Minu maakonnas on siseliinidel mindud üle väiksematele bussidele. Igati arukas, sest see on kindlasti ökonoomsem. Muidugi mitte reisija jaoks, sest piletihind pole odavamaks läinud, vaid bussifirma kasumimarginaali suurendamiseks. Ma liigun kodunt harva välja, veelgi vähem ühistranspordiga. Seepärast on iga selline sõit elamus minu hallis, üksluises argipäevas.
Seekord oli nii, et buss sai mingil hetkel rahvast täis, osa reisijaid pidid püsti seisma. Minu lähedal seisis umbes neljakümnele lähenev naisterahvas. Vaatasin ette ja taha. Istekohtadel oli ennast sisse seadnud mitmed minust palju nooremad mehed. Istusid ka paar varateismelist ja minu kõrval arvatavasti kahekümnene noormees. Kuna midagi ei juhtunud, siis hakkas minus tärkama lapse- ja nooruspõlve refleks - kohe-kohe tõusen ja pakun naisterahvale istet. Samas olen ma tagasihoidlik, kes ei taha liigset tähelepanu. Aga seda oleks ma kindlasti saanud, sest kuigi olen hingelt noor, siis välimuselt ikkagi vana mees, kes pealegi viimasel ajal, ka seal bussis, toetun kepile. Ilmselt oleks noor naine keeldunud. Ja seda poisipõlve kogemust, et tüdruk tantsusaalis kõigi ees korvi annab, seda emotsiooni, häbi, ei tahtnud ma oma mälust sellel hetkel üles leida.
Mõtlesin ka võimalusele, et müksan kõrvalistujat, noort meest, et äkki tema pakuks istet. Aga kus ma tean, kuidas sellele reageeritakse, midagi sellist, et vanamees, haise ära ... Nii ma siis sõitsin kõrvad punased, püüdlikult aknast välja vaadates. Ja see situatsioon kummitab mind jätkuvalt juba mitu päeva. Aastakümneid oma autoga liigeldes olen vist maha maganud selle ülemineku, millal minu jaoks endastmõistetav on muutunud vanamoodsaks, tagurlikuks arusaamaks mehelikkusest. Kaasaegses ühiskonnas polegi ju kombeks arutleda mingist meheks olemisest. Soovituslikult antakse hoopis nõu mitte ületähtsustada, et poistest kasvatada mehed ja tüdrukutest naised. Ilmselt ütlesin ennatliku enesekindlusega, et olen hingelt noor. Arusaamade järgi olen siiski vana inimene.
Postitused
23 kommentaari:
Täpselt minu mõtted ja tundmused!!!
Kuigi aastatelt pisut noorem, olen ka mina täheldanud, et passis kajastuv iga pole vähendanud mu soovi pakkuda noorematele naistele istet ja ka lamamisvõimalust. Äraütlev vastus oleks muidugi piinlik nii ühel kui teisel juhul!
On vägagi võimalik, et see naine ütelnuks ära ka noorematele istepakkujatele.Nii et poleks pidanud "kõrvu punetama" ühti.
Aga Rootsis on just vanaks saanud see põlvkond,kes karjus omal ajal vabadust kõigele, ka sellele,et kes istub,see istub,kes seisab,see seisab ja pole vahet,mis vanuses keegi on.Nüüd ukerdavad need kisakõrid kargu najal,aga keegi ei vaevu mõtlemagi püstitõusmisele.Omad vitsad,mõtlen alati...Aga Eesti, see on minu jaoks alati midagi normaalset olnud. Nüüd muidugi on kõik ka siin pea peal.Väga kahju.
tallinlanna
mina mäletan kunagi Soomes, kui kahe mõneaastase poisiga bussi läksime. ja minu meelest need, kes istusid, ei tundud vähimatki süütunnet. isegi mitte nii palju, et püüdlikult aknast välja vaadata. pärast kuskil kuulsin, et ongi selline suhtumine ja arusaam, et kui kõik on võrdselt piletid ostnud, siis ongi õigus istuda sellel, kes enne sisse saab.
ma mitte kudiagi ei suutnud seda mõista, et fine, üks asi on teooria, aga kuidas ikkagi see inmlikkuse moment suudetakse seejuures välja lülitada? veel vähem suudan usuda, et see on ainult paarikümne aastaga ka siia jõudnud. ma kogu aeg mõtlen, et mis valemiga inimesi ikkagi töödeldakse, et sellised asjad juhtuvad? ja veel nii kiiresti.
