alaealiste hulk, kellele see mees tegi "sissejuhatuse teemasse" on aukartust äratav. Teine mees oli ühe õigeusu kiriku diakon, Kellamees, nagu me teda kutsusime. Kas ta üldse pedofiil oli, kes seda teab. Jutud aga käisid.

Pornograafia oli minu lapsepõlves ja teismelise eas ülemaailmselt, kordan, kõikides riikides keelatud. Inimeste moraalseid tõekspidamisi raputanud ja piire nihutanud seksuaalrevolutsioon oli siis veel toimumata. Taani oli vist see esimene riik, kes legaliseeris pornograafia ja seda alles 1969. aastal. Aga ega see ei tähendanud, et "materjali" üldse polnud. Mitmel koolipoisil oli oma bisness kui nad pimikus vorpisid fotopaberile erutavaid asju mahapildistatud fotodest ja ajakirjadest ning neid siis huvilistele müüsid. Tähtis oli mitte vahele jääda, sest pornograafia kohta oli Kriminaalkoodeksis oma paragrahv.

*****

Pisut siiski ka sellest Rentsi blogipostitusest ja kommentaaridest. Interneti üldkättesaadavus on seksisõltlaste jaoks loonud kuldajastu. Ma sain aru, et osasid inimesi häiris Tõnn Sarve "keelatud" raamatu kaanefoto. Õige ju on, et fotod mõjuvad lugejale vastavalt kontekstile. Ühte ja sama tüüpi fotode puhul võime olla ühel hetkel sügavalt häiritud pedofiilsest alatoonist ja teisalt jätavad samasugused fotod meid ükskõikseks. Aasta alguses avaldasid ajalehed praegu keskealise Kate Mossi esimesi modellipilte kui huvitavat ja unikaalset materjali:
Kate Moss , 14 aastane

Või näide maailma üheks kaunimaks lapseks peetava tüdruku ametlikult veebilehelt:
Kristina Pimenova, 9 aastane

Või miks mitte foto väga mainekast moeajakirjast:
Thylane Loubry Blondeau, 10 aastane

Ülaltooduga tahtsin näidata, et ainuüksi oma elu ajal olen pidanud revideerima ja ümberhäälestama enda sees olevat seksitsensorit. Igaühe sees on selline tsensor. Mul on hea meel, et pedofiilia on veel Eesti ühiskonnas tabu. Ning ma annan aru, et võimustruktuurid võivad minu vastu huvi tunda kasvõi nende kolme ilusa tüdruku foto pärast, mida ma siia internetist olen kopeerinud. Kas need on pedofiiliat propageerivad või mitte? Aga siiski ei taha ma elada ühiskonnas kus ametlik tsensor ütleb, mis on lubatud ja keelatud. Mina olen sõnavabaduse poolt, olgu selleks väljendusvabadus, arvamusvabadus või mõttevabadus. Meie sisemine tsensor ütleb sõnavabaduse kasutajale, mis on meie arvates õige või vale.

14 kommentaari:

notsu ütles ...

Nõukogude aegsest regulatsioonist: leidsin kõigepealt guugeldades tsitaadi ENE 1988. aasta väljaandest: "Meestevahelist homoseksualismi nimetatakse ka p e d e r a s t i a k s ehk uranismiks /.../. Pederastia on mõnes riigis, sh NSV Liidus karistatav".

Seejärel leidsin (ühest homovastasest blogist muide) konkreetse ENSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 118: "pederastia eest---
karistatakse vabadusekaotusega kuni kahe aastani."

Vene NFSVs olid veel karmimad karistused: "Половое сношение мужчины с мужчиной (мужеложство) – наказывается лишением свободы на срок до пяти лет."

See paragrahv sõnastati 1992. aastal ümber, nii et vabatahtlik vahekord jäi karistatavate tegude hulgast välja ja karistatavaks jäidki selle paragrahvi järgi ainult meestevaheline vägistamine ja mehe seks alaealise poisiga. Nii et see, mida sa koodeksist mäletad, pärinebki nähtavasti ajast pärast 1992. aastat.

Iseküsimus, et selliste intiimsete asjade puhul on selleks, et hakataks vahekorra toimumise kohta kohtumeditsiinilist ekspertiisi tegema, vaja kas pealekaebajat või seda, et inimesele lihtsalt tahetakse mingi paragrahv kaela väänata. a NLiidus võis ette tulla muidugi mõlemat.

tavainimene ütles ...