Olen istet pakkunud, olen ka mitte pakkunud, seda vaatamata soole või vanusele. Pakkumine või mittepakkumine sõltub sellest, mis seisundis tundub seisja olema või mis seisus olen ise – olen nt ise kehvas tervislikus või üliväsinud olekus istunud ja tajunud neid tigedaid puurivaid mutipilke.
Kui mõned aastad tagasi tihedamini ühistranspordiga sõitsin, siis otsustasin pärast järjekordset „ah ei, ma sõidan vaid paar peatust/mulle meeldibki seista” vastust, et kui keegi soovib istuda, siis on tal ka endal suu peas. Kui suud lahti ei tee, siis noh, järelikult pole nii suur istumise häda.
Inimlikkuse hulk on inimeses olenemata soost, vanusest jne. Ega kuldsel nõukaajal ka raske tagumikuga v agressiivsetest noortest puudust ei olnud. Sõitsin palju aastaid maakonnaliinidega koolide vahet ja nägin ikka igasugust loomaaeda. Sama ytlevad mu lapsed praegu.
Aga mina olen mehele istet pakkunud . Ja korvi saanud .
Sellest on nüüd jupp aastaid tagasi, kui miskipärast pealinna asja oli, ja lõõtsaga bussis sõitma pidin. See jupp võib venida suisa paarikümne aasta taha . Seisan siis ja vaatan, mingi väga habras vanahärra seisab just selles lõõtsa osas, ja püüdis tasakaalu säilitada . Mis tal ka õnnestus suurepäraselt. Sellele vaatamata hakkasin talle vaba istet otsima .
Silm tabaski vaba koha, ja ma lihtsalt läksin ja sikutasin seda papit varrukast , et ta läheks ja istuks . Ja teate , mis tema ütles ? " Aitäh lapseke, las nooremad istuvad ! " Ja kõikus edasi nagu pilliroog tuules .Oli ka ehk noore hingega, ja mina oma nooruse lollusest osatasin tema noort hinge ? Krati
ma olen ise neljakümnele läheneva naisterahvana vanemale meesterahvale istet pakkunud, ikka selle loogikaga, et ma olen noor ja tugev. ja istunud, kui ma olen parajasti haigete liigestega. pmst võikski see asi käia ju jaksamist mööda, et tugevam pakuks istet nõrgemale (kuigi vahel on silma järgi muidugi raske aru saada). selle loogikaga tahaks heameelega need pisikesed raskete koolikottidega lapsed istuma lasta, nad näevad nii äravaevatud välja ja nagunii on mul kahju igaühest, kes koolis käib.
Mul ka ikka see vanemale ja viletsamale istetpakkumise soov ikka täitsa olemas, kuigi minuvanuste puhul vaadatakse üsna imestunult, et mis ta üles kargab. Ma vist nii Hundi ulu vanune, aga naisterahvas.
kusjuures, kui liigesed välja arvata, siis olen ma praegu seisuvõimelisem kui keskkoolitüdrukuna, mil ma kippusin pika seismise peale aeg-ajalt ära minestama. ei tea, kas organism oli kasvamisest väsinud või mõjus ka kooliaegne alamagamine. siis oli vanus selline, et bussis istuma ei julgenud naljalt minna, aga korra, kui ma hakkasin mööda hoidmistoru põrandale valguma, pandi poolvägisi.
Mina olen ka istet pakkunud. Nii rasedatele, väikelastega inimestele kui ka vanemaealistele. Meestele ja naistele. On ka ära öeldud. Aga ma pole sellest solvunud. Millegipärast on minu puhul äraütlev vastus hoopis kergenduseks - oh jess, ma olen oma viisakusžesti ära teinud, aga ühtlasi saan istuma jääda. Miks see istekohast loobumine nii raskelt mõjub? Seda ei pea isiklikult võtma.
Kuskilt on minusse jäänud see õpetus, et istet peaks pakkuma vanematele inimestele, rasedatele naistele ja suurte pampudega inimestele või väikeste lastega reisivatele inimestele. Tavaline elujõuline preili või proua - minus kuidagi ei ole sellist teadmist, et neile peaks ka istet pakkuma, sest nii on viisakas. Nendes näeks ma võrdset piletiga reisijat, kes ei ole puhtalt oma soo tõttu istet rohkem väärt kui mõni teine inimene. Mulle tuleb üllatusena, et leidub inimesi, kelle meelest see aga just nii peaks olema.