Kunstiinimesed ikka kompavad piire. Ja kui mõni piirile liiga lähedale satub, siis sekkub piirivalve. Üsna tihti võib siiski aru saada, kas nt foto on tehtud taotlusega kelleski nilbeid fantaasiaid üles kütta või taotlusega panna mõtlema inimese vastuolulisuse ja haavatavuse üle vms. (Sõltuvalt tegija oskustest on muidugi ka võimalik, et on tahetud teist, aga välje kukkunud esimene.)

Seoses selle Kenderi kaasusega on mul üsna kahetised tunded. Rangelt võttes ei ole tõesti seda kirjutades ühelegi lapsele viga tehtud. Aga kui me lubame seda ühte juttu, siis me anname põhimõtteliselt nõusoleku, et laste sadistlikku vägistamist kirjeldavaid tekste (ju siis ka hüperrealistlikke 3D animatsioone) võib tulla terve interneti-täis, iga järgmine eelmisest võikam. Mul on miskipärast tunne, et ma ei taha seda.

Tõnn Sarve kaasusega seoses tekkis mõru mõte, et ju siis aksioomid "ärge lootke pensionile", "kommertsialiseerige oma oskused" ning "seks ja skandaal müüvad" viivadki selliste tagajärgedeni.

Hundi ulg ütles ...

Leidsin üles brežneviaja Eesti NSV Kriminaalkoodeksi kommenteeritud väljaande. Osalt mäletan õieti, ositi mitte. Homoseksuaalne suhe leebes vormis ei olnud karistatav. Kriminaliseeritud oli pederastia justnimelt ja ainult meestevahelise pepuseksi mõistes. Sealhulgas ka mõlemapoolsel vabatahtlikul nõusolekul. Kuna ma selle maailmaga kokku ei puutunud, siis ei mäleta isiklikult ka ühtegi kohtuprotsessi. Ma arvan, et eks seda paragrahvi ikka kasutati - näita mulle inimene ja küll ma paragrahvi leian, tunnistajad ja muu ...

Kenderi jutukese lugesin läbi. Kui ilukirjandus, siis väga kehv. Paar aastat tagasi lugesin kellegi Kuznetsovi memuaare. Aastatuhande vahetusel tegutses Venemaal selline lapspornograafia videotoodangu valmistaja. Ettevõtja ja igati innovaatiline kuju, internetikaubanduse pioneer. Õõvastav oli lugeda, kuid huvitav. Tõeline ja aus lugu pedofiiliks kujunemisest, lastega manipuleerimisest ja sellest, mida ta arvas ohvrite tunnetest, tohutust ärist ja hämmastavalt laiast tarbijaskonnast (üks tema ettevõte haru tegeles laste eskortteenuste pakkumisega). Nii et saab nendel teemadel kirjutada ka sedasi, et mitte kulutada tuhandeid tähemärke seksuaalakti detailsele kirjeldamisele.

Anonüümne ütles ...

Wiki väidab, et Kenderil lapsi pole . See seletab kõike . Kuigi on teada ka juhud, kus pilastatakse oma lapsi . Aga siiski, lapsevanema kogemuse saanud küps mees kägistaks vist ära sellise , kes last kasvõi imelikult vaataks . Mis mees, ma ise vist oleks valmis maa sisse tampima !!!

Anonüümne ütles ...

Kenderil on kolm last.
http://www.ohtuleht.ee/602762/kolme-lapse-isa-kaur-kender-ukskoik-mida-nad-teevad-peaasi-et-onnelikud-on

Anonüümne ütles ...

Ja peale selle, et tal on kolm last, on ta kirjutanud ka väga südamliku ja hea raamatu "Kuidas saada isaks" (2003), mis ununes mul eelmisele kommentaarile lisada.

Anonüümne ütles ...

Möödunud sajandi algusaastail oli ameerika meedias skandaal, kus kaks miljonärivõsu olid tähelepanu keskmes. neil oli nimelt igav, ja nad tahtsid näha, kuidas inimene sureb . Nägidki. Kuna ise sel hetkel vabatahtlikult surijat polnud, siis aitasid nad kaasa. Mõlemad said surmanuhtluse . Nii vähemalt väitis toonane " Perekonnaleht "

Ja selle idee ja teostusega on nii , et ideest teoni on tegelikult samm . Selle pikkus sõltub mõtte autori moraalist ja südametunnistusest . Minu väga elutark, nüüdseks juba surnud sugulane teadis rääkida, et pattulangemine on ainult esimesel korral hirmus . Teisel korral on ta juba rutiin .
Piire kombatakse tõesti. On nende täiskasvanutega , kuidas on, aga lapsi ilastada-pilastada on jäle . Isegi , kui lapsed pilastamise hetkel mingil imelikul põhjusel sellega nõus peaksid olema, siis hiljem arvatavasti hindavad nad oma kogemuse ümber . Ma vähemalt loodan nii .