Meenub ka Dubai reis, kus mulle täis tuubitud metroos paar korda istet pakuti ja ma keeldusin. Ma ei osanud selle peale üldse mõeldagi, et noormehed võiks minu keeldumisest haavuda. Aga näed, võib-olla haavusid samuti. Mõtteainet mulle igatahes :)
Ma võin tõmmata meelevaldse seose, sest ka ilmselt vanasti oli naistepeksjaid. Ometi tahaks uskuda, et see küsitav (?) viisakus naiste/tüdrukute suhtes, selle maast-madalast sisendamine poistele ja harjumuseks muutumine ehk vähendab naistepeksjate arvu. Lapsepõlvekodus õpetati mind, et tüdrukud on nõrgemad - just nõrgemad, mitte lollimad! Et selle viisakuse, etiketti sisu ongi tähelepanu ja hoolitsus nõrgema suhtes, austus tulevaste emade suhtes samamoodi nagu me austame poistena oma emasid, jne. Ja jäigi mulle endastmõistetavana sisse, et naisterahvale pakutakse ALATI istekohta (vanad, väetid, rasedad ja väikelapsed mõistetavalt istuvad niikuinii); et naisterahvale avatakse uks; et mees kannab naise eest kõik rasked kandamid; et naisele aidatakse mantel selga; et seltskonnas tõuseb mees esmalt püsti kui naine lauda istub; et lauas hoolitseb meesterahvas enda kõrval istuva naisterahva eest; et mees astub alati naise, ka võõra naise kaitseks välja; jne.
Täna ma olen pisut segaduses. Ilmselt on naisi, kes ei taha hoolitsust ja tähelepanu ning minuaegse lastetoaga mehed tunduvad pisut veidrikutena ja mõned kunagise etiketti reeglid arhailistena. Teiseks olen jõudnud ise vana ja väeti kategooriasse ja seega peaksin pisut ümber hindadma oma senise käitumise naistega.
Ei, ei ole nii. Lihtsalt mina oma postitusega tahtsin ütelda, et ka mehed jäävad vanaks, ja võivad ise istekohta vajada.
Ja kui ikka sisemine tunne ajab takka, siis tuleb teha seda, mida õigeks peame. Ütelgu siis teised, mis tahavad .Õppimisvõimeline rumal saab aru, kui ta rumalalt käitunud on, aga see teine tõug ei mõiste surreski, et miskit valesti tehtud sai .
Enda joont tuleb pidada, arvaku siis teised mida tahavad . Isegi kui selleks tuleb tähelepanu keskmesse sattuda . Isegi siis , kui keegi käsib ära haiseda . Ehk siis neil, kel lastetuba olemas, ent kaua koristamata, miski jõnksatab sees .
Jah, kui seda keppi ainult poleks .
:) Mulle punutised meeldivad, korvid on päris ilusad asjad .
Krati
Selles osas Venemaal alati väga meeldiv reisida, et seal on see ilus komme endiselt au sees.
Hoolitsust tahaks ikka, lihtsalt aeg-ajalt tundub, et nüüd on see kord, kus ma peaks ise teiste eest hoolitsema, sest kaua ma siis tohin ainult võtja rollis olla, eriti kui on ilmne, et kellelgi teisel on abi vaja.
Ma kirjutasin teistele tähelepanu osutamisest hiljuti pikemalt oma viisakusepostituses, praeguse teema juures on aktuaalne see koht:
"kui ma olen kellegagi viisakas, siis ma võtan ta oma karja hulka; ma määratlen ta inimesena, omana, sellena, kellega peab käituma nagu käitutakse “inimestega ikka”. Ja loomulikult muutub see eriti aktuaalseks, kui mina olen parajasti tugevamal positsioonil ja keegi on pisinatukenegi minu võimuses (sest kui vastupidi, siis hoolitseb selle eest vast juba enesealalhoiutung ja omakasu). Kui ma vaatan uksest läbi minnes, kas keegi tuleb mu järel veel, et uks talle näkku ei lajataks, siis ma tunnistan tema olemasolu ja seda, et ta on kuskil ontoloogilisel tasandil minuga samaväärne. Kui autojuht võtab vihmase ilmaga minust mööda sõites tempo maha, et ta mind ei pritsiks, siis tunnistab tema minu olemasolu ja samaväärsust."
Niisiis, viisakus on eelkõige see, kui tugevam mitte ei sõida nõrgemast üle, vaid näitab oma käitumisega, et too nõrgem on samuti maailmas olemas ja tema vajadused väärivad samuti tähelepanu, isegi kui ta on liiga nõrk, et neid ise otse välja nõuda.
Aga see, kes on parajasti tugevam, muidugi varieerub, sest tugevam saab olla mitmes mõttes, ja ühed ja samad inimesed võivad eri olukorras asetuda sellele skaalale kord nii-, kord teistpidi. Lihtne näide: kui üks on füüsiliselt tugev, aga vaene, ja teine on nõrguke, aga rikas; olenevalt olukorrast on halvemuses kord üks, kord teine ja siis on teise asi vaadata, et nõrgema vajadused meelest ei läheks.