Hundi ulg ütles ...

Nõus. Ega me ilmaasjata ütle, "täiskasvanute mängud". Ning kuigi lapsed üha varem hakkavad neid samu mänge mängima, võiks jääda ikkagi nii, et liivakastid jäävadki eraldatuks.

Anonüümne ütles ...

Hundile - lugemissoovitus.
http://nihilist.fm/jatkame-siis-selle-stalinliku-protsessiga/

Anonüümne ütles ...

4. mai 2016 18:01-le
Kender on jäle,jäle, j-ä-l-e!Õigustagu ennast kuidas tahes.SUUR kunstnik? Armas taevas...
tallinlanna

Anonüümne ütles ...

Küsimus pole selles, kas ta on jäle, vaid selles, kas ta on ühiskonnaohtlik.
"xxxx on jäle, paneme ta pokri või ajame ahju" ei ole 21. ega isegi 20. sajandi mõtteviis.

Igasugune seksuaalne ahistamine on muide sotsiaalne probleem. Korreleerub ühelt poolt vaesusega ja teiste sotsiaalsete probleemidega (alkoholism tööpuudus harimatus), teiselt poolt ühiskonna kinnisusega (avatud ühiskonnas tuleb ahistamine välja ja saab karistatud ning sellel on ka preventiivne mõju). Mistahes sorti porno ja ahistamise vahel põhjuslikku seost mu teada leitud ei ole. Ehk siis mõttekäik"kirjanik X kirjeldas, ahistaja Y seepeale läks ja ahistas" ei päde.

Anonüümne ütles ...

Oi.oi ...Viimasel komenteerijal soovitaks lugeda Leo Metsari tõlgitud teoseid vanast Roomast . Ei olnud see Messalina koos oma kaasaegsetega nii vaene ja harimatu midagi .
Ma kaldun arvama, et need nn kõrvalekalded, mis praegu seaduse silmis eluõigust nõuavad , ei ole vaese ja harimatu elanikkonna pärusmaa. Vaest ja harimatut on igasugu kõrvalekallete eest siiski läbi aegade jumala nuhtlusega ähvardatud .Ja mitte ainult jumala.
Zoofiilia eest näiteks põletati keskajal rüütel koos hobusega, kellega ta vahekorras oli , kuigi ma ei saa aru, milles see vaene loom süüdi oli ?
.Kenderi poolt jumaldatud Sade muide oli markii .Tema elu lõpp oli muidugi ka mõtlemapanev . Aga noh, vangiraudade ja kerjakoti eest ei pidanud keegi kaitstud olema .Temale langesid osaks kohe mõlemad .
Vaesel sarnaseks meelelahutuseks aega ei jäänud siis, ja vaevalt et nii " nõudliku maitsega " ka praegu tavaelanik on .Ega muidu see vastuseis nii laialdane poleks .

Anonüümne ütles ...

Huvitav, kuidas mälu alt veab . " Mina, Claudiuse " tõlkis siiski Hardi Tiidus. Aga ega see hea teose väärtust ei kahanda. Soovitan lugeda.

kaaren ütles ...

Vahet pole.
Mingi sadistliku käitumisviisi avalikkuses esitamine muuhulgas aitab seda inimeste teadvuses normina kinnistada. Minu organism hakkab kyll vastu sellele, et vägivaldseid sadistlikke pedofiilitegusid hakatakse mistahes põhjusel õigustama ja laste kallal toimepandavate tegude tabusid murdma. Sõnavabadus ja teatud tegude kirjeldus EI ole yks ja sama, ei hakka iialgi olema. Sellest aru ei saa ehk ainult sotsiopaatsed inimesed ja need, kellel lapsi pole.
Claudiuse raamat oli hea ja huvitav, lisaks meeldivalt paks. Eks see oligi mõeldud ajaloo prygikasti kuuluvate nähtuste nende õigesse kohta asetamise näitena, mitte tolleaegsete normide kaasaega toomisena. Aga lihtne mõistus seda vahet ei tee.
Monkey see, Monkey do.