Rusikareeglid stiilis"naised on nõrgemad kui mehed" ja "vanad on nõrgemad kui noored" muidugi aitavad, aga ma ise üritan küll igaks juhuks silmad lahti hoida muude nõrkuste suhtes. Ja kui ma täpselt ei tea, kumb seekord tugevam on, ja mul endal ei ole kuidagi paha ega nõrk olla, siis eeldan kindluse mõttes, et äkki mina olen seekord ikka tugevam. sest seda, et mul endal ei ole parajasti minestus peale tulemas või jalad valusad, tean ma kõige otsemast allikast, aga seda, kuidas tollel teisel on, ei tea.
Ja siis, kui selgub, et keegi on sedasama minu peal rakendanud - et tunneb, et nüüd on tema kord minu vajaduste eest hoolitseda - siis on meeldiv. Kas või selle pärast, et "ahaa, ma ei peagi ise kogu aeg kõige tugevam olema." Puhkus.
Hoolitsust tahaks ikka, lihtsalt aeg-ajalt tundub, et nüüd on see kord, kus ma peaks ise teiste eest hoolitsema, sest kaua ma siis tohin ainult võtja rollis olla, eriti kui on ilmne, et kellelgi teisel on abi vaja.
Ma kirjutasin teistele tähelepanu osutamisest hiljuti pikemalt oma viisakusepostituses, praeguse teema juures on aktuaalne see koht:
"kui ma olen kellegagi viisakas, siis ma võtan ta oma karja hulka; ma määratlen ta inimesena, omana, sellena, kellega peab käituma nagu käitutakse “inimestega ikka”. Ja loomulikult muutub see eriti aktuaalseks, kui mina olen parajasti tugevamal positsioonil ja keegi on pisinatukenegi minu võimuses (sest kui vastupidi, siis hoolitseb selle eest vast juba enesealalhoiutung ja omakasu). Kui ma vaatan uksest läbi minnes, kas keegi tuleb mu järel veel, et uks talle näkku ei lajataks, siis ma tunnistan tema olemasolu ja seda, et ta on kuskil ontoloogilisel tasandil minuga samaväärne. Kui autojuht võtab vihmase ilmaga minust mööda sõites tempo maha, et ta mind ei pritsiks, siis tunnistab tema minu olemasolu ja samaväärsust."
Niisiis, viisakus on eelkõige see, kui tugevam mitte ei sõida nõrgemast üle, vaid näitab oma käitumisega, et too nõrgem on samuti maailmas olemas ja tema vajadused väärivad samuti tähelepanu, isegi kui ta on liiga nõrk, et neid ise otse välja nõuda.
Aga see, kes on parajasti tugevam, muidugi varieerub, sest tugevam saab olla mitmes mõttes, ja ühed ja samad inimesed võivad eri olukorras asetuda sellele skaalale kord nii-, kord teistpidi. Lihtne näide: kui üks on füüsiliselt tugev, aga vaene, ja teine on nõrguke, aga rikas; olenevalt olukorrast on halvemuses kord üks, kord teine ja siis on teise asi vaadata, et nõrgema vajadused meelest ei läheks.
Rusikareeglid stiilis"naised on nõrgemad kui mehed" ja "vanad on nõrgemad kui noored" muidugi aitavad, aga ma ise üritan küll igaks juhuks silmad lahti hoida muude nõrkuste suhtes. Ja kui ma täpselt ei tea, kumb seekord tugevam on, ja mul endal ei ole kuidagi paha ega nõrk olla, siis eeldan kindluse mõttes, et äkki mina olen seekord ikka tugevam. sest seda, et mul endal ei ole parajasti minestus peale tulemas või jalad valusad, tean ma kõige otsemast allikast, aga seda, kuidas tollel teisel on, ei tea.
Ja siis, kui selgub, et keegi on sedasama minu peal rakendanud - et tunneb, et nüüd on tema kord minu vajaduste eest hoolitseda - siis on meeldiv. Kas või selle pärast, et "ahaa, ma ei peagi ise kogu aeg kõige tugevam olema." Puhkus.
vabandust topeltkommentaari pärast, Firefox kukkus vahepeal kokku ja uuesti sisse lülitades nähtavasti saatis selle kommentaari automaatselt.
Minu jaoks on kirjeldatud bussisõidus koos kaks eri probleemi/suhtlussituatsiooni, millega ka mul endal on nii mõnigi kord tulnud kokku puutuda. Üks neist on ühissõidukis istekoha pakkumine. Ma olen viiekümnele lähenev naisterahvas, millest võiks väiks ju järeldada, et härra Hundi Ulg tunneks end ebamugavalt, kui mulle istet ei pakuks. Aga -- ma olen istuvat tööd tegev inimene ja lühemate (kuni pooletunniste) sõitude puhul üldiselt eelistan seista. Minu vaatepunktist on istumine kui eelis või privileeg enamasti ülehinnatud.
Teine asi on pakkumisest keeldumisega kaasnev häbi. Mu meelest on see meie ühiskonnas mingi üldisem häda, et ei julgeta igasuguseid asju küsida ja pakkuda, sest äkki ei taheta ja keeldutakse pakkumisest ja siis on jube piinlik. Kõige tüüpilisem on see muidugi meeste lähenemiskatsete puhul, et kui kohe positiivset vastust ei saa siis on jube piinlik ja elu läbi (ja siis imestatakse, et miks küll lõunamaa mehed naiste juures nii edukad on). Aga et ka sellise pisiasja juures nagu bussis istet pakkumine on võimalik häbi tunda, kui pakkumist vastu ei võeta...
Aga võibolla peitub selles bussisõidu-näites mingi üldisem muster või mõtteviis ühiskonnas, mille ühel poolusel on refleksideks drillitud rusikareeglid ("naised on nõrgemad kui mehed") ja teisel pool põhimõte kaaluda iga olukorda eraldi ja käituda vastavalt olukorrale (nagu Notsu kirjutas: "see, kes on parajasti tugevam, muidugi varieerub, sest tugevam saab olla mitmes mõttes, ja ühed ja samad inimesed võivad eri olukorras asetuda sellele skaalale kord nii-, kord teistpidi"). Niisiis selline moodne ühiskond, kus absoluutsed väärtused on asendunud suhtelistega :D.
Mu meelest võivad need mustrid eksisteerida ühe inimesegi sees, kusjuures kasulikult. Kui parajasti pole aega mõelda, on refleksid vahel päris kasulikud. Aga kui olukord tundub keerulisem või kui refleksi järgimine annab tagasilöögi, siis on kaalumisest abi, kasvõi tagantjärgi, et endal paha tunne ei oleks.
Panen luupima fraasi "inimlikkus ennekõike". (luupima tuleneb inglise k sõnast loop, st lõputu kordus).
No, maei tea minule ei meeldi istuda, ma seisan tavaliselt püsti, muidugi ma pole pea 15a. ühistranspordiga sõitnud, aga inimestel on isegi probleeme püstiseisvate inimestega, kui kohtasid on istumiseks, siis nad lausa pakuvad neid. Härrasmees pakub alati daamile istet ja avab ukse jne. see peaks olema elementaarne. Aga see, et vanurid lapsi terroriseerivasd süütunde tekitamisega ja tühjadele kohtadele tormi jooksevad näitab midagi muud. Piinlikust tuntsid sa sellepärast, et naine seisab ja sina istud ja ei sa suutnud valida kas olla härrasmees või saada korvi, põhjendades seda endale oma vanuse ja häbitundega, aga kuhu jääb eeskuju, olekds võind ju proovida see andnuks mingigi signaali ühiskonnale, noorematele, et selline käitumine on nonmaalne. :) Järgmine kord võta sülle. :)
Olen näinud, kui koolilaps pakub istet... ja siis keeldutakse. Teist korda pakub veel, kolmandat korda enam ei paku.
Olen teinud isegi "märkuse" täiskasvanud inimesele: "Laske lapsel olla viisakas, kui ta seda soovib."
Nii et igal asjal mitu tahku.
Anomaalika Q , sina vist oled see,kes "väga-väga-naisele" vahetevahel õigustatult nina pihta annab tema blogis?!Kuna seal oled kohe loll ja tola,kui kirjutajale nõu annad või midagi tema kinnisarvamuses maha teed, siis ma kiidan sind siin! Hundi ulg kunagi lubas, et tema blogis võib seletada ka teiste blogide asju!
hmm, teemast maas ja aeglane, nagu ikka.
Igapäevase bussisõitjana /küll 10 min. aga ikka) häirib mind kõige rohkem kui noored istuvad esimesele pingile ja isegi kotti ei viitsi sülle võtta. Tuleb siis keset päeva mõni kepiga ja kahe kilekotiga mutike (maal ju poode pole 15 km. raadiuses maakonnalinnast)ja peab hakkama pisikese bussi vahekäiku mööda taha otsa koperdama. siis olen küll häält teinud. Noored ei ole lapsed, vaid just teismelised tüdrukud, kel ninad nutiseadmes.
Postita kommentaar